Ruutsoo "nägemused"
Postitatud: 10 Mär, 2005 16:55
Pole vist paljudele võõrad Rein Ruutsoo kirjatööd, mis ka ajalooga "tegelda" püüavad. Mh ka näiteks meditsiinilehe "Kesknädal" veergudel jm.
Naistepäeva tähistas ta 8.03 Helsingis Tuglase seltsis, kus lasi u. 45-pealise kuulajaskonna ees lendu järgmisi lauseid (siia refereeritud, mitte et ma ise kohal olin).
****
Tituleeriti teda Tartu ja Tallinna Pedagoogilise Ülikooli professorina, Helsingi Ülikooli dotsendina. Ettekande teema eri nägemused Eesti ajaloo kohta. Rääkis soome keeles.
Raske olevat kirjutada ajalugu. Iga maa idealiseerib oma maad ja kirjeldab oma naabreid kui vaenlasi ja pätte. Eesti pole mingi erand.
N. Eesti ajaloolased rõhutavad, et 1918 loodi Eesti Kommunistlik valitsus (kommuun), mis aga 1920. aastal ajutiselt pidi loobuma võimust. Ameerika ja Saksamaa abiga pääses nimelt võimule röövkapitalistlik valitsus, kellega Venemaa oli sunnitud alla kirjutama rahulepingu. Tapeti hulk ametiühingutegelasi. Rein Ruutsoo lell oli ametiühingutegelane ja pandi vangi. Ruutsoo järgi valitses 1920. aastate Eestis olukord nagu "Metsikus Läänes". Näiteks viidates Jaak Valge kirjutatud majandusajaloole, toodi Eestisse eirates rahvusvahelisi õigust hulga kulda Venemaalt ja müüdi edasi teistesse riikidesse. Paljud rikastusid selliste hämarate tehingute abil. Aastal 1934 haaras võimu K. Päts ettekäändega, et oli risk vapside võimuhaaramiseks. Et õigustada võimuhaaret, esitati vapside vastu võltssüüdistusi.
Pätsi dikatuur oli rohkem ideoloogiline, sest keelati poliitilised parteid ja poliitikuid vangistati. Kedagi ei lastud aga maha ja ei loodud konsentratsioonilaagreid. Läti ja Leedu diktatuur oli palju hullem kui Eesti oma. Leedu Vilniuses oli palju juute ja neid hakati tapma juba enne sakslaste tulekut leedukate algatusel.
1940. aastal ei avaldanud Päts mingit vastupanu N. Liidu vastu. Ei proovitud aega võita läbirääkimistega, nagu tegid soomlased, ega pöördutud Rahvasteliidu poole. Seda oleks Ruutsoo arvates pidanud tegema. See oleks olnud nagu kolmas tee. Esimene oleks olnud lootusetu sõjaline vastupanu ja teine hääletu alistumise variant, mis realiseerus.
Päts oli poolvenelane, abielus venelasega, õigeusklik ja arvatavasti ei tahtnudki ta olla president Eesti Vabariigis, vaid oleks tundnud end kodusemana mingi vene provintsi juhina.
1940. aastal taastati 1918 loodud kommunistlik võim. Omamoodi järjepidavus.
1943-1944 oli Uluots õigusjärgne peaminister, kuna president oli viidud Siberisse. Tema koostas üleskutse, kus kutsuti üles eesti mehi võitlema Hitleri uue Euroopa eest. Ainult ühes lauses oma pikas üleskutses olla Uluots öelnud, et soovib taastada Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Nii tekkis Eestis 70 000 meheline natsismi eest võitlev armee. Sellise armee olemasolu andis N. Liidule tugeva argumendi ja isegi õiguse Eesti okupeerimiseks. Peaminister Parts püüdvat ka võita rahvuslaste poolehoidu, kaitstes Uluotsa ja pagulasvalitsust.
Ruutsoo ütles, et välismaale emigreerinud (!) eesti ajaloolased lõid idealiseeritud pildi Eesti ajaloost, samal ajal püüdes igati halvustada N. Liitu. Rahvusäärmuslased Isamaaliidus (näit Mart Laar, Trivini Velliste) püüdsid seda ka alguses teha oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nad on nüüd hakanud aru saama, et see mineviku värk ei ole enam nii tähtis praeguses poliitikas.
On pääle kasvanud uus ajaloolaste põlvkond, kes on lugenud muud kui N. Liidu ja Eesti ajalooramatuid. Nad tunnevad sotsioloogiat, majandusteadust ja kultuurilugu. Väliseestlased oskavad ainult opereerida mõistetega eestlane kontra venelane, vaenlane kontra sõber - see ei ole ajalooteadus. Ilmjärv on praegu Eesti ajaloouuringu suurkuju. Teda olevat väliseestlaste aga ka mõnede kodu-eestlase poolt asjatult süüdistatud Eesti ajaloo mustamises/võltsimises. Selle tõttu tundis ta end olevat sunnitud põgenema Soome, et seal oma väitekiri valmis kirjutada. Ilmjärve väitekiri olevat murrangulise tähtsusega Eesti ajaloo uuringus. Kuna ta oli peaaegu sunnitud põgenema Soome, olevat ta kättemaksuks oma raamatus mõnd argumenti "teritanud".
Jne.
Naistepäeva tähistas ta 8.03 Helsingis Tuglase seltsis, kus lasi u. 45-pealise kuulajaskonna ees lendu järgmisi lauseid (siia refereeritud, mitte et ma ise kohal olin).
****
Tituleeriti teda Tartu ja Tallinna Pedagoogilise Ülikooli professorina, Helsingi Ülikooli dotsendina. Ettekande teema eri nägemused Eesti ajaloo kohta. Rääkis soome keeles.
Raske olevat kirjutada ajalugu. Iga maa idealiseerib oma maad ja kirjeldab oma naabreid kui vaenlasi ja pätte. Eesti pole mingi erand.
N. Eesti ajaloolased rõhutavad, et 1918 loodi Eesti Kommunistlik valitsus (kommuun), mis aga 1920. aastal ajutiselt pidi loobuma võimust. Ameerika ja Saksamaa abiga pääses nimelt võimule röövkapitalistlik valitsus, kellega Venemaa oli sunnitud alla kirjutama rahulepingu. Tapeti hulk ametiühingutegelasi. Rein Ruutsoo lell oli ametiühingutegelane ja pandi vangi. Ruutsoo järgi valitses 1920. aastate Eestis olukord nagu "Metsikus Läänes". Näiteks viidates Jaak Valge kirjutatud majandusajaloole, toodi Eestisse eirates rahvusvahelisi õigust hulga kulda Venemaalt ja müüdi edasi teistesse riikidesse. Paljud rikastusid selliste hämarate tehingute abil. Aastal 1934 haaras võimu K. Päts ettekäändega, et oli risk vapside võimuhaaramiseks. Et õigustada võimuhaaret, esitati vapside vastu võltssüüdistusi.
Pätsi dikatuur oli rohkem ideoloogiline, sest keelati poliitilised parteid ja poliitikuid vangistati. Kedagi ei lastud aga maha ja ei loodud konsentratsioonilaagreid. Läti ja Leedu diktatuur oli palju hullem kui Eesti oma. Leedu Vilniuses oli palju juute ja neid hakati tapma juba enne sakslaste tulekut leedukate algatusel.
1940. aastal ei avaldanud Päts mingit vastupanu N. Liidu vastu. Ei proovitud aega võita läbirääkimistega, nagu tegid soomlased, ega pöördutud Rahvasteliidu poole. Seda oleks Ruutsoo arvates pidanud tegema. See oleks olnud nagu kolmas tee. Esimene oleks olnud lootusetu sõjaline vastupanu ja teine hääletu alistumise variant, mis realiseerus.
Päts oli poolvenelane, abielus venelasega, õigeusklik ja arvatavasti ei tahtnudki ta olla president Eesti Vabariigis, vaid oleks tundnud end kodusemana mingi vene provintsi juhina.
1940. aastal taastati 1918 loodud kommunistlik võim. Omamoodi järjepidavus.
1943-1944 oli Uluots õigusjärgne peaminister, kuna president oli viidud Siberisse. Tema koostas üleskutse, kus kutsuti üles eesti mehi võitlema Hitleri uue Euroopa eest. Ainult ühes lauses oma pikas üleskutses olla Uluots öelnud, et soovib taastada Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Nii tekkis Eestis 70 000 meheline natsismi eest võitlev armee. Sellise armee olemasolu andis N. Liidule tugeva argumendi ja isegi õiguse Eesti okupeerimiseks. Peaminister Parts püüdvat ka võita rahvuslaste poolehoidu, kaitstes Uluotsa ja pagulasvalitsust.
Ruutsoo ütles, et välismaale emigreerinud (!) eesti ajaloolased lõid idealiseeritud pildi Eesti ajaloost, samal ajal püüdes igati halvustada N. Liitu. Rahvusäärmuslased Isamaaliidus (näit Mart Laar, Trivini Velliste) püüdsid seda ka alguses teha oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nad on nüüd hakanud aru saama, et see mineviku värk ei ole enam nii tähtis praeguses poliitikas.
On pääle kasvanud uus ajaloolaste põlvkond, kes on lugenud muud kui N. Liidu ja Eesti ajalooramatuid. Nad tunnevad sotsioloogiat, majandusteadust ja kultuurilugu. Väliseestlased oskavad ainult opereerida mõistetega eestlane kontra venelane, vaenlane kontra sõber - see ei ole ajalooteadus. Ilmjärv on praegu Eesti ajaloouuringu suurkuju. Teda olevat väliseestlaste aga ka mõnede kodu-eestlase poolt asjatult süüdistatud Eesti ajaloo mustamises/võltsimises. Selle tõttu tundis ta end olevat sunnitud põgenema Soome, et seal oma väitekiri valmis kirjutada. Ilmjärve väitekiri olevat murrangulise tähtsusega Eesti ajaloo uuringus. Kuna ta oli peaaegu sunnitud põgenema Soome, olevat ta kättemaksuks oma raamatus mõnd argumenti "teritanud".
Jne.
Täitsa väsinud sellest krantsist!
Nägemused jätkuvad nt ajakirjas "Haridus" 3/2005, lk 18-21: Ruutsoo, R. Ajaloo uurimine ja ideoloogia: Kommentaare Edgar Savisaare raamatule "Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990-1992". Samas ka Sirje Kiini ja Mart Laari vastulaused "Vaidlustes sünnib tõde" ja "Viha ei lahenda midagi" (lk 22-23). Saadaval parimates ajaleheputkades 
Ühele Laari vastulausele Ruutsoo järjekordse kräunumise puhul on üks kommentaator kunagi lisanud omapoolse tabava teksti: