Nagu eespool mainisin sattusin Kaug-Itta raketi vägedesse.Võib õelda,et mul vedas

Sattusin kadreeritud väeossa.Eks tänu sellele pääsesin ka dedovšinast.Asusime suure jalaväe diviisi territooriumil,aga meie kasarmu oli teistest eraldi.Ega meid seal eriti ei sallitud,liiga vabalt elasime(pole vene kroonule kohane)Ofitsere oli vähe.Seerud täitsid ofitseride kohustusi.Kui sinna sattusin,siis oli divisjoni vanemaks üks Magadani kutt.Selgus,et sell on(oli)eestlane,kuigi ta ei osanud ühtki sõna eesti keeles.Ta vanaisa oli küüditatu.Kutt võttis mind oma nn. kaitse all ja mina pidin talle selle eest eesti keelt õpetama.Ja oli ka kohe teine seik,mis pani vanakesi mõtlema.Nagu noortele kohane,nii ka mina käisin köögis toimkonnas.Ükskord puhastasime ühe kutiga sibulaid(vannitäis

oi seda vee valamist)Kui järsku kokk karjub ukse vahelt,et "rutem,rutem",saatsime heasse kohta.Nats ajapärast avaneb uks ja meile lendab kaela ämbritäis nõudepesuvett

Kurrat,see ajas hinge täis.(Kokk oli uzbek,nimega Babadzan).Püüdsime koka köögis kinni ,"mida teha",aga köögipoolel olid suured katlad a.600L. ja 900L.,auruküttega,Pistsime koka siis suurde katlasse

,katla luuk (kaas) kinni ja korraks keerasin auru lahti(momendiks)

Kuigi tšurkad sealiha ei söö,aga seakisa oskavad teha küll.oi,oi,oi,ja veel mis kisa sealt keedukatlast tuli.

Tulevikus olin selle sama kokaga head sõbrad.Kuramuse head bloffi oskas valmistada.
