Tänase Ekspressi artikkel, ehk siis kuidas mõned rahvajutud alguse said
Surmamõistetu: Pidin end koos Karl Vainoga õhku laskma!
1982. aastal kohtu otsusel maha lastud Nõukogude Eesti allilma ristiisa Rein Poopuu väitis, et päästis tribüünitäie tippkommunistide elu.
Jaanuaris 1980 võttis miilits Tallinnas kinni 28aastase invaliidi Väino Präämi. Elukutselt oli Prääm pottsepp, kuid hetkel ta seda tööd ei teinud, teenides elatist kollektsionääride seas vanu asju müües.
Kui uskuda miilitsa dokumente, võeti Präämilt vahistamisel ära Poola armeepüstol Vis, viis padrunit ja musta värvi plekist karp.
Püstol oli katkine, kuid kolmekilone karp osutus ehtsaks lõhkekehaks. Sellega oleks saanud lasta õhku ühekorruselise kivist ehitise.
Ühtlasi oli Präämil kaasas omakäeline ülestunnistus. Ta kirjutas selles, et sai ülesande hävitada Tallinnas kolm nõukogude monumenti.
Need olid Tõnismäel asunud teise maailmasõja mälestussammas, mida tänapäeval tuntakse pronkssõdurina, Vladimir Lenini kuju kompartei keskkomitee (praegu välisministeerium) ees ja Maarjamäel asuv Jääretke obelisk.
Präämi kirja kohaselt sai ta juhised pommirünnakuteks tuntud kunstiteadlaselt Leonhard (Leo) Soonpäält.
Soonpää olevat andnud Präämile briljantsõrmuse, mille eest tuli osta althõlma lõhkeainet.
„Minul oli võimalus pomme ja granaate saada hea raha eest,“ väitis Prääm ülestunnistuses.
Meestevahelise kokkuleppe kohaselt pidid plahvatused toimuma pärast Soonpää surma, 1980. aastal Tallinnas toimuva olümpiaregati ajal. Präämi väitel teadis Soonpää oma surma ette.
Soonpää oli Nõukogude Eestis tuntud telestaar, kunstisaate „Ars longa“ juht, eestiaegse vaimsuse kehastaja. Ta suri 76aastaselt oktoobris 1979. Seega polnud miilitsal võimalik teda küsitleda.
Prääm jutustas oma ülestunnistuses ka tollal tuntud kollektsionäär Sulevist, kes lubanud briljandi 9000 rublaga maha müüa. Präämil aga tekkis kahtlus, et talle tehti tüng ja briljant vahetati salaja võltsingu vastu.
Präämi hoiti kinni Patarei vanglas. Kaasvangid tungisid mehele jõhkralt kallale, tekitades peapõrutuse, lüües viis hammast välja ja lõualuu mitmest kohast lahti.
Präämi juhtumit uuris Eesti NSV siseministeeriumi uurimisvalitsuse vanemuurija, miilitsamajor Toivo Markus. Tal tekkis aimus, et peksmise taga olid teised miilitsad: „Et ta võtaks omaks seda, mida ta pole teinud.“
Ka Prääm ise andis mõista, et „miilitsad ja pätid on töötanud käsikäes“.
Uurija Markus jõudis enda sõnul seisukohale, et niisuguse asjaga kohtusse minna ei saa. See tekitas suurt pahameelt tema ülemustes ja KGBs.
Röövlid sundisid ÜROsse kirjutama ja ausambaid õhkima
Uurija Markusele aga rääkis Prääm hoopis teistsugust juttu kui omakäelises ülestunnistuses. Jaanuaris 1980 olid talle tunginud kallale tundmatud mehed. Präämil seoti silmad kinni, ta viidi kuhugi keldrisse, kus lasti gaasi näkku ja tõmmati kott pähe. Röövlid tahtsid saada kas ehtsat briljanti või 20 000 rubla.
Kuna Präämil nii suurt raha kusagilt võtta ei olnud, esitasid nad uue tingimuse – lase ausambad õhku!
Pottsepp Väino Prääm suleti 1980. aasta Tallinna olümpiaregati eel hullumajja.
„Et oleks vähem ohvreid, nõustusin ma õhku laskma kas Igavest Tuld Tõnismäel või obeliski Maarjamäel,“ tunnistas Prääm uurija Markusele.
„Nimetatud objektid pidin õhku laskma enne olümpiamänge. Konkreetset päeva ei määratud.“
Sealsamas keldris kirjutaski Prääm röövlite survel nn ülestunnistuse, mis muutus seejärel temavastaseks asitõendiks.
Veel kästi tal kirjutada kirjad ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile ja USA senaatorile Henry M. Jacksonile, kes oli tuntud antikommunist. Hiljem läksid need kirjad üle KGB-le ning neid pole rahvusarhiivis asuvas Präämi kriminaalasja toimikus.
Psühhiaatrid tunnistasid Präämi süüdimatuks. Tallinna Lenini rajooni rahvakohus saatis ta veel enne olümpiat aastateks sundravile Leningradi psühhiaatriahaiglasse. Prääm suri Eestis 2008. aastal.
Agent „Mehaanik“ tegutseb
Präämi saatuses etendas võtmerolli elukutseline kurjategija Rein Poopuu. Jaanuaris 1980 sai ta 36aastaseks. Poopuu oli eri kuritegude eest istunud kinni umbes poole oma elust. Nüüd oli mees taas vabaduses, kõvasti kogenuma ja julmemana. Ta asus Tallinnas moodustama jõuku, kuhu kuulus lõpuks kümme inimest, sealhulgas noor naine.
„See oli tolle aja mõistes esimene organiseeritud kuritegevuse grupp Eestis,“ on öelnud kriminaaljälituses raskete kuritegude avastamise eest vastutanud Lembit Orasmäe.
Vähem kui kolme kuuga sooritas Poopuu jõuk ridamisi kuritegusid. Nad tapsid kaks inimest ja tekitasid rahalist kahju ligi 50 000 rubla eest. Jõugu lemmikvõtteks sai röövida maal üksikult elavaid vanainimesi, kel teati olevat tsaariaegseid kuldrublasid.
Novembris 1980 jõudis miilits Poopuu jälile. Ta võeti kinni ja viidi Patarei vanglasse. Seal rääkis ta kambriagent „Mehaanikule“, et omab infot Eesti NSV juhte ähvardavast atentaadist.
Väidetavad vandenõulased olid ETKVLi Kaubandusliku Inventari Tehase töölised, valaja Toivo Nirk ja keevitaja Juhan Soans.
Mehed võeti kohe kinni. Neilt leiti püstol TT, revolver Nagan, kaks vintpüssi, optiline sihik ja ligi 400 padrunit.
Toivo Nirk suri aastal 2006. Tema kaaslane Juhan Soans aga on meenutanud: „See on anekdoot! Mina pole valitsust kukutada tahtnud. Need kuradi pätid mõtlesid selle jutu välja!“
Et atentaadijutt oli vale, said aru ka uurijad. Ebaseaduslike relvade eest mõistis kohus Nirgi ja Soansi paariks-kolmeks aastaks vangi.
Pärast mõnd kuud vanglas pääses Soans edasist karistust kandma „keemiasse“ – ta elas kodus ja käis kindlaksmääratud kohas tööl.
Allilmaliidri sõnul oli Karl Vaino vaenlastel isegi leegiheitja
Samal ajal uuris eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe vabariigi prokuratuuris Poopuu jõugu kuritöid. Ta lasi surnuaialt üles kaevata Märjamaal majja sisse põlenud vanamehe laiba. Uus ekspertiis tuvastaski, et taat polnud suitsuvingu lämbunud, vaid tal oli pea puruks löödud.
Eesti NSV ülemkohus mõistis Poopuule ja veel ühele tema noorele kaaslasele surmanuhtluse. Poopuu alustas meeleheitlikku võitlust oma elu eest. Ta saatis ülemnõukogu presiidiumile armuandmispalve, kus tutvustas ennast tippkommunistide elu päästjana.
Poopuu kinnitas, et just tema andis võimudele üles Präämi. Nimelt teinud Prääm talle ettepaneku ennast paraadi ajal Võidu väljakul koos valitsuse tribüüniga õhku lasta. „Tingimused olid järgmised: elada senini külluses ja peale seda kindlustatakse perekond ja vanemad, endast aga jäävat järgi „kuulsus“.“
Sügisel vahistatud Nirk aga pakkunud Poopuule „teha raha eest atendaat kod. Karl Vainole ja teistele partei töötajatele, ta näitas relvi: nagaani, „TT“, „Waltrit“ ja karabiini. Kodus aga oli tal veel snaiper püss ja leegiheitja.“
Poopuu kirjutas kaebusi ka uurijate peale, süüdistades neid Vaino mõrvaplaani kinnimätsimises. Orasmäe käis seepärast kompartei keskkomitees aru andmas ja Vallimäe kirjutas seletuskirju. Siseministeerium kontrollis põhjalikult Poopuu ja miilitsatöötajate suhteid.
Ristiisa mõju piiramiseks lasi Vallimäe erandina viia ta Patareist üle Leningradi Krestõ vanglasse.
Poopuud kaitses noor advokaat Märt Rask, kes meenutab oma klienti kui väärastunud õigustundega väga tahtejõulist topeltmängijat. „Eks ta lootis allmaailma kindralina, et tema üle õigust ei mõisteta.“
Ent miski ei aidanud. Poopuu armuandmise taotluse toimikus on napp märge: „Kohtuotsus on täide viidud 11. augustil 1982.“
Artikkel põhineb rahvusarhiivi materjalidel, mille alusel valmis raamat „Karuks istus vangitornis...“ 1980 - aasta, mis raputas Eestit (2015).
