Endel Püüa: Punane terror Saaremaal 1941. aastal

[MOrav]

Endel Püüa
Punane terror Saaremaal 1941. aastal

180-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat

Saaremaa Muuseum 2006

Hind siit ostes 90.00
Hind kaupluses 94.00

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156722

*

Esimest vastukaja lugesin hoopiski Vello Helgilt "Vaba Eesti Sõnas" - nr 41, 12.X 2006, lk 3. Võrgus seda numbrit veel pole, aga see peaks laekuma siia: http://www.vabaeestisona.com/index.php?page=arhiiv# . Ta rõhutab seda, et lisaks ohvritele on ülevaade ka vaenajatest (põhjalikud nimekirjad) ning eriti tähelepanu osutatud kõrgemat vastutust kandnud isikute saatusele.

*

Ja täna tulnud EPLis on Helgilt selle kohta ka pikem lugu, mille skännisin (võimalike trükivigade pärast vabandades):

Eesti Päevaleht (Stockholm), nr 41, 19. X 2006, lk 7.

Raamat punasest terrorist Saaremaal 1941. aastal

Saaremaa Muuseum andis hiljuti välja põhjaliku uurimuse, milles pole juttu ainult ohvritest, vaid ka nende kannatuste põhjustajatest. Varem on sellel teemal avaldatud uurimusi, mis peamiselt keskenduvad ohvrite saatusele. Endel Püüa läheb kaugemale. Tema tekstile on lisatud mitte ainult Kuressaare kindluses mõrvatud 83 inimese ning lahingutegevuse ja terrori 147 ohvri, vaid ka nende vaenajate esindajate nimed. Nimelt EK(b)P Saaremaa organisatsiooni liikmed (73) ja liikmekandidaadid (159) 1941. aasta suvel, NKGB Saaremaa organisatsiooni töötajad aastail 1940-1941 (31), Saaremaa miilitsad samal ajal (122), Saaremaa hävituspataljoni liikmed (318), agendid ja pealekaebajad (113) ja Kuressaare vangla töötajad aastail 1940-1941 (18 ). Mõned nimed esinevad mitmes nimekirjas.

Nende andmete kogumine on olnud vaevarikas ja aeganõudev töö, eriti kuna taganemisel hävitati kohalikud arhiivimaterjalid. Põhiandmeid leidub küll Eesti Riigiarhiivi fondides, aga üksikasjade puhul on tulnud tihti kasutada mälestusi ja meenutusi, osalt aja jooksul tuhmunud, ka erinevate faktide ja muljetega. Endel Püüa rõhutab ise, et mõistagi on need nimekirjad ebatäielikud, peegeldades pelgalt uurimise praegust seisu. See kehtib eriti agentide ja pealekaebajate kohta, keda mõnikord tuntakse ainult varjunime all.

Uurimus kirjeldab üksikasjaliselt koledaid leide Kuressaares ja repressiivorganite ning agentuuri tegevust. Sellele järgneb ülevaade kinnipidamiskohtadest ja venelastest koosneva sõjatribunali töökorraldusest ning kohuamõistmise tavast. Puudusid nii tunnistajad kui kaitsja, töödeldud kohtualused olevat masinlikult omaks võtnud kõige võimatumaid süüdistusi. Umbes kümme minutit pärast ülekuulamist loeti ette otsus, mis enamasti sisaldas tavapärase karistuse kõrgeima määra - surmanuhtluse -, mis edasikaebamisele ei kuulunud. Pole aga säilinud ühtegi kohtuotsust.

On ka näiteid terrorist mujal Saaremaal, mis tabas tihti juhuslikke inimesi. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklku Komisjoni väljaande "Saaremaa inimkaotused esimese Nõukogude okupatsiooni tagajärjel" (1997) järgi hukati Saaremaal Nõukogude sõjaväe ja repressiivorganite poolt vähemalt 179 rahulikku elanikku. Praegustel andmetel ulatub see arv juba 239-ni. Võttes arvesse ka 14. juuni ja 1.-3. juuli küüditamisi, mobiliseerituid ja teadmata kadunuid ulatub represseeritute koguarv 4951-ni.

Erilist huvi pakub peatükk vaenajate saatusest. Enamik massirepressioonides süüdi olevad isikud arreteeriti Saare Omakaitse poolt 1941. aasta sügistalvel, nendest suur osa hukati veel samal aastal. Teine osa sattus aga vanglasse või koonduslaagrisse. Partei liikmeid hukkus Saksa okupatsiooni aastail 29 (39%), liikmekandidaate 97 (61%) ja komnoori 31 (6,7%). Et liikmekandidaate on hukatud suhteliselt rohkem kui liikmeid, on tingitud asjaolust, et ligi kolmandik liikmetest olid vene rahvusest naised, sekka ka mõni mees, kellest enamus õigel ajal N. Liidu tagalasse evakueeriti. Liikmekandidaadid olid aga valdavalt punapöördega kaasa läinud saarlased, kes leidsid end silmitsi olevat Saksa sõjaväevõimude ja Omakaitse ning püha viha täis Saaremaa rahvaga. Vangistatud hävituspataljonlastest hukati vähemalt 95, koonduslaagrisse paigutati 104, lahingus langes kaheksa. Militsionääridest määrati surmanuhtlus 68 inimesele.

Arhiiviandmetele tuginedes on õnnestunud leida 113 pealekaebajat, kellest osa on siiski teada vaid varjunime järgi. Neist mõisteti surma 70 inimest. Tuleb aga silmas pidada, et karistatute eri kategooriates figureerisid teatud määral ühed ja samad nimed.

Erilist tähelepanu osutab Endel Püüa kõrgemat vastutust kandnud isikute saatusele. Sõjaväe juhtkonnal õnnestus enamikus eluga pääseda, aga Saksa okupatsiooni esimestel kuudel tabati maakonna partei- ja täitevkomitee kõrgem juhtkond, kes oli jäetud sakslaste tagalasse partisanivõitlust organiseerima.

Tolleaegsetest võimumeestest pääses ainsana vastutusest Vassili Riis, kes leidis endale kindla peidukoha ühes Valjala valla vabadikumajas. Omaaegne Saaremaa julgeolekuülem jäi karistamata ka pärast Eesti taasiseseisvumist. 1996. aastal alustati tema vasta küll kohtuprotsess, kuid kõrge vanuse ja kehva tervise tõttu jäi menetlus lõpule viimata. Ta suri 1998. aastal Pärnus.

Hukati ka endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kõljala Põllutöökooli riigikaitseõpetuse õpetaja kapten Mihhail Mikk. Pärast punapööret läks ta uute võimumeeste teenistusse, oli üks Saaremaa hävituspataljoni formeerijatest ja üksuse staabiülema asetäitja. Saaremaa vallutamise järel ilmus ta Kuressaare omakaitse staapi, pakkudes oma teeneid. Tal polnud õnne, sest võimuvahetus toimus sõjaolukorras, aga rahulikuma ülemineku puhul oleks ta ju võinud eduga väita, et läks punavõimuga kaasa selle õõnestamiseks.

Saaremaa hävituspataljon erines teistest selle poolest, et suur osa selle koosseisust oli kas mobiliseeritud või valdade parteisekretäride poolt määratud isikud. Vastupidiselt mandrile polnud neil kuhugi taanduda, nii et suurem osa neist sai karistada oma kuuluvuse eest. Vabatahtlikku kuulumist tunnistasid vaid 59, kellele lisandub 19 vabatahtlikku 16-24-aastast neidu ja naist, kellest mitmed oma teguviisi ülekuulamistel kahetsedes nooruse rumaluseks nimetasid. Süüdistustest vabastati 27, peamiselt desertöörid ja sunniviisilised liikmed. Nende hulgas on ka üks 14-aastane poiss. Paljud saadeti koonduslaagrisse, enamiku edaspidise saatuse kohta puuduvad andmed.

Vangla töötajatest mõisteti surma ainult selle ülem, Vassili Riisi onu Arseni Riis. Tervenisti viis astus Saksa sõjaväkke, osalt pärast vangistust ja koonduslaagrit. Miilitsatest astus sinna ka viis, neist kaks karistatud, hävituspataljonlastest ainult kaks, kelle juures pole märgitad mingit karistust.

Uurimuse väärtust tõstavad paljud fotod, nii ohvritest kui ka nende kannatuste põhjustajatest. See on väga tänuväärne panus, mis võiks olla eeskujuks samalaadsetele uurimustele mandri-Eestis.

VELLO HELK