Juutide põgenemine Saksamaalt

[Kriku]

EPL toob ära episoodi Ilmar Raamoti mälestustest Eesti passide müümise kohta Saksamaa juutidele koos ajaloolaste väheütlevate kommentaaridega:

Poliitik ja agronoom Ilmar Raamot (1900–1991) on oma mälestustes üsna detailselt kirjeldanud, kuidas Eesti vabariigi ametnikud müüsid 1930. aastate lõpul juutidele valedokumente. Ühel peol astus tema juurde näiteks „juudi välimusega härrasmees“, kes kuulutas rõõmsalt, et on nüüd Eesti kodanik, näidates kõigile värsket Eesti vabariigi passi. Samuti selgus, et ta ei olnud kunagi Eestis elanud – ta oli pärit Berliinist ja ehtne Berliini juut. Raamot meenutab, et küsis mehelt otse, kas ta maksis passi eest ja kui palju. Mees naeris ja tunnistas, et maksis 5000. Tõenäoliselt käib jutt Eesti kroonidest, mis võrdus sel ajal umbes paari tuhande Saksa riigimargaga. 5000 krooni oli eriti suur raha, arvestades, et 1930-ndate lõpul oli korralik kuupalk 60–70 krooni. Sellepärast on ka raske öelda, millega seda tänapäeval võrrelda: kui arvestada riigimarga kursi järgi, siis oleks see nagu 10 000 eurot, kui võtta arvesse, et see oli inimeste kuue kuni kaheksa aasta palk, siis reaalse ostujõu järgi pigem 150 000 eurot. Aga see selleks.

Edasi toob Raamot mälestustes ära oma tuttava politseiniku Muheli tähelepanekud Tallinna sadamast. Muhel märkas, et üks juudi välimusega mees astus laevalt maha ja tahtis kohe kuhugi helistada. Siseministeeriumi ametnik andis talle ümbriku, mille sisu jäi Muhelile tol hetkel arusaamatuks. Järgmisel korral kordus sama – juudi välimusega mees tuli sadamasse, võttis telefoni ja helistas siseministeeriumi, et kaubelda Eesti kodakondsuse saamise ja passi hinna üle. Vajalik summa oli võõramaalasel kaasas. Muhel ja tema usaldusväärne sõber hakkasid asja jälgima. Nad panid kirja, kuidas Eesti vabariigi passide müügitehinguid korraldati ja millised ametnikud sellega seotud olid. Seejärel läks Muhel kogutud materjaliga politseidirektor Soomani juurde. Sooman luges kõik läbi, oli nähtust šokis ning nõudis, et Muhel hoiaks suu kinni. Raamot märgib, et Sooman hoiatas Muhelit ja keelas tal kõrgemate ülemuste tegevusse sekkuda. Muhel alandati hiljem kriminaalpolitseis selle eest konstaabliks. Raamoti meenutusest jääb mulje, et juutidele Eesti kodakondsuse ja passide müümine oli 1930. aastate lõpul üsna hästi organiseeritud ja toimus ametnike omavahelisel kokkuleppel. Raha liikus ning ametnikud tegid kõik, et üksteist kaitsta ja karistusi vältida.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120402908 ... ti-kodanik.