Eraldumine N-liidust ...

[kalleb]

Minu käest uuris seda pidevalt ainult üks vanemleitnant

-Stoo bljaad ohujeli,odtelitsa hotite?-

muidu oli suht mõistlik mees aga seda ta ikka painas .

ei osanud arvatagi mis see nii tema perset torgib aga kui puhkusele läksin sõitsin Tallinna bussijaama välja ja see läks ka ja käis iga laupäev-pühapäev

pärast uurisin välja

oli teisel maja või korter kusagil Tallinnas ja ilmselt kartis et see temalt ära võetakse kui eraldumine toimub...

[hillart]

Panen kah paar rida kirja. Võib-olla on mõnel huvitav teada.
Siis, kui see käärimine ja NL laialiminek alguse sai, olin parasjagu "EstRõbProm"-iga Vaiksel Ookeanil. Teadagi, mis seltskond merd sõitis! Ehtsad retsid ja tavalisse tsiviilellu kõlbmatu kontingent. Uudised, mis Eestist tulid, olid muidugi tulnud läbi teatava filtri ja selliselt seda ka meeskonnale selgitati. Kapteni 1.-ed abid (poliit-kasvatustöö eest vastutaja) olid ju reeglina endised Sõjamerelaevastiku poliittöötajad ning sellest ka nende spetsiifiline maailmavaade ja arusaamad. Arvata võib, milline suhtumine neisse vähestesse eestlastesse siis oli. Muidugi sama, mis ka NA-s, kuid seekord juba hoopis internatslikumalt pinnalt. Ja meid oli seal vaid 3 eestlast 130-st. Üks neist oli kõige tihedamas internatsi pesas, 3. tekil, meeskonna kajutites. Teda ma igatahes ei kadestanud mitte. Seda ta mulle ka ükskord salaja, nö. nelja silma all, ütles, et see seltskond temasse ikka väga vaenulikult suhtub, kui nähakse, et ta minuga kas-või paar sõna vahetab. Mida aga tähendab, kui bande sinusse kaugreisil vaenulikult suhtub, seda ei tarvitse vist pikemalt selgitada. Lihtsalt ühel momendil seda meest ei ole enam ja kirja läheb, kui tormiga üle parda pühitu. Merel olid (on) omad seadused.
Pärast ma muidugi, asja üle järele mõeldes, tänasin õnne, et ma ise siiski rohkem nagu juhtkonna poole peale kuulusin ja, seega, neile tegelastele mittekättesaadav olin - kes teab, kuidas elu oleks muidu edasi kestnud (kui oleks kestnud).
Ja kogu see mäng toimus veel ajal, kui meremehepassi saamiseks pidi läbi kõva kadalipu ronima. KGB-volinikud ja muu sarnane kraam. Isegi imestan, et kuidas asi siiski toimis ja mind minna lubati. Minu lõualaiutamine oli ju ka ennemalt teda. Võib-olla aga just seepärast, et - "haukuv koer ei hammusta".

[kuits]

Saadeti kah kusagil 87-88 Karagandasse täienduskoolitusele. Seal üle NSVL-i mehed koos. Enne äraminekut käisin kohalikust Rahvarinde staabist läbi ja võtsin siis kaasa paraja portsu niinimetatud IME materjali.
Kohapeal jagasin neid ja vastukaja oli ikka seinast seina küll sõimati nedobitõi fasistiks ja kutsuti maladetsiks sain isegi hüüdnime narodnõi front. Enne äraminekut kutsus kooli poliitjuht mind enda juurde ja soovis üht raamatukest koos autogrammiga endale- sai selle ja siis surus kätt ja soovis, Dai bog tebe i tvoevo naroda togo stobõ võ otdelilis ot sovetskoga sojuza bez krovoprolitie- nii ka läks verevalamist ei olnud.
.

[indrek1]

Meil suhtuti N-Liidust eraldumisse pigem positiivselt, või siis vähemalt neutraalselt. Oli üks reamees Plemjannikov meil, pärit oli ta Frunzest. Hüüdnimesid oli tal kaks - elukoha järgi Kirgiis ja nime järgi Pelmeen
Tema armastas ikka öelda, et lööge jah Liidust lahku, siis ta saab oma õel välismaal külas käia. Nimelt olevat tema õde Kohtla-Järvel elanud.

[Pärtel]

Ise Uuralites teenides, oli ka mul sellel teemal erinevaid jutuajamisi. Üks prapor, rahvuselt sakslane, ei saanud kohe mitte aru, miks me armsast Liidust lahku tahame lüüa. Aasta oli siis 89. või 90., igatahes lõpp oli lähedal. teine prapor, Siberist pärit, ütles aga, et laske aga minna. Jäi selline tunne, et puht vene rahvusest inimesed suhtusid teatud respektiga, kuid ülejäänud (ukrainlased, tatarlased ja igasugu tsurkad) ei saanudki lõpuni aru, miks me "armsast" Liidust minema tahame pühkida. Ütlesin veel ühele ukrainlasest seerule, et pane tähele, te teete ka varsti samamoodi. tema igatahes ei uskunud. Põhiline vastaste argument oli ju tol ajal - mis te ilma meieta tegema hakkate, te surete ju nälga.

[vanakaru]

Olin tol ajal NL piirivalves , Rakveres , seal oli suhteliselt mõstlik seltskond. Kui küsiti et mis moodi me hääletame siis oma naiivsuses ütlesime , et ikka eraldumise poolt. Isegi KGB sisekontrollis ütlesime oma arvamuse välja. Seda ei pandud meile pahaks, lubati ikka linnapeale ja isegi kord kuus nädalavahetuseks koju.
Muidugi küsiti ka seda , kas me jookseme sõjaväest minema kui saame. Meil oli isegi omavahel , eesti poistega, sellest juttu aga kuna meid ei rõhutud siis otsustasime oodata ametliku eraldumist . Aga eraldumine tuli alles 92 ja siis oli mul kevadeks juba ametlik DMB . Seega olin viimane aastakäik kes oli oma aja ära.
Pärast rääkisid teised poisid , kes suvel vabastati , et putsi ajal olid ülemused ikka täielikult depressioonis olnud. Ohvitserid jõid ja kord oli käest ära läinud.
Kuigi veel 92 aasta kevadeni käisid demblid hommikul rivistusel

Kui tagant järgi meenutada siis eks nad ikka kartsid kül , et me jookseme minema , sest Rakvere raketiväest üks oli jooksu pannud ja seda ei saanud piirivalve endale lubada. Seega kartsid , kuid sellepärast lubasidki meid nii vabalt linnapele. Kaugema kandi vene poisid olid ikka veidi verised kül aga noh, läks kuidas läks...

[Rebane1]

Ma mäletan, oli vist 1991 Tartu bussijaamas. Poisid tulid vene kroonust, häda käes - vetsu. Aga seal vene mammi küsib 2 rubla Esimesel sõjardil häda suur, lajatab 2 rubla lauale ja kabiini. Teisel nii pakilist polnud ja uuris elu ja olu. Küsis, mis selle 2 rubla eest saab. Mammi seletab, et pissida ja suurt häda teha ja ... Kaugemale mammi ei jõudnud, sõjamees hõikas pissivale kamraadile -Jaak, selle raha eest saab suurt häda ka teha..

[holt]

Olin tol ajal NL piirivalves , Rakveres , seal oli suhteliselt mõstlik seltskond. Kui küsiti et mis moodi me hääletame siis oma naiivsuses ütlesime , et ikka eraldumise poolt. Isegi KGB sisekontrollis ütlesime oma arvamuse välja. Seda ei pandud meile pahaks, lubati ikka linnapeale ja isegi kord kuus nädalavahetuseks koju.
Muidugi küsiti ka seda , kas me jookseme sõjaväest minema kui saame. Meil oli isegi omavahel , eesti poistega, sellest juttu aga kuna meid ei rõhutud siis otsustasime oodata ametliku eraldumist . Aga eraldumine tuli alles 92 ja siis oli mul kevadeks juba ametlik DMB . Seega olin viimane aastakäik kes oli oma aja ära.
Pärast rääkisid teised poisid , kes suvel vabastati , et putsi ajal olid ülemused ikka täielikult depressioonis olnud. Ohvitserid jõid ja kord oli käest ära läinud.
Kuigi veel 92 aasta kevadeni käisid demblid hommikul rivistusel

Kui tagant järgi meenutada siis eks nad ikka kartsid kül , et me jookseme minema , sest Rakvere raketiväest üks oli jooksu pannud ja seda ei saanud piirivalve endale lubada. Seega kartsid , kuid sellepärast lubasidki meid nii vabalt linnapele. Kaugema kandi vene poisid olid ikka veidi verised kül aga noh, läks kuidas läks...

Huvitav, kas jutt võib olla Rakverest ca 4km kaugusele jäänud Kuusiku õhutõrjebaasist Veltsi teele jäävas metsas? Ei mäleta enam täpset aega aga sealt laskis sügisel kartulivõtmise ajal jah jalga üks ukrainlane, nimi oli tal Kolja. Elas ta kuu aega meie juures, baasist linnulennult vist mingi kilomeeter või nii, isa käis temaga linnas sides, Kolja saatis telegrammi koju, kodust saadeti raha ja sõitiski minema, vahepealse aja jooksul elas meil ja lausa ise noris endale igasugu töid söögi eest tegemiseks, ladus puid jms nokitsemised. Käed olid poisil otsas, laisk ega loll ei olnud, ärajooksmise põhjuseks ütles kiusamise, oli teda seal pekstud ja mõnitatud. Väeosast, muide, ei käidud ei meil ega mujal ümbruskonnas isegi küsimas tema kohta mitte, rääkimata tõsisest otsimisest.

[Luuraja]

Minu kroonuskäik sattus aastatele 1988-1989.
Olin isiklikult jõudnud näha 1988. aasta vanalinna päevadega kaasnenud spontaanseid öölaulupidusid, esimesi karistamatuid sini-must-valge lehvitamisi ja kuulnud Alo Mattiiseni vabanemislaule.

Veidral kombel ei olnud kroonus sellest suuremat juttu. Kurilkas ikka muidugi vahest küsiti, et miks Baltimaad ära rebivad. Intelligentsele rahvale seletada on üsna lihtne, varu aga argumente.
Eriti huvitatud olid aseritest üleajateenijad.