TTA kirjutas:Kunagi olid ajad kaitseväes kus pidigi hommikul 45 sekundiga rivis olema...
Muidugi täiesti riides olemist keegi ei oodanud, sest anti veel minut ja viisteist sekundit kohendamiseks.
Meil pidi õppeväeosas selle ajaga ikka täiesti riides olema. Kellel nööbid lahti vms, sai "noomituse". Et pühapäeviti igav ei oleks, siis harjutati hoolega äratust-öörahu. Eriti esimesed paar kuud. Kui seerud enam ei viitsinud röökida, kamandati näiteks jefreitorist roodu korrapidaja meid treenima. See võttis tiku ja tõmbas põlema. Kui tikk kustus, pidi kõik see mees rivis seisma, ilma et keegi saaks väljanägemise üle õiendada. Aus värk: kui põlev tikk kippus näppe kõrvetama, võeti põlenud otsast kinni ja lasti tikk lõpuni põleda. Kui kamandajal juhtus paha tuju olema, siis sai muidugi tikku nurga all hoides protsessi kiirendada. Kui kõigil higi tilkus ja püksid ei tahtnud enam jalga minna ega jalast ära tulla, ning mõned jämedama säärega vennad kukkusid kolinal voodite vahele, sest saapad ei läinud kah enam kähku jalga, aga juba oli vaja rivisse joosta, siis tavaliselt selleks päevaks aitas. Oli ju näha ja kuulda, et treeningust oli abi...
"Öörahu!!!"
Lendad alles voodi kohal, kui kostab röögatus:
"Jätta!!! Aeglane!!!"
Jne.
Aga mõned süüdimatud "reamees Pupkinid", kes pidevalt mingi jamaga hakkama said ja enamasti ka kohe vahele jäid, said teinekord ka personaalset treeningut harrastada. Aga see oli juba peale paarikuist teenimist, kui oli näha, kes on lootusetu juhtum ja kellest võib asja saada.
Selline uimerdamine, nagu selles videos, paneb muigama. Õnneks läheb kirsa väga palju kiiremini jalga, ilma nööridega pusimata. Ehh, kus ikka meie ajal, eks ole...
