Edasi läks aga asi segasemaks, tahaks teada, kas teistel ka nii oli. Nimelt oli meil kiilassoeng KEELATUD (aastatel 84-86)!! Roodukas ähvardas, et kui keegi peaks ühel heal päeval end kiilakaks ajama, siis sunnib ta tervet roodu niimoodi talitama. Eriti kartsid ohvitserid tähtpäeva "100 päeva demblini" - olevat olnud komme, et sel päeval aeti end kiilakaks ja rohkem enne demblit enam juukseid ei lõigatud.
Muidu oli soeng nagu sõdurisoeng ikka - lühike, kuid, nagu juba öeldud, mitte kiilakas. Äkki tulenes kiilaka keelamise nõue sellest, et oma teenistuse spetsiifilisuse tõttu olime pidevalt kindralite silma all? Kindralite arvates olid ju sõdurid kõik kenasti pestud, kammitud ja toidetud; kuidas sa ikka pool-kaltsaka kiilaka nende vaatevälja lubad?
Omaette lugu oli vuntsidega. Üldreeglina neid kanda ei lubatud, kui, siis meestel, kel demblini jäänud kuu-paar. Ja sedagi juhul, kui sõjaväepiletis oli vuntsidega pilt. No kellel seal pildi peal ikka vuntsid ees olid, enamus mehi ju 18. eluaastast teenistuses ja piltidel oldi veel päris poisikesed.
Mustadel meestel oli aga vuntside kandmine auasi ja ohvitserid vaidlesid nendega pidevalt. Eriti peast soe oli üks moldaavlane - ta oli oma vuntside nimel kasvõi kubus istuma, kui ainult need alles jääksid. Kuna sõjaväepiletis oli tal vuntsideta pilt, siis lõpuks joonistas ta sinna ise puuduva atribuudi juurde
ja õnneks talle vastu ei vaieldud. Samas roodu ohved polnudki kõige hullemad. Ühega neist suhtlesin päris pikalt peale teenimise aega. Ta käis isegi korra Eestis külas mul, aasta peale teenistust. Mees oli mere jalaväelane ja nägi siin esimest korda elus merd. Ärge nüüd pahaks pange aga oskan omajagu hinnata neid siberi põlisvenelasi. Päris toredad inimesed on aga see on juba sellest teemast siin mööda.