Raidma artikkel Põhjarannikus

[tuna]

Kuidas valmistuda sõjaks?

3. juuni 2011 Põhjarannik

MATI RAIDMA, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Reformierakond

Si vis pacem, para bellum – tahad rahu, valmistu sõjaks. Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus enam kui 1600 aastat tagasi. Aktuaalne on see mõte praegu NATOsse kuuluvas Eestiski.

Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda. Jagunemine on toimunud keskse küsimuse püstitamisel – miks me seda teeme?

Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on “millal” ning kas me jõuame selleks ajaks meie kaitsevõime valmis. Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.

Kuigi tegevused on suhteliselt sarnased ja koostöögi enamalt jaolt sujub, tekib aeg-ajalt siiski põhiküsimuse erinevast püstitusest omavahelisi arusaamatusi ja vahel vastasseisegi. Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et nn millal-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. Millal-koolkonnale on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne; kui, siis ehk väljaõppe pärast. Samuti ei peeta muid kriitilisi valdkondi, näiteks nn kübersõdalasi kuigi omadeks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine – vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi ja kui häda käes, siis metsa.

Me elame väljakutsete perioodil. Tänapäeval, mil riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kus hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.

Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigel ajal oma julgeolekupoliitika aluseid ning praegu on sellelt pinnalt omakorda valmimas laiapõhjaline riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ja IRLi vahel paneb sellele aluse ning ajaraami.

Me oleme võtnud ambitsioonika ülesande järgmise nelja aasta jooksul nüüdisajastada kogu Eesti riigikaitseline seadusruum. Juba on valmimas uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst. Minu meelest kõige olulisem – kahe baasseaduse – rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduse ümber- ja ühte kirjutamine – on saamas laia poliitilist toetust. Just nimelt üheks seaduseks kirjutamine on siin oluline.

Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus. Kunstlikult vaid kriisi- (sh ka sõja-) ajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid ei hakka lihtsalt tööle. Kriisiajaks erisugustele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.

Nii peamegi täna vaatama, kuidas erisugustes Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ohustavates situatsioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutamisel) jaotuvad kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning riigikogu ülesanded ja vastutus ning millal ja kellele me peame nende tavaõigusi laiendama.

Kindlasti on oluline, mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ning kui aktiivsed me oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen samas väita, et eelkirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks sama tähtis ja vajalik.

Praeguse IRLi ja Reformierakonna valitsusliidu julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika eesmärk on parimate julgeolekutagatistega iseseisev Eesti riik, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule, praeguste ja tulevaste põlvede eneseteostusele ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ja -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on oluline roll julgeoleku ja turvatunde edendamisel. Riigikaitse oluliseks eelduseks on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=1135

[Kapten Trumm]

Huvitav, kuidas suhestuks üsna praktiline augustisõda Gruusias selle julge väitega:

Tänapäeval, mil riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kus hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.

1939 septembris tulistasid "poolakad" sakslasi ja hiljem Mainilas "soomlased" venelasi. Või mis vahet oli kriisi lahendamise anatoomial 2008 näiteks 1973 Yom Kippuri sõjaga? Ses mõttes on õigus, et asi läheb hägusemaks, aga taaskord vägagi üldistav jutt mingist esoteerilisest "uue aja julgeolekust". Olen seda ennegi kuulnud

Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et nn millal-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. Millal-koolkonnale on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne; kui, siis ehk väljaõppe pärast. Samuti ei peeta muid kriitilisi valdkondi, näiteks nn kübersõdalasi kuigi omadeks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine – vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi ja kui häda käes, siis metsa

Noo see on päris tõsine fopaa juba. Ma arvan, et ta peab silmas seda klassikalist Kunnas-Roosimägi jne opositsiooni, millega ta ka ise väidelnud on. Mitte ükski neist ei eita missioonide tähtsust ja ainult Roosimägi on kahelnud nende suuruse jõukohasuses. Nii Kunnas, Roosimägi, Väli, Toomse või kes iganes, keda võiks avalikuks "millal-koolkonnaks pidada", pole protesteerinud mitte missioonide vastu, vaid selle vastu, et suure missiooni tähe all kodused asjad vahel ripakile jäävad. Eriti kui põhjanaabritega võrrelda.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ülaläratoodud poliitiku jutt on tavapärane sõjanduskauge aga see-eest poliitkorrektse ja enesekindla tegelase lalin ning muud ei midagi. Täpselt niisama külma kõhuga võiks kogu sellesse segasevõitu teksti ka suhtuda

Läänemaailm on ju täis selliseid heast elust rasva läinud lobamokkasid, kes kinnitavad meile, et mudas roomava jalaväelase aeg on lootusetult ümber ning riikide julgeolek ja kaitse tagatakse nüüd klaviatuuri klõbistavate nohikute ning kontskingi klõbistavate juristitibide poolt

Las nad lobiseda edasi - niikuinii ei jõua keegi nendega ei väidelda ega nende mammukulpi kinni toppida

Tegelt on päris naljakas, kuidas tuletõrjespets taob endale vastu rinda, toonitades oma mingeid kriisikogemusi ja siis järsku ongi valmis kui kõva riigiKAITSE asjatundja

[tuna]

See on nüüd lühikese aja jooksul juba teine kord, kui keegi püüab sõnastada riigikaitse eri koolkondade vastuolude põhjuseid. Endine asekantsler Hurt oma kuulsas «palja tilli»-blogikirjutises tõi sisse «kvaliteedi» ja «kvantiteedi». Raidma toob sisse aga filosoofilise külje.

Raidma järgi ühelt poolt:

Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on «millal» ning kas me jõuame selleks ajaks meie kaitsevõime valmis.

Ja teiselt poolt:

Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.

Esimene asi, mis nende tarkuseterade juures silma torkab, on see, et tegelikult pole need üldse vastuolus. Raidma vastandamine on: «Eesti muutub vältimatult sõjatandriks» vs. «kui teeme hästi, siis ei muutugi». Ta jätab aga tähelepanuta, et see esimese koolkonna «millal» on tegelikult lõpmatult edasilükkuv.

Sest mis sellest «millal» järeldub? Kuna küsimus pole «kas», vaid «millal», siis järelikult tuleb igal ajahetkel teha kõik endast olenev, et sõjaks valmistuda. Või teiste sõnadega, see on maksimum, mida me võime teha, et üha paremini ja paremini olla valmis oma riiki kaitsma. Mis Raidma teise koolkonna kirjeldusest tulenevalt muudab üha ebatõenäolisemaks, et tegelikult sõda tuleb.

Nii ongi esimese koolkonna «millal» sisuliselt hoopis teise koolkonna lipukirjaks Raidma poolt kuulutatud «tahad rahu, valmistu sõjaks» ülim väljendus. Mis toob meid ühe huvitava küsimuse juurde.

Kõigepealt:
1. Esimese koolkonna põhimõte on teise koolkonna põhimõtete ülim väljendus.
2. Raidma kuulutab ennast teise koolkonna esindajaks ja vastandub teravalt esimesele koolkonnale.
Ja nüüd küsimus:
Kui Raidma vastandub teravalt nendele põhimõtetele, mida ta ise väidab ennast esindavat, siis mille kuradiga kogu see teine koolkond tegeleb?

[Viiskümmend]

Päris huvitav lähenemine, ehk 8 liikmesriigiga NATO küberkaitsekeskus esindab kaasaegset "õige vaate" koolkonda ning 20 küberkaitsekeskusega mitte liitunud NATO riiki kuuluvad endiselt veel "millal" koolkonda.
Mulle on selline NATO jagunemine suureks uudiseks
Kuidas seda olukorda lahendada? Ma loodan, et see 8:20 on tehniline mitte maailmavaateline probleem.

[Kapten Trumm]

Eks see ole vast sellest, miks meil on digiallkiri, aga välismaa pankadega seotud paberitele tuleb tänini allkirja tõestada.

Ega selles küberkaitses midagi halba pole, lihtsalt ajuti tundub, et meie "uuendus"aur lähebki kõik marginaalse tähtsusega projektide peale ning sinna ei raha ega poliitilist toetust ei säästeta.

Samas pole hulka aastaid kuulda olnud, et riigikaitses tehakse laiapõhjalise poliitilise/rahalise toetusega mingit maalähedasemat low-tech või taktikalist innovatsiooni, mille tagajärjel midagi oluliselt paraneks.

[USP]

Kas selles artiklis ei peitu väike hirm, et "lolli rauda" pooldavad mehed militariseerivad riigi üle ning provotseerivad nii võimalikku vaenlast? Kas ei peitu siin mõttekäik, et "pehmete väärtustega tegelemine" on riigile justkui ohutum, sest võimalik vaenlane ei tunne end ahistatuna/välja kutsutuna?

[Kapten Trumm]

Eilses Päevalehe vahel olnud Ärilehes oli artikkel IKEA kogemustest Venemaal. Pole just palju neid, kes on suutnud sinna tühjale kohale minna ja püsima jääda. Üks punkt ütles piltlikult, et venelase ees lömitamine sinu autoriteedile kaasa ei aita. See on siis teemal "ärme provotseeri". Ehk mingil hetkel tuleb ikkagi jääda kindlaks endale.

Teine punkt ütles, et eksivad need, kes arvavad end Venemaad tundvat. Ma klassifitseeriks sinna alla ka hiromantia ohu puudumisest 10 a kontekstis ja muud soovmõtlemislikud analüüsid, mis põhinevad eimillelgi.

Kas selles artiklis ei peitu väike hirm, et "lolli rauda" pooldavad mehed militariseerivad

Mul on hinges ammu hirm, mis võib saada selliste soovunelmate tüüritud riigikaitselaevast, kui ühel hetkel tuuled kõvasti pööravad? Mida rohkem lugeda selliseid diletantlikke hirnatusi ja teades, et see on poliitika - seda suurem see hirm on.

[tuna]

Raidma artiklist:

Me oleme võtnud ambitsioonika ülesande järgmise nelja aasta jooksul nüüdisajastada kogu Eesti riigikaitseline seadusruum. Juba on valmimas uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst. Minu meelest kõige olulisem – kahe baasseaduse – rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduse ümber- ja ühte kirjutamine – on saamas laia poliitilist toetust. Just nimelt üheks seaduseks kirjutamine on siin oluline.

Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus. Kunstlikult vaid kriisi- (sh ka sõja-) ajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid ei hakka lihtsalt tööle. Kriisiajaks erisugustele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.

Kas keegi oskab seletada, millest ta siin räägib? Millised uued juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid on praegu kehtivate seaduste järgi kavas sõja ajal luua?

[Kapten Trumm]

Ilmselt SA ülemjuhatajat ja SA staape.

Mind teeb murelikuks hoopis teine asi - RE retoorikas on alatasa olnud RA armee ja SA armee vahel võrdusmärk. Ka selles artiklis särab see idee lausa vastu.

[Kapten Trumm]

Einoh, see artikkel on nagu paljud samasugused, tal on oma tõetera sees, mida ei saa koos pesuveega üle parda heita. Sealhulgas ka see RA=SA teema. Lihtsalt hoiatan, et RE ultimatiivses käsitluses on ka relvastatud meeste puhul RA ja SA puhul võrdusmärk. Ka tähendab teatud SA süsteemide muutmine RA-ks seda, et vastasel on "viable target" olemas.

Lihtsustatult - kui RA ja SA ülemjuhataja on üks ja sama isik, siis kõige lihtsam mida teha, on see ülemjuhataja maha koksata. Kui aga SA ülemjuhataja "tekib" nt nimekirjast, kus on 10 nime, tuleb juba 10 inimest maha koksata.

Lihtsalt autor laseb oma koolkondade targutusega kohe eos oma võibolla head ideed täis.

Ma tean ka paljusid kaitseväelasi, kes on veits murelikud selle va kaitsevõime koha pealt ja keegi neist ei soovi tegelikult sõda kodukamarale. Raidma artiklist jääb mulje, nagu oleks meil 2 koolkonda (klassikaline must-valge, hea-kuri):
-paranoikudest sõjahullud, kellele viirastub iga nurga taga vene tank (kelle vastu oleks parimaks rohuks üks ütlemata kõva tsiviilkontroll)
-ühed ontlikud ja kainemõistuslikud poliitikud-ametnikud, kes mõistavad asja laiapõhjalisust ja integratsiooni vajadust (kellele tuleks mõistagi seadusandlikke võimalusi tsiviilkontrolliks luua).

Et neil koolkondadel pole tegelikult vahet, tuna juba kirjutas.

Ma siiski arvan, et kõige ammendavamalt vastaks küsimusele "mida on heaks sõjaks vaja" vastavad ikkagi igasugu tärnide kandjad ning mittekandjad (nagu ka Raidma) lihtsalt kohati arvavad end teadvat ning presenteerivad oma arvamust kui ainuõiget.

Kui sagedased on täna RK komisjoni küsimused KV-le, et "mehed, mida teil vaja oleks". Ei ole eriti levinud praktika. NAD teavad (või arvavad end teadvat) seda paremini.

[A4]

Jutt käib tegelikult kahest natukene erinevast asjast – üks on KV sisene RA ja SA juhtimissüsteemide korraldus ning teine asi on see, kuidas toimivad teised riigiasutused ja kogu riigi juhtimissüsteem SA-l – ehk teisisõnu senini paljuski puudunud totaalkaitse süsteem. Kusjuures mõlema puhul peaks üheks peamiseks põhimõtteks olema see, et RA ja SA süsteemid, käsuliinid ja vastutus oleksid võimalikult sarnased, et üleminek RA-lt SA-le toimuks võimalikult sujuvalt ja kiiresti. Ning asutused ja ülemad, kes peavad mingi töövaldkonna eest vastutama kriisi- või sõjaajal, teeksid sedasama juba rahuajal – seeläbi tekiks neil ühest küljest juba rahuajal selge vastutus ja motivatsioon suunata tähelepanu ja ressursse sellele, mis hakkab toimuma sõjaajal. Ning teisalt ei lahvataks äkiliselt tekkiva kriisi korral mingit segadust ja vaidlusi selle üle, kes muutunud olukorras midagi tegema peab hakkama, vaid igaüks tegeleb edasi oma senise tegevus- ja vastutusvaldkonnaga, lihtsalt teistsuguses tegevuskeskkonnas (milleks omakorda on ta ideaalis juba rahuajal aegsasti valmistunud).

Kui senised käsuliinid ja alluvusvahekorras ei toimi normaalselt juba rahuajal, siis ei hakka nad elusees normaalselt toimima ka sõja korral, kui probleemidega tegelemise asemel hakkab pihta mingi jagelemine ja arutlemine selle üle, kes ikkagi mida tegema peaks, sest keegi pole varem oma SA töövaldkonnaga eriti kokku puutunud. Ja see kehtib nii sõjaväeliste kui tsiviilstruktuuride kohta. Me võime ja üllas soovis vastast eksitada ju asja soovi korral muuta nii tsiviil- kui sõjaväelised käsuliinid ning vastutava personaalia kardinaalselt erinevaks sellest, mis hakkab olema SA-l, kuid eelkõige eksitaksime me sellise süsteemiga iseennnast.

Kui vaadata RA ja SA käsuliinide ja juhtimisahelate võrdlust kaitseväes, siis minu arvates on selles vallas viimastel aastatel liigutud üsna õiget teed (kui jätta kõrvale sellega kaasnev staabikoosseisude paisumine). On reaalselt loodud ja mehitatud kaitseringkondade staabid, kes nii RA-l kui SA-l korraldavad kogu kaitseväe tegevust nendele määratud territooriumil, valmistuvad ja planeerivad selleks juba aegsasti tegevusi ning tegelevad ringkonda määratud reservüksuste üle arvestuse pidamise, nende tehnika hoiustamisega ning õppekogunemiste korraldamisega, st. nad tegelevad RA-l suuresti samade üksustega, millega nad hakkavad tegelema SA-l. Selles mõttes on KV ülemjuhataja kaotamine loogiline samm selles samas suunas – KV juhib nii RA-l kui SA-l sama inimene samade alluvate ja staapidega.

Ülejäänud riigisüsteemis on asi natukene keerulisem, sest seni puudus tsiviilasutustel selge kohustus tegeleda lisaks RA tegevusele ja mittesõjalisteks kriisideks valmistumisele ja kõige mustemaks (kuid kõige vähetõenäolisemaks) stsenaariumiks. Eeldati, et sõda on suuresti kaitseministeeriumi ja kaitseväe asi ning küll see müütiline kaitseväe ülemjuhataja selle kõigega tegelema hakkab, kui vaindlane peaks ühel kenal päeval üle piiri valguma. Kusjuures sellisel naiivsel usul oli ka juriidiline tagapõhi, sest senised riigikaitse alased seadused andsid KV ülemjuhatajale väga laiad volitused mitte ainult KV juhtimiseks SA-l, vaid ka tegelikult kogu riigiasutuste võrgu juhtimiseks.

Paberi peal võibolla näebki selline süsteem tore välja, aga reaalne elu on antud juhul väga ilmekalt kinnitanud selle teooria kehtivust, et kui mingi asi ei eksisteeri või ei tööta rahu ajal, siis ei juhtu seda ka reaalses kriisisituatsioonis. Ehk – kuna rahuajal KV ülemjuhatajat ametisse ei määrata, siis pole sisuliselt olnud ka institutsiooni, kes valmistaks ette kogu riigiaparaadi SA tegevust – rahu ajal keegi selle eest sisuliselt seni ei vastutanud. Ja see pole sugugi mõeldud KV kriitikana, sest isegi kui KM või KVPS oleks selle kõigega üritanud rahu ajal algust teha, siis ei kujuta ma ette, kust oleks leitud piisavalt eksperte KV-sse selleks, et planeerida kogu riigi tegevust kriisi korral, kui KV-l on samas raskusi juba iseenda rahuaegse administreerimisega. Isegi kui need eksperdid oleks kuskilt kivi alt välja aetud, oleks tekkinud elementaarne küsimus, et miks vastavad asutused ise oma SA tegevuse planeerimisega ei võiks tegeleda?

Vastus ongi lihtne ja kirjeldatud aasta alguses kinnitatud Riigikaitse strateegias: tuleb kogu riigis RA ja SA struktuurid, käsuliinid ja vastutusvaldkonnad muuta identseteks, nii et nt. päästeametil, haiglatevõrgul ja piirkondlikel politseiprefektuuridel oleks kohustus RA-l tegeleda muuhulgas ka SA tegevusteks valmistumisega, mitte oodata ja loota, et keegi selle töö nende eest rahuajal ette ära teeb. Ja seejärel veel loota, et juhtimise üleandmine ja käsuliinide muutmine toimub kiiresti muutuvas kriisiolukorras sujuvalt ja ilma tõrgeteta. Kaitseväe jt jõuametkondade ja eriteenistuste asi on tsiviilasutusi eelkõige toetada infoga selle kohta, millised on võimalikud stsenaariumid + koordineerimine KV SA tegevustega, nii et need tsiviilasutused suudaksid ise oma valdkonnas parimat kompetentsi omades optimaalsed lahendused välja nuputada.

Veel tekib küsimus sellest, kes kogu seda värki nii RA-l kui SA-l koordineerima hakkab, kuid ka siinkohal ei näe ma põhjust, miks seda peaks tegema KV ülemjuhataja. Tsiviilasutuste SA tegevuse eest vastutagu ka antud juhul sama kontor, kes juhib täitevvõimu rahu ajal – Vabariigi Valitsus ja Riigikantselei.

Selge see, et täna seda süsteemi veel kahjuks ei ole, kuid esimesed sammud uue Riigikaitse strateegiaga on selleks kindlasti tehtud. Ja see on kindlasti parem, kui senine süsteem – mis on olematu, ei töötanud rahuajal ega poleks seetõttu hakanud tööle ka sõja ajal.

Selles mõttes räägibki Raidma oma artiklis tegelikult sellest: http://docs.google.com/viewer?a=v&q=cac ... 3LX4lJLf_w


Selleks, et näha praktikas, et ülalkirjeldatud skeem töötab täiesti normaalselt ka suhteliselt väikese ja väga piiratud territooriumiga riigi puhul, piisab vaatamisest Iisraeli poole. Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis ei toimu seal mobilisatsiooni ja sõja korral kaitseväele mingite täiendavate volituste ja ülesannete üleandmist tsiviilasutustelt – sõjavägi sõdib ja tegeleb tsiviilkaitse puht-sõjaliste asjadega (ja teeb seda ka rahu ajal), ülejäänud riigiaparaat aga jätkab senist tegutsemist, ainult et teistsuguses keskkonnas. Kogu riigiaparaadi RA planeerimist ja SA tegevust teostavad needsamad tsiviilasutused. Kogu riigiaparaadi tegevust koordineerib nii rahu- kui sõja ajal valitsus. Iisraeli kaitseväes ei toimu sõja korral võrreldes rahuaegsega mingit sisulist käsuliinide ja juhtimisstruktuuride muudatust (peale muidugi selle, et reservüksused kutsutakse püssi alla). Nii rahu- kui sõjaajal juhib kogu Iisraeli kaitseväge kindralstaabi ülem (üks ja sama inimene nii RA kui SA), kelle määrab ametisse valitsus kaitseministri ettepanekul ning kes allub üheselt tsivilistist kaitseministrile. Pole neil ei sõja-aegset ülemjuhatajat ega isegi rahuaegselt kaitseväe juhatajat – ja pole kunagi olnudki. Ja saavad juba kuidagi hakkama juba viimased 60 aastat.

[tuna]

Kui vaadata RA ja SA käsuliinide ja juhtimisahelate võrdlust kaitseväes, siis minu arvates on selles vallas viimastel aastatel liigutud üsna õiget teed (kui jätta kõrvale sellega kaasnev staabikoosseisude paisumine). On reaalselt loodud ja mehitatud kaitseringkondade staabid, kes nii RA-l kui SA-l korraldavad kogu kaitseväe tegevust nendele määratud territooriumil, valmistuvad ja planeerivad selleks juba aegsasti tegevusi ning tegelevad ringkonda määratud reservüksuste üle arvestuse pidamise, nende tehnika hoiustamisega ning õppekogunemiste korraldamisega, st. nad tegelevad RA-l suuresti samade üksustega, millega nad hakkavad tegelema SA-l. Selles mõttes on KV ülemjuhataja kaotamine loogiline samm selles samas suunas – KV juhib nii RA-l kui SA-l sama inimene samade alluvate ja staapidega.

See ongi kogu selle järjekordse reformi kõige kummalisem punkt. Kui muidu on eesmärk institutsioonide järjepidevuse tagamine, siis ülemjuhataja kaotamisega tahetakse tagada konkreetse isiku järjepidevus.

Lastes silme eest läbi meie senised kaitseväe juhatajad, siis vähemalt minu mälu järgi nimetati nad kõik ametisse suhtelise konsensuse ja parimate kavatsustega. Kui aga kujutleda, et paar aastat pärast nende ametisseastumist oleks puhkenud sõda, siis kas neid kõiki oleks võetud tõsiselt kui sõjaaegseid väejuhte? Võrdlus Iisraeliga siin ei kehti, sest erinevalt neist meie elame siiski sügaval rahuajal ja paratamatult arvestatakse KVJ ametissenimetamisel pigem rahuaegseid tegureid.

Arvestada tuleb ka eksimisvõimalusega - nii mõnigi paljutõotav kandidaat võib osutuda läbikukkunuks. Kui tema saamatus ei ole just katastroofiline, siis võidakse tal lasta rahulikult oma aeg KVJ-na ära tiksuda. Kui aga sellise tiksuja ajal peaks sõda puhkema, siis oleks tulemus uue süsteemi ajal kiiresti katastroofiline.

Seepärast oli senine süsteem iseenesest sügavalt loogiline, sõja puhkedes vaatakse ka sõjaväe juhi isik üle. Kui ta on sobilik, siis määratakse ta ülemjuhatajaks. Mingit lisaajakulu sellest ei teki, sest pole erilist vahet, kas presidendi sõjaseisukorra kehtestamise otsuses on üks lause rohkem või vähem (nüüd pole see muidugi enam võimalik, sest presidendil pärast põhiseaduse muutmist sellist õigust enam pole). Kui senine KVJ pole sobilik, siis on kõik võimalused ilma liigse venitamiseta (mis nüüd uue süsteemiga on paratamatu, kõigepealt tuleb vana maha võtta) panna uus mees ametisse.

Teine arusaamatu asi on see viitamine nagu oleks ülemjuhataja mingi uus struktuur. Ülemjuhataja määratakse KVJ asemele, s.t. ka tema hakkab KV juhtima samade alluvate ja staapidega. Ehk kui kasutada Raidma väljendusi:

Kriisiajaks erisugustele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.

[Kapten Trumm]

Täna on (nagu me siin teada saime) juriidiliselt selline seis, et põhimõtteliselt võib de facto sõjategevust alustada iga kaadrikaitseväelane, kes näeb rünnakut ja omab julgust midagi teha. Seni rippus õhus miski Einselni aegne käskkiri (mõnes kohas oli see veel hiljuti stendil), mille juriidiline pädevus oli vähe kahtlane.

Ma muidugi ei kujuta hästi ette, mis saab siis, kui võetakse vastu samaaegselt antud VV määruse alusel tegutsemisega mingi kõrgema taseme akt (nt Riigikogu otsustab sõda mitte kuulutada).

[Kapten Trumm]

De facto ei alusta ükski kaitseväelane mitte sõjategevust vaid igal kaitseväelasel on õigus tõrjuda (tema arust) riigivastast rünnet.

Kui kaitseväelane avab tuleb piiri ületava vaenlase vastu, siis on see de facto vastase jaoks sõjategevuse alustamine. Idanaabri jaoks pole siis suurt vahet, kas ja mis kõhutuult Toompealt tuleb. Riigivastane rünne pole ainult Stenbocki maja kividega loopimine.

Lihtsalt kui soovitakse kuskil äravalitud tubades otsustada sõdida-mitte sõdida, siis see otsus võib olla kuskil Võrumaal juba sisuliselt ära tehtud ja pöördumatu protsess käima lükatud.

Seepärast VV määrusena nähtavasti ongi, et vajadusel (delo pahnet kerosinom) saaks kiiresti selle tühistada. Muidu oleks me endiselt humoorikas olukorras, kus KV kiire tegutsemise alus on ühe suuremat sorti munadega erukoloneli omaalgatus (teist nii suurte munadega KV juhatajat, kes sellise asjaga hakkama oleks saanud, meie ajalugu ei tea).