sport armees

[dude]

Põhiküsimus oleks just see, et kas nõuka armees jälgiti (niivõrd-kuivõrd selleks vahendeid üldse oli) ka suuremaid spordivõistlusi: olümpia, jäähoki MM ja jalka MM, kus punakotkastel midagi loota oli?

kas need olid omaette suursündmused, kus elutegevus seisma jäi või ei pööratud sellele üldse tähelepanu?

[ignatius]

Peamine, mida jälgida sai (alates 2. poolaastast alates, mitte varem!) oli jäähoki MM. Peamised huvilised olid slaavi mehed, kellele Nõukogude Liidu võit oli nagu eluküsimus. Meie, Baltikumi poisid, jälgisime vähesema entusiasmiga.
Peamine, mida küll kõik vaatasid, olid venelaste mängud tshehhidega. Tollal (1970-72) olid need peaaegu ainsad, kes punakotkastele vastu said. Mäletan, et korra said venelased naha peale ja slaavi mehed käisid nina norgus ringi. Üks eesti rahvusest salaaga julges midagi iroonilist märkida ja pesi seejärel nädal aega öösiti kasarmu põrandaid.

[Sollmann]

Huvitaval kombel minu väeosas CCCP selleagne vahest kõige püham spordiala - jäähoki nagu eriti kedagi ei huvitanudki. Ehk oli see seletatav suure ukr-te osakaaluga isikkoosseisus...
Korvpalli vastu oldi ka üsnagi ükskõiksed, aga jalgpall see-eest oli A ja O.
Et seda ala austas ja hindas roodu komandör, pidid teda ennastunustavalt armastama ka kõik ülejäänud .

88.a. EM, alagrupimäng Ned-USSR.
Hollandlased löövad värava.
Mina, kes ma lapsest saadik madalmaalastele pöialt hoidnud, kargan ülierutatuna püsti: 'VÄRAV!!!'
Samas kõrval aga istumas terve roodu juhtkond, kes asub nagu 1 mees mind tulivihaselt jõllitama, justkui oleks paljastunud välisluure spioon .
Et dembel käega katsuda ning iga vähematki üleastumist karistati meil DMB viivitamisega, kargan uuesti püsti: 'Lurjused, on ikka lurjused need kapitalistid!', mille peale 3-pealine juhtkond rahunenuna oma 6 silma uuesti telekaekraani poole keerab, nagu poleks midagi juhtunud ....

[alax]

1972a. sügisel olid meil armeeõppused ja lasketiiru meeskonda jäi ainult paar meest. Maru lahe oli siis Müncheni olümpiamänge jälgida. Siiani meeles Lasse Vireni, Pekka Vasala. 10-ne võistluses tegi Litvinenko fantastilise lõpu, 8-lt kohalt jooksis viimase alaga hõbedale.

[Mathias Lutz]

Aasta siis oli 82.Oli jalgpalli mm aeg.Itaalia ruulis täiega:Valentino Rossi oli vist üks neist.Olin aasta teeninud ja kõik nagu poogen.Sealt ka see vutihuvi tänaseni.

[Pärtel]

Aastal 1990 sai jälgitud nii jalgpalli MM-i (täies mahus), kui ka NSVL meistrivõistlusi korvpallis. Korvpallis jäi just meelde AKSK ja Žalgirise finaalseeria, kus esimese mängu lõpus loeti leedulaste peale lõpuvilet tehtud vise, mis hiljem muidugi tühistati. Igal juhul meie väeosas oli sellele finaalile kaasaelajaid kahes leeris ning leedukatele isegi rohkem (ukrainlased, siberlased ja ka üks eestlane).
Ise sai ka mängimas käidud. Meie väikse väeosa territooriumil oli üks võrkpalliplats, kus sai üpris kõvasti taotud. Siis lubati meil aga nädalavahetustel osa rahvast sõjaväeosast mõne kilomeetri kaugusele, ühele jalgpalliplatsile. Vististi sellestsamast jalgpalli MM-st tingituna, sai seal paar kuud jutti jalgpalli mängitud. Ja see toimus ikkagi 11 meest versus teine 11. Ehk siis teisisõnu Euroopa (venelased, ukrainlased jt) ning Aasia (kasahhid, turkmeenid jt). Päris huvitav oli.

[linnavurle]

Meil oli väosas päris korralik spordisaal olemas ja keegi leitnant või vanemleitnant oli sinna pealikuks määratud, kuid mingit erilist sporditegemist sellega seoses küll polnud. Mõned mehed (peamiselt teise pataljoni eestlased) ikka kossu käisid pühapäeval mängimas, aga see oli selline juhuslik värk rohkem. Ja mängida said vaid need, kellele kodunt jalanõud järgi saadetud, paljajalu või kirsadega kossu ikka ei mängi.
Jooksukrosse korraldati kah paar korda aastas. "Krossist" oli muidugi asi kaugel - joosti, kirsad jalas loomulikult, sööklani ja tagasi, piki asfalti. Talvel üritati ka organiseeritult suusatada - leidus isegi pataljoni jagu pütilaudu - aga see kujunes rohkem ninuli lendamise showks, sest suusad olid tsaariaegsed, sidemed veel vanemad ja kepid vist Nõukogude Armee suusavarustusse ei kuulunud.
Teisel suvel muutus populaarseks jalgpall. Olime väosa müüri taga "polügonil", jaamad töötasid ja erilist tegevust polnud. Ohvitserid ei öelnud jalka kohta ka paha sõna, mõned leitud võtsid isegi osa. Nii me mängisime iga päev tund või paar, oma kuu aega järjest. Isegi mingi roodude vaheline turniiritabel oli tekitatud. Platsiks oli muidugi vaid stepp ja väravateks bensuvaadid, aga pall oli täitsa ümara kujuga esialgu (kirsad tegid selle kallal lõpuks muidugi oma töö).

[susi]

Utshepkas vaatasime ainult Vremjat. Väeosas suvel 2 vahetust lende ja telekavaatamisest ei näinud undki. Ülejäänud aeg katsusime hoida kasarmust võimalikult kaugele. Seda nägime küll, kui lokatorshtshiki lennuvälja kõrval tundide kaupa jalkat tagusid.

[ghost]

Sporti sai ikka jälgitud. Taliolümpiat 1988 sai isegi vaadatud, kui aega oli. Elu nüüd selle pärast seisma ei jäänud ja kõik tegemised said ka tehtud. Kuna telekas asus meil eraldi ruumis, siis ei olnud seatud mingeid piiranguid selle vaatamiseks, kellaajast olenemata. Kes tahtis võis vaadata seni, kuni programm kestis.
Kui välja arvata suvised langevarjuhüpped huvilistele, peale tugitoolispordi küll mingit sportlikust väeosas ei olnud. Utsebkas tulles tormasin esimesel väeosas viibimise hommikul õue, et hommikuvõimlemist teha. Natuke aega väljas üksi vahtides sai selgeks, et see üritus jääb vist küll ära, kui ma just üksi ei taha seda teha. Sisse jõudes ja selle kohta küsides öeldi, et hommikuvõimlemistega pean küll hüvasti jätma, sest seda siinmail ei korraldata. Üldse tuli paljude utsebkas külge poogitud sõjaväeliste nähtustega lõpparve teha ja ega mina, ega ka keegi teine, sellest suurt puudust ei tundnud.