Pärnumaa lennuväepoisid Sõrve lahingutes

[Vaikal]

Lahkumine Pärnust

1944. aasta septembris, kui sakslased asusid Eestist lahkuma, seisid Pärnus asunud Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjepataljonis lennuväe abiteenistuslastena teeninud Pärnumaa koolipoisid valiku ees: kas jooksta salaja väeosast minema või lahkuda koos sellega kodumaalt. Kuigi värbamise eeskirjad nägid ette, et Eestis ja Lätis õhutõrjeüksustesse värvatud noori kasutatakse ainult nende rahvusterritooriumil, ei pidanud sakslased neist nõuetest enam kinni ja sundisid Eestist lahkudes õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisse sageli isegi relvastatud järelvalve all koos väeosaga kaasa minema.
Pärnus asunud õhutõrjepataljoni kuues patareis (kaks 88-mm raskepatareid, kaks 37-mm ja kaks 20-mm kergepatareid) ja neljas helgiheitjate rühmas teenis kokku umbes 260 Pärnumaa poissi, nende hulgas ka käesolevate ridade kirjutaja. Kuigi mõnes patareis olid sakslased lubanud, et kes soovib, võib nüüd tagasi koju minna, ei ole paraku teada aga ühtegi fakti, et keegi oleks saanud loaga väeosast lahkuda. Küll aga õnnestus umbes 30-35 poisil veel viimasel hetkel oma patareist minema jooksta. Kõik kohalejäänud viidi, või läksid vabatahtlikult väeosaga kaasa. Paljudel poistel oli Eestist lahkumise põhjuseks ka see, et nende perekonnad olid juba idast läheneva Punaarmee kartuses Eestist põgenenud.
Eesti poiste ärajooksmist neil päevil esines kõikides Eestis asunud Saksa õhutõrjeüksustes. Tabatud poistega käitusid sakslased sageli üsna julmalt. Tallinnas, Lasnamäel said sakslased neli väeosast ära jooksnud Pärnumaa poissi kätte ja lasid kohapeal maha. Oli juhuseid, kus sõidu ajal rongiešelonist põgenenud poiste pihta avasid sakslased tule. Ühelt Saksamaale minevalt laevalt, millel olid ka eesti lennuväepoisse, hüppasid Saaremaa ranniku kohal mitu poissi merre, et randa ujuda. Sakslased avasid nende pihta tule ja poisid hukkusid. Sarnaseid juhuseid oli veel teisi.
Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni kaks raske- ja kaks kergepatareid viidi siit otseteed Riiga, kus need asusid Daugava jõe sildade ja linna kaitsele. Kaks kergepatareid (18 kahurit) koos nelja helgiheitjaga viidi aga Ruhja lähistele, kus need asusid Kilingi-Nõmme-Mõisaküla kaudu Eestist taanduvaid väeosi julgestama. Ruhjas said poisid ka oma esimesed tuleristsed, jäädes rinde lähenedes venelaste kahuritule alla, kus esimesena sai eesti poistest haavata Kalle Siim Pärnust.
Sakslastel oli kavatsus ka meie õhutõrjepataljon otseteed Saksamaale viia. Jõudnud aga Riiga, jäime me sinna nädalaks peatuma, kus osalesime mitmel korral Riiale toimunud venelaste õhurünnakute tõrjumises. 4. oktoobril viidi pataljon Riiast Tukkumsi, kus see pidi rongiešelonile laaditama ja Saksamaale viidama. Kuid see sõit jäi ära, kuna just neil päevil tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära mandriühenduse Saksamaaga ning kõik Lätis olnud väegrupi NORD diviisid jäid Kuramaal “kotti”. Nüüd sõidutati meie üksuse patareid Vindavi (Venspilsi) sadamalinna, kus me linna ja sadama kaitsele asusime.

Dessantpraamidel tagasi Eestisse
25. oktoobril 1944 said meie õhutõrjepataljoni neli kergepatareid käsu oma senised tulepositsioonid maha jätta ja minna kiiresti sadamasse. Seal laadisime me oma õhutõrjesuurtükid koos laskemoona ja varustusega sadamakai ääres seisnud transportpraamidele ja õhtupimeduse saabudes lahkusid üheksa täislastis dessantalust avamerele. Alles merel olles ning hämaralt valgustatud laevatrümmis laskemoona- ja granaadikastide otsas külitades saime teada, et meid viiakse Sõrve poolsaarele.
Sõrves toimuva kohta teadsime me tol hetkel vaid seda, et seal käivad ägedad lahingud ja et poolsaart ümbritsev meri on venelaste tugevdatud järelvalve all, mistõttu iga hetk võib oodata nende ründelennukite ja kahurpaatide rünnakut, kellele meie nõrgalt relvastatud dessantpraamid oleksid olnud kergeks saagiks.
Kuid teadmine, et läheme taas kodumaale, põhjustas poistes ootusärevuse ja tõstis noorte sõjameeste meeleolu. Samuti olime me kindlalt veendunud , et Sõrves võitlevad ka eesti üksused, mis meie lahkumise ajal Eestist veel Sinimägedes ja Emajõe ääres olid ägedaid lahinguid pidanud.
26. oktoobri varahommikul maabusime Sõrves. Osa praame randus Sääre lõunatipus, osa Mõntu sadama kai ääres. Kiire mahalaadimise järel sõidutati kõigi patareide kahurirühmad piki poolsaare ida- ja läänepoolset rannajoont laiali, kus need rannikualade kaitsele asusid. Kuna Sõrves võidelnud saksa väeosade varustamine ja haavatute äravedu toimus vaid Mõntu sadama kaudu, jäeti kolm kahurirühma sadama kaitsele. Meie Sõrve toodud neljas patareis oli kokku 36 (20 ja 37-mm) automaat-õhutõrjekahurit umbes 240 õhutõrjeväelasega, nende hulgas 65 Pärnumaa poissi. Viimased olid viie-kuue kaupa ära jaotatud erinevate kahurirühmade vahel.

Sõrve elanike evakueerimine
127. õhutõrjepataljoni patareide saabumisel Sõrve ei olnud Vintri külast Sääre pool asunud külade elanikud veel Sõrvest evakueeritud ja meil tekkisid nendega otsekohe tihedad kontaktid. 29. oktoobril said aga ka need poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transportimine toimus samade kaubalaevade ja praamidega, millega toodi Sõrve väegrupile Kuramaalt toiduaineid ja varustust. Elanike laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas, kuid kuuldavasti tehti seda ka Sääre rannas. Käisime poistega lahkuvatel peredel neile kaasa võtta lubatud varanatukest abis laevadele toimetamas.
On mõistetav, et sõjategevus ja kodude mahajätmine põhjustas Sõrve elanikele suuri kannatusi ja traagikat. Saatuse hooleks tuli jätta kogu senine elamine, kodune vara ja loomad. Kuid see oli paratamatu, sest järgnevalt toimunud verised lahingud nii väikesel maa-alal poleks neid säästnud. Elanikke kohustas sõja jalust evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon, mille põhjal olid sõdivad pooled kohustatud kõik lahingute piirkonnas olevad tsiviilisikud evakueerima. Seni meil avaldatud andmetel evakueeriti Sõrvest kokku umbes 2300 elanikku, sakslaste andmete aga umbes 1400 elanikku.
Sõrvelaste lahkumise järel hulkus poolsaare metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslaste köögitoimkonnad kokku kogusid ning väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja väeosades toiduks kasutati.

Miks oli sakslastel vaja hoida Lääne-Eesti saari?
Loovutanud 1944. a. suvel Eesti mandriosa, taandus osa Saksa üksusi Lääne-Eesti saartele, et seal uus kaitseliin rajada. Saarte hoidmine oli Põhjarinde juhtkonna otsusel vajalik Läänemerel laevaliikluse tagamiseks, et varustada Läti sadamate kaudu Kuramaa väegruppi ning hoida Sõrves kinni Punaarmee jalaväediviisid ja soomus- ning eriüksuste polgud, et takistada nende viimist Kuramaal võidelnud NORD väegrupi vastu. Ülesanne Lääne-Eesti saarte kaitsmiseks tehti 1944. aasta septembris Saksa 23. jalaväediviisile. Kaitse üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer.
Saaremaale koondunud väeosade loetelu oli üsna kirju ja neist pidi kindralleitnant Schirmer organiseerima kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Oli teada, et punaarmee valmistub saari ründama kolme korpuse, s.t. 9 diviisiga ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et ilma raskerelvade ja tankideta ta saari oma käes hoida ei suuda. Tal oli kavatsus kasutada saarte kaitsel ka Muhu saarele kogunenud eesti väeosade riismeid (ca 2000 meest),
kuid teda häiris informatsioon admiral Pitka üksuse sakslaste vastasest tegevusest Tallinnas, aga ka Muhus kokku kogutud eestlaste nõrk distsipliin ja madal võitlusmoraal. Ja ta andis käsu eestlastelt relvad ära korjata ja saata mehed välisandarmeeria korraldusel Sileesiasse, Neuhammeri linnakesse, kus toimus Eesti 20. diviisi taasformeerimine.

Esimene Sõrve väegrupi evakueerumise plaan
Pannes meeleheitlikult vastu mitmeid kordi ülekaalus oleva Punaarmee diviiside ja tankikorpuste survele, jõudsid pidevalt taanduvad saarte kaitseks määratud väegrupi üksused 10. oktoobriks Arista liinile, mis asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas. Nüüd tegi Saarte kaitse staap otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole ka strateegilist tähtsust. Töötati välja Sõrvest evakueerumise plaan, mis pidi toimuma kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks oli määratud 19. oktoober 1944 ja selleks oli olemas vajalikul määral transportaluseid.
Kuid Saksa 33. armeekorpuse komandör kindral Versock tühistas selle plaani põhjendusel, et Sõrves kaitsel olnud 7000 saksa sõdurit on piisav jõud, et Sõrvet edukalt kaitsta. Sõrve väegrupi juhtkonna selgitusi, et enamuse neist kaitsjatest moodustavad ehitus-, varustus-, piirivalve-, sapööri-, õhutõrje- ja suurtükiväe üksuste sõdurid, kes ei oma jalaväelase ettevalmistust ega ka jalaväe relvi ning laskemoona ja et pealegi on osa suurtükiväeüksusi taandunud saarele ilma raskerelvadeta. Kuid neid selgitusi armeekorpuse komandör arvesse ei võtnud.

Hitleri käsul olime hukkumisele määratud…
Nädal enne meie õhutõrjepataljoni patareide saabumist Sõrve olid Punaarmee üksused, olles sakslastest nii elavjõus kui raskerelvastuses ligi 8 kuni 10-kordses ülekaalus, saavutanud edu ja sundinud saksa üksusi tõmbuma Lõpe-Kaimre joonele, kus raskeristleja “Lützow" laevakahurite tule toetusel lõpuks venelaste rünnakud peatada suudeti. 23. oktoobri õhtul toodi Kuramaalt Sõrve saksa lennuväe 12. välidiviisi üksused. Värske täiendus saadeti kohe Leo liini kaitsekraavidesse.
Samal ajal aga saabus Sõrve kaitset juhtinud kindral Schirmerile Hitleri käsk – vastu panna viimase meheni! [Halten bis zum letzen Mann!]. Selle käsuga olid kõik suures ülekaalus oleva punaarmee diviiside vastu võidelnud saksa sõdurid juba ette hukkumisele määratud. Juurde saadetud täiendus kaitseliini hoidmiseks oli naeruväärselt väike ja kõigile oli selge, et kaitsekraavides istuvad sõdurid on jäetud saatuse hooleks. 24. oktoobril asusid kogu rinde pikkusel Lõpe-Kaimri kaitseliini ründama kaks värsket nõukogude laskurdiviisi Rinde keskosas suudetigi mitmes kohas sakslaste kaevikutesse sisse murda, kuid äsja saabunud lennuväe jalaväeosad suutsid need lähivõitluses tagasi lüüa. See rünnak läks punaväele kalliks maksma, sest värsked polgud lausa sulasid kaitsjate tules ja järgnevatel päevadel suuremat pealetungi enam ette ei võetud.

Vandetõotuse andmine
Teadmine, et rindejoone taga on vastas eestlastest koosnev punadiviis, põhjustas sakslaste suhtumise muutumise eesti poistesse ja meile hakati vaatama kahtlustavalt. Kas sellel, või mõnel muul põhjusel, kuid 9. novembril korraldasid sakslased eesti poistele Sõrves vandetõotuse andmise.
See toimus ühel endise Läbara küla taga asunud karjamaal, kuhu tulid kokku kõik Sõrve toodud õhutõrjeüksustes teeninud Pärnumaa poisid, kes sellel kadakasel karjamaal üles rivistati. Kohale oli toodud ka üks 20-mm õhutõrjesuurtükk, mille torule oli laotatud sini-must-valge lipp. Kahuri taha oli üles rivistatud sakslastest auvalve. Vandetõotuse andjad rivistati poolkaares kahuri ette. Eelnevalt tutvustati poistele vandetõotuse teksti eesti keeles, mille üks lennuväepoistest ette luges. Seejärel ütles üks ohvitseridest teksti ette saksa keeles, mida poisid sõna-sõnalt järele kordasid. Kogu see tõotuse andmise tseremoonia toimus rindelt kostva tugeva lahingumüra saatel.
Tõotuse teksti sõnastus ei põhjustanud poistes eriarvamusi, kuna see kajastas neidsamu eesmärke, mida taotles 1944. aasta sõjasuvel kogu eesti rahvas. See ei sidunud kuidagi eesti poisse natsi Saksamaa poliitiliste eesmärkidega. Vandetõotuse tekst oli järgmine:
"Ma luban, et lennuväe abiteenistuslasena, võitluses bolševismi vastu, igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii, nagu see ühele Eesti lennuväe abiteenistuslasele kohane on."

Punaväelaste dessant Mõntu
Samal ajal püüdsid venelased korduvalt saata sakslaste tagalas maale dessante, mis aga kõik [kaasa arvatud Kaugatuma ja Vintri dessandid] hävitati või tagasi löödi. Järjekordselt üritasid venelased saata Mõntu sadama piirkonnas maale dessanti 15. novembril. Sel hommikul ilmusid äkki merele neli punaväelastega täidetud alust, mis kavatsesid Mõntu sadama piirkonnas dessanti maale saata. Laevade pihta avas suurtükkidest ja käsirelvadest tule samas kohas rannas asunud meie suurtükirühma kolm kahurit, mille ühe kahuri meeskonda siinkirjutaja kuulus. Esimene, rannast vaid mõnesaja meetri kaugusele jõudnud venelaste dessantlaev sai tugevasti pihta. Selle tekil olnud punaväelased hüppasid merre ja varjusid laevakere taha, kust teised alused need hiljem oma pardale korjasid. Umbes poolteist tundi kahuritest ja käsirelvadest kestnud tulevahetust taandusid venelaste alused tagasi avamerele.
Selle lahingu ajal ründas meie kahurirühma üks venelaste ründelennuk IL-2, tulistades pardasuurtükkidest ja kuulipildujatest meie positsiooni. Ründaja pihta avas tule meie naabruses asunud neljatoruliste kahuritega relvastud kahurirühm, mille tules ründelennuk põlema süttis ja merre kukkus. Lennukist välja hüpanud lendurite langevarjud ei avanenud ja nad kukkusid lennuki järel merre.

Punaarmee alustab suurrünnakut
Vaatamata punavägede suurele ülekaalule nii elavjõus kui tehnikas, polnud nad seni suutnud sakslaste üksusi purustada. Nüüd otsustas Nõukogude 8. armee juhtkond tuua Sõrve lisavägesid. Operatsiooni asusid juhtima Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale oma rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi sõjalaevad said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit ja Koguva lennuväljale suur hulk hävitajaid.
18. novembril alustasid punavägede diviisid suurrünnakut. Äge turmtuli ligi 900 suurtükist kestis peaaegu kaks tundi. Seda toetasid sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult "punakotkaste" käes, kuna sakslastel Sõrves lennukeid polnud. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid rünnakule venelaste 109. ja 131. diviis, millede taga liikus eestlaste 249. laskurdiviis. Viimane pidi rünnakut jätkama, kui eesliikujad peaksid takerduma.
Algul oli Punaarmee pealetung edukas ja saksa väeosad olid sunnitud ülekaaluka vastase eest taanduma. Öösel läksid aga sakslased vasturünnakule ja murdsid venelaste 109. diviisi rindest läbi ning kohtusid juba 249.diviisiga, kes sakslaste rünnaku peatas ja hakkas neid tagasi suruma. 20. novembri õhtuks taandusid saksa üksused Kiltri-Koltsi joonele.
Kaunispea küla juures ründasid meie 5. patareid, mille kahurimeeskonnad koosnesid eesti poistest ja sakslastest, pidevalt vene tankid. Lasknud põlema kaks tanki, oldi lõpuks sunnitud taanduma. Kuna aga transportvahendeid ei jätkunud, lasti osa kahureid õhku.
18. kuni 20. novembrini olid sakslased toimunud lahingutes kaotanud palju mehi ja 21. novembril viidi eesliinile Mõntu sadamat ja rannajoont kaitsnud 3. õhutõrjepatarei. Osa kahurirühmade mehi viidi rindele ilma kahuriteta – jalaväelastena. Eesti poisid kirusid sakslasi sellise läbimõtlemata käsu pärast, kuid pidid ikkagi oma kahurid kasutult Sääre randa maha jätma.
Üks 3. patarei kahurirühm viidi Türju küla all rünnakule tulnud vene tankide vastu. Veel enne, kui õhutõrjeväelased jõudsid oma kahuritega maasse kaevuda, ründasid neid vene hävituslennukid. Kahurirühma meeskonnad, mis koosnesid sakslastest ja eesti lennuväepoistest, tulistasid vaheldumisi nii ründavaid lennukeid kui lähenevaid punaväeahelikke.
Selles lahingus ründasid õhutõrjeväelasi venelaste tugevasti soomustatud IL-2 tüüpi ründelennukid, mille soomusest ei võtnud läbi kuulipildujatuli ega isegi 20-mm õhutõrjekahuri mürsud. Üle lennates pühkisid selle kahurid ja pardakuulipildujad maa puhtaks. Päästa võis ainult kiire maasse kaevumine. Lahing kestis kuni pimeduse saabumiseni. Selles lahingus sai surma üks ja haavata 14 meest, viimaste hulgas ka viis eesti poissi. Öö veedeti killukaitseaukudes, kust käsirelvadest tulistamine kestis kogu öö.
Järgmisel hommikul avasid Punaarmee üksused õhutõrjelaste pihta tule "Stalini orelist". Kõik lamasid nägupidi mudas ja ootasid, millal neid tabab otsustav mürsk. Selles “Katjuša” tules said surma neli õhutõrjeväelast, kuid venelaste ägedast sturmtulest hoolimata jäädi positsioonile edasi.
21. novembril algas vastase maruline ettevalmistav kahurituli, mille järel tulid rünnakule jalaväediviisid. Sakslased olid sunnitud taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Sel varahommikul viidi pimeduse katte all ühe liikurkahuri järel slepis poolteist kilomeetrit rindejoonest tahapoole meie 3. patarei õhutõrjekahurid, kus need uuesti positsioonile asusid. Poisid kahurimeeskondades olid mitu ööd-päeva magamata ja osa neist lubati ühte tallu puhkama minna. Kui nad ärkasid, leidsid nad end taas eesliinil olevat. Uus kaitseliin oli neist nüüd juba pool kilomeetrit tagapool ja patarei sai käsu kahuritulega senist rinnet seni kinni hoida, kuni kõik jalaväelased on uuele kaitsejoonele tõmbunud. Koos õhutõrjeväelastega hoidsid seda rinnet veel ka kolm maaväe rünnakkahurit ja üks kuulupildurite rühm. Oodati venelaste rünnakut, kuid seda ei toimunud. Välja saadetud luure tõi teate, et punaarmeelased pole edasi liikunud ja on endistel positsioonidel.
Samal ajal avas venelaste positsioonide pihta kahuritule raskeristleja “Prinz Eugen". Viimane asus Sõrve lõunatipu kohal merel, kus ta 19. novembrist kuni 21. novembrini oma suurekaliibriliste kahurite tulega sakslaste rinnet toetas. Seda ära kasutades liikusid õhutõrjeväelased nüüd koos rünnakkahuritega tagasi uuele kaitseliinile ja seadsid oma kahurid seal üles. 22. novembril jätkusid eesti laskurkorpuse 249. diviisi rünnakud kogu päeva, kuid sakslaste ägedad vasturünnakud tõkestasid nende edasitungi.

Viimane lahing Sõrves
23. novembri hommikul algas üks ägedamaid lahinguid Sõrve lahingute ajaloos. Venelaste kahurväe ettevalmistav turmtuli kestis tervelt kolm tundi. Kell 13.10 alustasid Punaarmee diviisid pealetungi. Sakslaste üsna hõredaks jäänud väeosad osutasid neile visa vastupanu. Eesliinile saadeti viimane kui üks tagalas olnud sõdur. Neid toetas raskeristleja “Lützow”, mis oli 23. novembri varahommikul Gotenhafenist Sõrve jõudnud. Kogu päeva kestnud ägedate rünnakute tulemusena liikusid punased diviisid edasi ca 1,5 km ja jõudsid õhtuks Laadla-Lülle-Muti joonele. Nende lahingute ajal said surma Lelle vallast pärit Saare nimeline lennuväepoiss ja veel üks poistest, kelle nime pole kahjuks teada, kes sattusid Mäebe küla teeristil venelaste "Katjuša" tule alla. Kadunuks jäi ka üks Tamme nimeline lennuväepoiss Orajõelt.
22. novembril Türju-Laadla joonelt Sõrve tuletorni juurde taandunud meie 3. patarei üks kahurirühm sattus seal venelaste raskekahurite tule alla. Üks kahur hävis ja mitu meeskonnaliiget said surma ja haavata. Kohe saabus aga uus käsk – kõik õhutõrjesuurtükid eesliinile!
Eesti poisid koos sakslastega asusid soomustatud transportautodele, mille taha olid haagitud kahurid ja hakkasid liikuma eesliini poole. Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Liikunud edasi paar kilomeetrid, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli. Edasi liikudes märgati äkki ees venelaste tanke. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid lahti kahurid ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja vastu kahuri kaitsekilpi lõhkenud mürsu kildudest said mitu sakslast ja üks eesti poistest haavata. Samal ajal avati tankide pihta tuli teistest õhutõrjekahuritest ja tankirusikatest, mille järel mõlemad tankid põlema süttisid.
Umbes kesköö paiku teatati, et poolsaare tipus, majaka kohal rannas ootavad neid praamid. Kiiresti sõideti soomusveokitel majaka juurde, kus aga selgus, et seal olnud dessantpraam võtab peale ainult haavatuid. Jälle roniti killukaitseaukudesse, kuna ümberringi lõhkesid kahurimürsud ja üleval tiirutasid venelaste ründelennukid IL-2ed. Kogu ümbrus oli viimaste poolt alla heidetud “jõulupuudest” valge. Kaks sakslaste liikurkahurit andsid pidevalt kahuritest ja kuulipildujatest tuld rindejoone suunas. Siis maabusid Sääre randa korraga mitu dessantlaeva, mis hakkasid peale võtma sinna kogunenud mehi. Kui kõik olid praamile asunud, lasksid liikurkahuri meeskonnad oma kahurid õhku ja asusid samuti laevadele.
23. novembril võttis sakslaste poolel lahingust osa umbes 2200 jalaväelast, kuna umbes sama palju olid viimastel päevadel peetud lahingutes surma ja haavata saanud. Vastane ründas nelja diviisi ja kolme tankipolgu osadega. Neid toetasid arvukad ründe-, hävitus- ja pommilennukid. Kuna kuni 12-kordses ülekaalus olevale punaarmeele edasine vastupanu oli mõttetu, otsustas väegrupi NORD juhataja kindral Schörner Hitleri käsku ignoreerida ja Sõrve maha jätta. Selle otsusega päästeti viimaste Sõrves ellu jäänud tuhandete meeste elud.

Sõrve väegrupi evakueerimine
23. novembril alustati pimeduse saabumisega kohe üksuste evakueerimist. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks Läbaru-Kuhusaadu-Karuste kaitsejoonele. Kuna Mõntu sadam oli langenud juba venelaste kätte, oli kaks laadimispunkti loodud Sääre piirkonnas, üks ida-, teine läänerannikul. Oberst Reuteri võitlusgrupist moodustati laadimispunktide kaitseks kaitseliin nimetusega “Eisernes Tor” (raudne värav).
Lahkuvatel väeosadel oli lubatud kaasa võtta vaid käsirelvad, laskemoon ning suurtükiväe üksustel kahurid. Ülejäänud varustus tuli hävitada või lihtsalt maha jätta. Evakueerimine algas kell 19.00. Esmajärjekorras laaditi praamidele haavatud. Halvenenud ilm segas oluliselt ajagraafikust kinni pidamist ja laevadele minek kujunes raskemaks kui oli planeeritud. 24. novembril kell 6.15 lahkus viimasena Sõrvest üks maabumispioneeride pataljon.
Arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp viimase kuue päeva jooksul toimunud lahingutes 1639 tonni laskemoona. Väegrupi kasutada oli 255 kuulipildujat, 41 miinipildujat, 22 suurtükki, 17 tankitõrjekahurit ja 68 õhutõrjekahurit. Hävitati 36 vaenlase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 317 punaväelast. Ühe ööga evakueeriti Sõrvest 4694 sõdurit. Relvastusest viidi ära 7 suurtükki, 3 õhutõrjekahurit, 9 autot ning vähemal arvul kergemat sõjatehnikat. Kogu raskerelvastus lasti viimasel hetkel puruks või muudeti kasutamiskõlbmatuks.
Sõrve väegrupi evakueerimine toimus ülimalt rasketes ilmastikutingimustes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge. Väegrupile järele saadetud alustest ei suutnud 33 ründepaati Sõrves randuda, täitusid kõrge laine tõttu veega ja läksid põhja. Paatide meeskonnad küll päästeti, kuid paadid hävisid. Samuti läksid evakueerumisel põhja üks suurem ja kaks väiksemat maabumispraami. Halb ilm raskendas tunduvalt laevadele minekut. Maabumispraamid ei pääsenud madala veetaseme tõttu randa ja meestel tuli kuni vööni ulatuvas jäises vees praamini kahlata. Sääre rannast lahkuvaid praame ründasid merel venelaste ründelennukid. Kuid samas kaitses halb nähtavus ja madal pilvitus lahkuvaid praame tugeva nõukogude lennuväe ja suurtükiväe suuremate rünnakute eest.
24. novembri hommikul 1944, umbes kella üheksa paiku randus viimane Sõrvest lahkunud praam Vindavi (Ventspilsi) sadamakai ääres. Lahingud Lääne-Eesti saartel olid lõppenud.

60 aastat hiljem
Möödunud aasta 21. juunil paigaldas Eesti Lennuväepoiste Klubi Torgu vallamaja seinale mälestustahvli, millel on tekst: Siin, Sõrve poolsaarel, osutasid eesti koolipoisid 1944. a. viimast vastupanu Eesti taasokupeerinud punavägedele
Selle aasta 2. oktoobril avati Sõrves Sääre külas mälestuskivi Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjameestele. Graniitkivile kinnitatud pronksist mälestustahvlil on tekst: “Zum Gedenken der auf Sworbe im Herbst 1944 geffallenen deutschen Soldaten” (Sõrves 1944. aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks). Tahvlilt katteks olnud Saksa ja Eesti riigilippe eemaldades ütles 60 aastat tagasi Saaremaal pataljonikomandörina võidelnud rüütliristi kandja professor doktor Klaus Ritter: “See mälestuskivi ei ole hinnangute andmiseks ega lahkhelide süvendamiseks. See on mälestuseks neile, kes selles mõttetus sõjas elu kaotasid. See toob ka raskestimõistetavad ajaloosündmused meile lähemale,”
Sellega mõtteavaldusega võib täielikult nõustuda, sest veel väga paljud Teise maailmasõja sündmused nõuavad lahtimõtestamist ja sageli ka ümberhindamist.

[Vaikal]

Sõrve võitlejatest ainuke olemasolev foto



1944. a. 24. novembri hommikul Vindavi sadamasse jõudnud praam Sõrve võitlejatega

Eesti lennuväepoisid olid nende relvade peal


20-mm õhutõrjesuurtükk Flak-38


20-mm nelja toruga õhutõrjesuurtükk


37-mm õhutõrjesuurtükk Flak-18. Siinkirjutaja oli sellel sihturiks


88-mm õhutõrjesuurtükk Flak-18 laskeasendis


88-mm õhutõrjesuurtükk Flak-18 transportasendis


Tõkkeballoonid - need olid üleval Püssis ja Kohtla-Järvel


150 sm helgiheitja. Olid veel ka 70 ja 100 sm ǿ helgiheitjad

Käsirelvad


Karabiin 98-k


Kerge pardakuulipilduja MG-15


"Tankirusikas"


Käsigranaadid - "Saksa kaigas" ja "Sidrun"


Tankitõrje magnetmiin ja gaasiballoon [Blendkörper] - vastu tanki purunedes tekkis nägemist halvav gaas.

[nublu]

Vene keele oskajatele üks huvitav dokument teiselt poolelt.

N Liidu Sõjamerelaevastiku Rahvakomissar annab pähe Baltimere laevastiku juhtkonnale nende passiivsuse pärast 1944. a. lõpu lahingute ajal Läänemeres.
http://town.ural.ru/ship/docs/docsnk44.php3#z15
Üks põhilisi süüdistusi oli, et laevastik ei teinud midagi sakslaste Sõrve kommunikatsioonide häirimiseks.

Dokument on pikk, aga lugemist väärt

[Külaline]

http://town.ural.ru/ship/docs/docsnk44.php3#z15

Selle, 20. detsembriga dateeritud dokumendi ajendiks võib punkti 2 alusel pidada asjaolu, et viimase Eesti osana langes 19. detsembril 1944 Nõukogude armee kätte Ruhnu saar. Samas selgus, et sakslased olid saare juba mitu päeva varem maha jätnud.

[Külaline]

24. novembril kell 6.15 lahkus viimasena Sõrvest üks maabumispioneeride pataljon.


24. novembri hommikul 1944, umbes kella üheksa paiku randus viimane Sõrvest lahkunud praam Vindavi (Ventspilsi) sadamakai ääres. Lahingud Lääne-Eesti saartel olid lõppenud.

Asjaosalistega kohapeal silmas silma suhtlemisel on tõepoolest eriline väärtus. Et mul see kogemus olemas, söandaksin siinkohal Vaino Kallast veidi täpsustada.

Kellaaeg on paraku suhteline mõiste. Sakslased lähtusid ju Kesk-Euroopa ajast, venelased teadagi Moskva (dekreedi-)ajast.

Kell 6.15 võib lahkumisajana paika pidada Sõrve sääre alguses, praeguste mälestuskivide, ühtlasi ka Esimese maailmasõja suurtükialuste lähedal Riia lahe poolsel rannal asunud Verladestelle Ost puhul. Nagu ma 2. oktoobril 2004 Vaino Kallase suust kuuldust aru sain, lahkusid lennuväepoisid just sealtkaudu.

Kaugemal, tuletorni lähistel, Sõrve sääre läänekaldal Sääre lõukas asunud Verladestelle West kaudu toimus aga evakueerimine edasi. Hauptmann Klaus Ritter asus enda mäletamist mööda (oli samas paigas taas 1. oktoobril 2004) seal dessantpraamile siis, kui juba hakkas vaevu valgeks minema - seega meie praeguse aja järgi umbes kell 9 hommikul. Eelnevalt valati bensiiniga üle ja süüdati majakalähiste majadega võrreldava kõrgusega ladu - õigemini hiiglaslik presendialune kuhi heast-paremast, mille niigi ülekoormatud praamile kaasavõtmine keelati rangelt. Keskpäeva paiku või isegi pärast seda jõudis praam, millel asus Klaus Ritter oma meestega, Ventspilsi. Teda vastuvõtnud ohvitserid teatasid, et rohkem aluseid Sõrve poolt enam oodata pole.