Jäägu see iga lugeja otsustada, mida alltoodud kirjatükist uskuda või mida tahetakse uskuda.
Austagem fakte ja statistikat
Kommunistid näitasid ilmekalt, et ametliku propaganda väidetesse tuleb suhtuda äärmise skepsisega. Sionistid on seda arusaamist süvendanud, sest neile pole tõesed andmed iialgi korda läinud. Seepärast tuleb paraku nentida, et „Eesti Aeg“ raiskas 8.veebruaril 1995 oma veerge sionistliku propaganda korrutamise peale. Kirjutisest „Tagasipöördumine Auschwitzi“ võis lugejale jääda mulje, et tegemist on tegelike asjaolude kirjeldamisega.
Et see siiski nõnda ei ole, võib tuvastada muu hulgas sionistlike juutide endi statistikast. Matemaatikareeglite vastu ei hakka ka sionisti hammas.
„Eesti Ajas“ ilmunudkirjutises on toonitatud peamiselt kahte pöörast väidet, mille vastu sooviksin esitada vähetuntud fakte. Otsustagu lugeja, kas ta eelistab propaganda pimesi uskumist või faktide austamist.
Esimene väide: Auschwitz oli loodud spetsiaalselt juutide ja mustlaste hävitamiseks.
Teine väide: seal tapeti üle miljoni juudi.
Pärast Esimest maailmasõda väitis sionistlik propaganda, et epiteemiate, nälja ja holocausti tõttu hukkus kuus miljonit juuti. Vastav kirjutis „The Crucifixion of Jews Must Stop!“ ilmus ka sionistlikus ajalehes „The American Hebrew“ 31. oktoobril 1919. Hiljem selgus, et tegemist oli sõjapropagandaga.
Miks pidada tõesemaks väidet, et ka Teise maailmasõja ajal on tapetud kuus miljonit juuti? Sionistide suureks nõrkuseks tundub olevat zongleerimine suurte arvudega, mille kesksel kohal on number kuus, nagu ka Taaveti tähel on kuus nurka.
Algul sionistid väitsid, et Auschwitzis hukkus viis miljonit inimest („Le Monde“ 20.aprill 1978). Seda arvu korrigeeriti oluliselt 1990. aastal, mil väideti, et hukkus üksnes 1,1 miljonit („Le Monde“ 19. juuli 1990)
Aastal 1991 andis Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatsov vabaks sakslastelt üle võetud arhiivid, sealhulgas Auschvitzi dokumendid. Siis selgus detailsete saksa andmete alusel, et tolles koonduslaagris hukkus haiguste (peamiselt tüüfuseepiteemiate) ja alatoitumise tagajärjel 74 000 isikut. Nii Auschwitzi kui Birkenaus hukkunud juutide koguarvuks oli 18 500. Samuti kinnitavad dokumendid, et tegemist oli interneerimispaikade, mitte hävituslaagritega. Varem ju väideti, et ka Buchenwaldis, Dachaus ja teistes Saksamaa territooriumil paiknenud laagrites olevat hävitatud inimesi. Aastal 1960 võtsid ka ameeriklased-inglased-prantslased omaks, et tegemist oli propagandavalega.
1945-47 aastal seletati, et juute hukati erilistes basseinides kõrgepingevoolu abil. Stefan Szende kirjutas oma propagandaraamatus „Viimane juut Poolast“ (lk. 298-299), toetudes „surmast pääsenud tunnistajate“ jutule, muu hulgas järgmist: „Juute täis rongid sõitsid läbi tunneli maa-alusesse hukkamispaika, kus juudid aeti rongidest välja.../---/
Leidliku mehhanismi abil lasti põrand tuhandete juutidega põranda all olevasse basseini, kuni vesi ulatus puusadeni. Siis juhiti vette kõrgepinge ja ühe hetkega olid tuhanded juudid hukatud. Seejärel tõsteti põrand üles, lülitati sisse teine vool, nii et suured saalid muutusid nagu krematooriumeiks, kuni kõik laibad olid tuhaks põletatud. Tohutud kraanad tõstsid põranda üles ja tuhk eemaldati. Suits oli välja läinud kõrgeist vabrikukorstnaist. Protseduur oli lõpetatud. Tunnelis seisis järge ootamas järgmine rong. Iga transpordiga toodi kohale 3000-5000 juuti. Päevas saabus mitu rongi. Vahel tuli koguni 20-30 säärast rongi päevas“. Lõpuks nenditi selles jubedas muinasjutus, et natsionaalsotsialistid olid oma moodsa tehnika abil lahendanud massimõrvamise probleemi.
See versioon „unustati“ kähku kui ebareaalne ja enamik eksemplaregi on raamatukogudest kõrvaldatud.
Seejärel tuldi lagedale uue variandiga – hukkamine toimunud gaasi abil. Iga uurija teab, et see, kes nõnda kergelt muudab oma versiooni, pole enam usaldusväärne. Kui sakslaste koonduslaagreis tõesti hukati inimesi ja pealegi gaasi abil, siis miks tuldi algul lagedale basseinijutuga ja miks ei ole „gaasikambri“ seintest ega lähedasest maapinnast leitud gaasi jälgegi?
Pealegi oli Auschwitzi muuseumi direktor aastal 1990 pärast n.n. Krakowi-raporti avalikustamist sunnitud omaks võtma, et gaasikamber oli Auschwitzi ehitatud alles pärast sõda. Tolles raportis selgitasid poola eksperdid, et mainitud gaasikambris oli tehniliselt võimatu gaasitada (näiteks oli ukse ja lävepaku vahe 10 cm – nõnda oleksid ka valvurid hukkunud). Eelnevalt oli selle tuvastanud USA gaasikambrite konstrueerija Fred Leuchter.
Aastast 1944 pärinevad selged aerofotod Auschwitzist. Neil pole näha krematooriumist tõusvat suitsu, nimetatud gaasikambrit ega ohvrite järjekorda. Isegi mitte massihaudu. Seevastu on massihauad Hamburgi lähistel selgelt eristatavad neil fotodel, mis tehti pärast Hamburgi terroristlikku pommitamist (John Ball „Air Photo Evidence“). Ometi olevat propaganda väitel just sellal vange tapetud lausa jooksval lindil.
Sionistid väidavad, et Auschwitzis olevat põletatud 7000 laipa päevas. Eksperdid on omaks võtnud, et üks Saksa krematooriumiahi põletas ühe laiba kahe tunni vältel. Et vaid mõne ahju abil oleks suudetud põletada 7000 laipa päevas (öösel pidi ahi jahtuma ja puhastatama), on võimalik vaid sionistliku arikmeetika alusel, kus 2 X 2 = 6 miljonit.
Elie Wiesel on elav tunnistus sellest, et Auschwitziz juute sihilikult ei hävitatud. Pealegi otsustas 15-aastane Elie tollest laagrist lahkuda koos sakslastest „timukatega“ ja mitte ära oodata nõukogude „vabastajaid“. Ometi väitis ta, et hukatud koguni juudi lapsi.
Saksa dokumentidest selgub, et sõja ajal hukkus koonduslaagreis ja väljaspool 200 000 juuti. Seda arvu on ka oma allkirjaga kinnitanud Lääne-Saksa kantsler Kondrad Adenauer.
Leidub hulk Auschwitzis viibinud juute, kes one valepropaganda juutide massihukkamise kohta hukka mõistnud. Iisrealis Holonis elav Esther Grossman pidas vajalikuks kirjutada ajalehes „Westdeutsche Zeitung“ 16. veebruaril 1979 muu hulhas järgmist: „Kuna tõde on lahutamatu, pean ma teatama, et ma sel raskel ajal sain abi ja toetust paljudelt sakslastelt ning ma ei näinud ega polnud ka kuulnud gaasikambritest, mille olemasolust sain kuulda alles pärast sõda.“
Ent ülemaailmse juutide vabamüürlaste loozi B` nai B´rith („Lepingu pojad“) Kanada sektsiooni juht Ian Kagedan selgitas ajalehes „Toronto Star“, miks ei saa väita, et kuue miljoni müüt on samuti sõjajärgne eksitav propaganda: „Holocausti mälestamine on uue maailmakorralduse peaelemendiks.“ Lisaks see on majanduslikult kasulik – Saksamaalt on välja pumbatud miljardeid.
1986. aasta mais andis Nantes´i Ülikooli teadusnõukogu Bretagnes´is kõrgema hinnangu Henry Roques´i doktoriväitekirjale natslike koonduslaagrite kohta. Selles dissertatsioonis näitas ta vähetuntud faktide varal, et laagreis ei olnud mingeid gaasikambreid ning tegemist on hiljem loodud propagandamüüdiga. Ta oli küsitlenud ka paljusid omaaegseid laagrivalvureid ja SS-ohvitsere. Nii mõnegi sõltumatu ajaloolase kontrollimatus on hakanud sionistlikele ringkondadele valmistama tõsist muret. Müüt hakkab lagunema. Ei ole aidanud ka gaasikambrimüüdis avaliku kahtlemise kriminaliseerimine mõnes riigis, mis on eriti tugeva sionistliku mõjuvõimu all. Ainult valesid on ajutiselt võimalik ähvarduste abil püsti hoida, tõde püsib ju niigi. Valega ei jõuta kuhugile. Arengut edendab üksnes ausus. Seda peaks taipama iga mõistlik inimene. Ka Nõukogude Liidus oli tõe välja ütlemine kriminaliseeritud nõukogude vastase propaganda ja agitatsiooni sildi all. See aga ei hoidnud ära terrori abil võimutsenud kuritegeliku jõugu langust.
Juute interneeriti koonduslaagritesse lihtsal põhjusel: kui Juutide Maailmaliit oli Saksamaale 24. märtsil 1933 Londoni ajalehe „Daily Express“ vahendusel sõja kuulutanud, hakati juutidest alamaid pidama julgeolekuriskiks, mis tõttu neid, kes keeldusid emigreerumast, asuti massiliselt isoleerima. Juudid ise ristisid sunnitud väljarändamise holocaustiks. Vastava raamatu avaldas juudi kirjanik Lion Feuchtwanger juba 1936 aastal. Ent mitte kõiki juute ei peetud ohtlikuks, sest hulk juute jätkas tegutsemist natside võimuaparaadis isegi Teise maailmasõja ajal. Kui Gestapo ohvitserid nurisesid selle üle, vastas riigimarssal Göring neile sedaviisi: „Oma staabis otsustan ma ise, kes on siin juut ja kes mitte.“
1939 aastal juhtus midagi hoopis tõsisemat. Rahvusvaheline finantseliit otsustas Hitlerit nuhelda, ähvardades ta sõjaga hävitada. Saksamaale kuuma sõja kuulutamise põhjuseks arhiivimaterialide alusel asjaolu, et Hitler katkestas oma intiimse koostöö rahvusvaheliste (peamiselt sionistlike) rahandusringkondadega, kes olid ta võimule tulekut finantseerinud ja talle USA-s koguni reklaami teinud, mille alusel USA ajakiri „Time“ kuulutas ta 1938 aastal aasta meheks, ja et Hitler soovis Saksamaad iseseisvaks majanduslikuks ühikuks jätta, arvestades raha väärtuse aluseks tööga loodavaid väärtusi, mitte kulla alusel kehtestatud spekulatsioonisüsteemi. Varem oli sionistide terroriorganisatsioon „Stern-liiga“ saatnud ühele saksa diplomaadile Beirutis memorandumi, milles Hitlerile tehti ettepanek anda Poola juutidele sõjalist väljaõpet, mille järel nad läkitatakse Palestiinasse inglaste vastu võitlema, et oleks võimalik moodustada juudi riik Rahvakodu Hebraium, mis sõlmiks natsliku Saksamaaga koostöölepingu. Tolle kohaselt oleks sionistide tulevast riiki juhitud ühiste totalitaarsete põhimõtete järgi. Selle koostöö põhjalikum kirjeldus on avaldatud avaldatud ajaloolase Lenni Brenneri 1984 aastal ilmunud raamatus „The Iron Wall“. Needki on „unustatud“ asjaolud.
Teatavasti interneerisid ka Ühendriigid sadu tuhandeid jaapanlastest USA kodanikke koonduslaagritesse pärast Jaapaniga sõtta astumist, kuna nood olevat endast kujutanud julgeolekuriski. Ka neis laagreis suri jaapanlasi alatoitluse ja haiguste tagajärjel. Aga sellest tavatsetakse vaikida. Mõistagi ei peeta seda teguviisi holocaustiks. Muide, maailma esimesed koonduslaagrid rajati just Ameerika Ühendriikides 1838 aastal indiaanlaste interneerimiseks, enne kui nad küüditati oma elupaikadest. See meetod meeldis hiljem nii hispaanlastele Kuubal ja inglastele Lõuna-Aafrikas Buuri sõja ajal kui ka Leninile Venemaal „rahvavaenlaste“ isoleerimiseks.
Lõpuks mõningaid statistikaandmeid, mida on esitanud USA professor dr. Arthur Butz. Nii elas juutide endi andmeil 1939 aastal kogu maailmas 15 688 259 juuti („World Almanac“). „New York Times“ ilmutas 22. veebruaril 1948 aastal, et aastal 1947 elas maailmas 18,7 miljonit juuti. Aastal 1933 oli USA-s elanud 4,5 miljonit juuti. 2. juulil 1962 teatas „National Observer“, et Ühendriikides elas 12 miljonit juuti. Punase Risti andmeil elas 1942 aastal sakslaste kontrollitud aladel kõige rohkem kolm miljonit juuti. Juudi ajaloolase Isaac Deutscheri kinnituse kohaselt laskis Stalin evakueerida Nõukogude juudid sõja jalust kaugemale Kesk-Aasiasse, kus paljud hakanud peamiselt musta äriga tegelema.
Ja lõpuks kõige hämmastavam andmestik. Nimelt elas kogu Euroopas (välja arvatud Nõukogude Liit) 1933 aastal 5,6 miljonit juuti, kaasa arvatud Rootsi, Inglismaa, Gibraltar, Hispaania ja Portugal. Ameerika Juutide Kongress avaldas selle arvu „New York Timesis“ 11 jaanuaril 1945. Neist 420 000elas aladel, kuhu saksa võim ei ulatanud. Miljon sattus Poola jagamisel Nõukogude Liitu. Hitlerlaste ja sionistlike ringkondade koostööna kolis seejärel sadu tuhandeid juute Palestiinasse ja USA-sse. Loodetavasti on lugeja rehkendamisoskused paremad kui sionistlikel propagandistidel, kes teatud eesmärkidel on muutnud Auschwitzi oma ideoloogiliseks Disneylandiks. Tuntud juudi professor ja publitsist Noam Chomsky leiab oma raamatus „Hirmutav demokraatia“ („Deterring Democracy“), et aeg on kirjeldada tegelikku olukorda maailmas, loobudes müütidest ja ideoloogilistest väljamõeldistest erinevate rühmituste (sealhulgas sionistide) huvides.
Ajaloolise tõe varjamine soodustab rahvaste allakäiku.
http://corum.streetpal.com/viewtopic.ph ... =holocaust
Selles samas eelpool mainitud Sruoga raamatus on stseen, kus hommikul veeti krematooriumi juurde teatud arv "laipu". Kui krematooriumi töötajad neid mõned tunnid hiljem ahju hakkasid viima, märgati, et paar tükki on vahepeale ajaga ellu ärganud ja juba ka oma barakki tagasi jõudnud roomata.
