Pitsat oli meie väosas vaat et kõige tähtsam asi üldse. Absoluutselt kõik asjad pitseeriti nöörijupi ja plastiliini abil kinni - näiteks ka autode kapotid. Meil kehtis täiesti parafraas ühest vanasõnast, kus oli midagi sellist, et lukk on looma jaoks. Meil pidas lukk samuti ainult loomi, sõdurit pidas aga kinni pitsat. Pitsatit austati ja kummardati, kui mingi asi oli kinni pitseeritud, siis seda avada ei julgetud.
Loomulikult käidi talvel ka pitseeritud ustest sees, kui oldi kindlad, et pitsat õnnestub kahjustamatult maha võtta ja tagasi panna. Tähtsamates kohtades oli sellise asja vältimiseks spetsiaalne pitsati alus - puust lipiku sisse oli uuristatud pitsati suurune lohuke ja seda polnud polnud võimalik lahti "muukida". Pea aegu igal ohvitseril oli oma pitsat - eristamise aluseks olid numbrid. Ka minul kui sidejaama natsalnikul oli oma pitsat, kõikidel sidejaamade ülematel olid sellised. Number oli vist 105.
Karauulis oli razvadjasil suur vineeritükk pitsati-näidistega, sest ühe posti piires olid erinevad uksed erinevate pitsatitega pitseeritud. Kui karauuli üle anti-vastu võeti, siis tavaliselt ikka kontrolliti ukse ja pitsati ńumbri vastavust. Juhtus sedagi, et tuul ajas mõne boksi värava lahti ja siis kamandati vastava pitsati omanik koos oma pitsatiga kohale ning tehti tähtsat nägu, et vaadake ikka, kui korralikult me valvame. Ajuti oli pitsati omaniku leidmine keeruline, eriti nädalavahetustel. Kui vastavat ohvitseri kätte ei saadud, aeti mõni teine kohale, pitseeriti uks vale numbriga pitsatiga, koostati vastav akt ja puha. Ühesõnaga: pitsat omas meie väosa võitlusvõimes väga tähtsat rolli, pitsati puudumine uksel või pitseerimis-litri kaotamine oli hullem kuritegu kui autoga kraavi sõitmine.
