Lisamaterjali
(suured suured tänud
Lemetile!)
Aegade sügavusest, mähituna püssirohusuitsu, taustaks möödunud lahingute leegid, tõusevad meie ette uljad vuntsidega sõdalased-grenaderid, , kes on läbi aegade toonud kuulsust vene relvadele, hoides läbi paljude heitluste kõrgel oma ihu-kaardiväe grenaderide polgu au.
Venemaa armee rajamise kroonikas on mälestusväärseid lehekülgi. Täie kindlusega võib nende hulka liigitada ka ihu-kaardiväe grenaderide polgu loomisloo. Tõustes esile väeosade üldisest massist, ei kuulunud see teatud ajani kaardiväe hulka, kuid ei olnud ka lihtne armeeüksus.
1756 aastal kirjutas imperatriitsa Jelizaveta alla paberi jalaväes nelja uue grenaderipolgu moodustamise kohta. 1-se polgu, mille moodustamine tehti ülesandeks krahv Rumjantsevile, aastapäevaks kuulutati 18. detsember, valitsejanna Jelizaveta Petrovna sünnipäev.
Seoses Venemaa sõjategevuse algusega Preisi vastu asus 1-ne grenaderide polk polkovnik Jazõkovi juhtimise all rännakule ning osales Seitsmeaastases sõjas. Lahinguristsed said grenaderid 1757 aasta 19(30) augustil toimunud Gross-Jägersdorf I lahingus. Polk kattis paremal tiival vene vägede lahingukorda, pidades selle käigus vastu mitmele Preisi tuntud ratsaväe rünnakutele. Silma paistsid grenaderid ka 1758 aastal , Zorndorfi(Sarbinowo) juures peetud heitluses, kus tõrjusid tagasi vastase eelväe võimsa rünnaku.
Esimene grenaderipolk tõestas korduvalt, et ei kanna esimese nimetust asjatult. Polgu rünnak lahingus Kunersdorfi all 12 augustil 1759 aastal otsustas lahingu saatuse. 1760 aastal hõivasid piiramises osalenud grenaderid peale verist rünnakut Berliinile esimestena positsioonid eeslinnas. Mälestuseks Berliini tungimisest ning autasuks lahingulise vapruse eest Seitsmeaastases sõjas annetati polgule kaks hõbepasunat kirjaga “Esimesele Grenaderipolgule Berliini vallutamise eest 26 septembril 1760 aastal” («Первому Гренадерскому полку за взятие Берлина 26 сентября 1760 г.»)
. Esimeses türgi sõjas (1769-1774) osales 1-ne Grenaderipolk lahingutes Rjaboi Mogila, Larga ja Kaguli juures. Eriti paistsid grenaderid silma Kaguli juures 1770 aastal toimunud lahingus. Võitluse kriitilisel hetkel, asudes kindral Olitsi karrees, päästis polk tääkide abil sooritatud võimsa vasturünnakuga olukorra. Etteandes valitsejanna Jekaterina Teisele kirjutas ülemjuhataja krahv Rumjantsev sellest kuulsast lahingust, et grenaderid väärasid “suure vaprusega viimased ja ohtlikuimad janitšaride püüdlused ning panid neile vastulööki andes aluse saavutatud võidule”
Erinemata relvastuse poolest ülejäänud jalaväest kuid omades valitud koosseisu määrati esimene grenaderipolk eranditult kohtadesse, kus tuli jalaväel ilmutada ülimat vastupidavust. Polgu sõdalased teenisid oma kandgelastegudega kuulsust . Märkimisväärne on, et lahinguväljal ülesnäidatud vapruse eest annetatava Püha Georgi ordeni esimeseks kavaleriks oli esimese grenaderipolgu ohvitser alampolkovnik F. Fabritsian.
1779 aasta 10 juulil, Türgiga rahu sõlmimise pidupäeval suvatses valitsejanna Katariina Teine, Venemaa, Moskva, Vladimiri, Novgorodi keisrinna ja isevalitseja, Kaasani, Astrahani, Siberi, Hersoni-Tauria keisrinna, Pihkva valitsejanna ja Smolenski suurvürstinna, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Tveri, Jurgorodi, Permi, Vjatka, Bulgaaria ja teiste vürstinna, Novagorodi ja Alammaade, Tšernigovi, Rjazani, Polotski, Rostovi, Jaroslavli, Beloozjorski, Udorski, Obdorski, Konda, Vitebski, Mstislavski valitsejanna ja suurvürstinna ja kõigi põhjamaade ja Iverskaja , Kartaalia ja Gruusia keisrite ja Kabardiiniamaa, Tšerkassia ja mägivürstide käsutaja ja nende pärilik valitsejanna ning valdaja käskida Venemaa armee austuse ja lugupidamise märgiks Venemaa armee vastu nimetada esimene grenaderipolk, esimene nii nimetuse kui ka sõjaväelise distsipliini ning vapruse osas nimetada ihukaitse-kaardiväe grenaderipolguks ning võttis endale polkovniku auastme, saades polgu šefiks. Sest ajast alates olid ihugrenaderide šeffideks ainult valitsejad. “
1812 aasta Isamaasõja ajal oli polk esimese läänearmee koosseisus. Heitlustes Lublini juures 7. augustil võitlesid polgu esimene ja kolmas pataljon kangelaslikult ning hoidsid terve päeva jooksul tagasi vaenlase pealetungi. Borodino lahingus asusid ihu-grenaderid vasaku tiiva servas Utitsi küla juures, kus koos Pavlovski grenaderipolgu ja Moskva rahvakaitseväega tõrjusid kõik Poniatowski rünnakud, kelle tegutsemisest lootis Napoleon palju.Vene väed Utitski kurgaanil väärasid Napoleoni plaanid ning ei võimaldanud mööduda Kutuzovi vasakust tiivast.
1813 aasta 13 aprillil arvati polk Isamaasõjas ülesnäidatud mehisuse ja vapruse eest noore Kaardiväe koosseisu ning nimetati ihu-kaardiväe grenaderipolguks ning tõsteti ohvitsere muu armee võrdluses ühe astme võrra, erinavalt vanadest kaardiväepolkudest, kus vahe oli kaks astet.
19 sajandi 20-ndad olid revolutsioonilise käärimise aeg. Ei jäänud kõrvale dekabristide liikumisest ka ihu-kaardiväe grenaderid. 1825 aasta 14 detsembril liitus osa teisest pataljonist kahe ohvitseri juhtimisel ülestõusnutega Senativäljakul. Pärast ülestõusu purustamist areteeriti ellujäänud osalised ning saadeti Kaukaasias paiknevatesse armeepolkudesse.
1830 aastal tõusis üles Poola ning mässu mahasurumine viis verise sõjani. Ihu-kaardiväegrenaderi polk osaleb mässuliste taltsutamises, paistes eriti silma 1831 aasta 6 detsembril toimunud Varssavi ründamisel. Kangelastegude äramärkimiseks annetati polgule vana kaardiväe õigused ja soodustused. , 1856 aasta märtsis aga annetati polgu saja-aastaseks juubeliks uus Georgi lipp Andrejevski juubelilintidega.
Uues sõjas Türgiga 1877 aastal paistis polk taas silma Gornõi Dubnjaki all. Kandes kohutavaid kaotusi vallutasid ihu-kaardiväe grenaderid eelreduudi ning tungisid peale seda esimestena suurde reduuti. Sooritatud kangelastegude eest sai polk mütsidele eraldusmärgid kirjaga “Gornõi Dubnjaki eest 12. oktoobril 1877 aastal”, komandör polkovnik J. V. Ljubovitskit aga autasustati Püha Georgi kolmanda järgu ordeniga.
Polgu 150 juubeli tähistamiseks asutati 13 aprillil 1906 aastal polgu juubelimärk.Nikolai II kinkis kolme granaadi kujutisega (nagu sellel ajal neid kujutati - leegitseva süütenööriga kerad) ning palmi- ning tammepärjaga raamitud bareljeefi 1918 aastal polk deformeeriti.
Kuidas siis nägi välja selle grenaderipolgu vprm, mille šeffideks olid Venemaa imperaatorid.
Katariina epohhil kandsid alamad astmed erilisi kalevist põhjaga grenaderimütse, mille ees oli vasknaas, millel oli välja löödud valitsejanna monogramm, selle all aga polgu vapp. Taga ja külgedel jooksis mütsirant. Ohvitseride peakateks oli kübar. Soldatite munder olirohelist värvi, mahakeeratud krae, revääride ja ümmarguste käänistega. Vasakul õlal oli kollast värvi pagun. All-ohvitseridel oli kitsas kuldne kardpael kaelusel, seersantidel käänistel ning taskuklappide allservas. Ohvitseride munder oli ilma kardpaelata. Mundri alla käis punast värvi kamisool. Grenadeeri talvevorm oli punaste pükstega, suvine valgetega. Säärekatted olid mustad valge linase voodri ning vasknööpidega. Padruneid kanti mustast nahast paunas
Nimetanud esimese grenaderipolgu Ihugrenaderide omaks, suvatses Katariina Teine oma armulikuses lubada kõigile riviastmetel kanda valgeid säärekatteid ning erilist eraldusmärki- akselbante paremal õlal. Ohvitseridel kuldseid, alamatel astmetel kollasest niidist punutuid.
1786 aastal määrati vürst Potjomkini ettepanekul kindlaks uus munder. Kasutusele vüeti kiiver ja kuub.Juukseid enam ei puuderdata ning patsi ei punuta.Punase äärise ja kollase kandiga Kiivril oli ees kitsas metallnaast, punane ääris kollase kandiga ning kollane hari.Pagun oli samuti kollane. Punasest kalevist püksid kollaste poortidega õmblustel ning nahksete säärekaitsetega. Kõik ohvitserid, nagu ka reamehed, kandsid kasarmus ja rivistustel kullatud naastuga kiivreid,ning punaseid pükse, mis olid küll ilma nahksäärekaitseteta. Kuub oli sama mis alamatel astmetel. Portopeed kanti kuue peal. Juuksed olid ohvitseridel puuderdatud ning patsi punutud. Kõik astmed kandsid akselbante.
Jätkub...
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.
