Kasarmu põrandate pesemine Vene moodi nägi meil välja järgmiselt: Kaks dnevalnõid võtsid pesukausi ja nii umbes kuus majapidamis seepi nind lõikasid siis kas kääride või kui oli nuga siis noaga seebid pisikesteks laastudeks. Sellele valati peale siis vesi ja segati seni kuni seep ära lahustus. Moodustus paks tökatitaoline pruun seebivesi. Selle kausi siis keeras dezurnõi po rote koridori kummuli. Kaks seebilõikajat võtsid laia põrandaharja. Sellele laoti raskuseks varre otsa tõstekangi raskused paar tükki (vars pisteti raskuse sees olevast august lihtsalt läbi). Siis olenevalt raskuste hulgast hakati harjaga nühkima kas üksi või kahekesi. Kolmas dnevalnõi võttis nüüd juba tühja pesukausi ja kaltsu. Kalts laotati hellalt laiali ja sellega tõmmati üle seebise põranda, iga natukese aja tagant paksu seebivett kaussi välja väänates. Kui dezurnõile ei meeldinud kuidas pesti või ei saanud põrandalt kirsasaapaga tõmmatud musti jutte maha siis keerati kokku kraabitud seebivesi uuesti põrandale kummuli. Siis tehti "Po novõi". Kui dnevalnõid olid "duhhid" siis leidus alati mõni vanake kes pärast põranda pesu tuli ja nimme saapaga korra üle põranda tõmbas, et ilus must jutt oleks ja siis korrati eelpool kirjeldatud protseduuri nõrkemiseni.
Lisaks tavakoristamistele toimus korra nädalas "GU" ehk siis generalnaja uborka. Selle käigus nühiti eriti hoolsalt . Pärast GU käis staršina valge taskurätikuga ja nühkis küll siin küll seal ja "ne dai bohh" sai rätikukene mustaks Muidu tuli uus GU.
Meil seisnes generalnaja uborka selles, et kõik voodid lükati ühte nurka ja algas üks jäle põrandanühkimine. Põrandad olid laudadest ja kaetud mingi kollase läbipaistva möginaga. Generalnaja uborka käigus kratsiti see mögin klaasikuldude jms abil praktiliselt maha, siis pesti põrand ära ja mökerdati sama ainega uuesti kokku.
Põrand kaabiti valgeks klaasikildudega, samal ajal keedeti põrandavärvi õues mingis pajas lõkke peal. Põrandavärvi retseptuur - vesi, punane riidevärv ja poonimisvaha. Kui põrand oli puhtaks kaabitud ja sodi koristatud, valati see tuline segu maha ja aeti laiali ning siis tehti otboi. Hommikul kohe podjommiga anti igale sinelitükk kirsa alla ja plätsiti poonimisvaha ikka hulgem põrandale ja hakkas hirmus läikima nühkimine.
Kraapimise asemel sai bensiiniga pestud.Kusagil 2 korda võis pesta, siis tuli jälle kraapida.Muidugi oli seelline pesemine rangelt keelatud aga kuna meil oli demblite pataljon siis pigistati silm kinni.Oleks aga keegi tiku tõmmanud, ei kujuta pilti ette mis siis oleks juhtunud.
Meil olid kasutusel veel sellised mõisted nagu "vzljodka" ja "tekushka". Esimene tähistas 2 meetri laiust kiviparketti, mis jooksis kasarmu ühest otsast teise välja, teine aga koristaja abivahendit, mis teoreetiliselt oli mõeldud kiviparketi läikima nühkimiseks.
See "tekushka" oli varre otsa aretatud harjaga suguluses olev asjandus, millel harjaste asemel sinelitükk ja raskused peal. Kaalus ta oma 20 kg vähemalt, kui mitte rohkem. Teoreetiliselt pidi sellega poonimisvaha laiali hõõruma, aga praktiliselt ei näinud ma vist kordagi, et vaha ise ka kohal olnuks. Kui dnevalniks oli noor, siis pisteti tekushka talle pikema jututa kätte ja sellega ta siis nühkis pool ööd põrandat. Vanemaist olijaist dnevalnid saatsid selle värgenduse muidugi p...se. Mingi kasu sel lihtsalt niisama nühkimisel siiski oli, vzljodka nägi päris viisakas välja.
Vist on liialdus, aga senimaani on mulje, et kui söömine ja magamine välja arvata, kulutas meie kuususrikas väeosa ülejäänud ajast vähemalt kolmandiku koristamisele. Hommik algas lumerookimisega; siis olid kogu aeg mingid osmotrid, millele eelnevalt lakuti või värviti midagi. Ka autoboksides käis kogu aeg üks "navedenie porjadka". Ma ei tea, mida kuradit need autod iga jumala päev boksist välja väravate ette aeti. Kuna boksi ees polnud just linnaasfalt, siis tuli masinatel enne tagasi ajamist alatasa rattaid pesta, sest ega poriste ratastega tohtinud boksi sõita. Samuti olen märja lapi abil pesnud kilomeetrite kaupa sidekaablit - loomulikult said need õppustel poriseks, aga mida see väike pori neile tegi? Pesime kaabli puhtaks, et see nädal hiljem järgmisse sopalompi visata...
Kui ironiseerida, siis sõja puhul pidanuks vähemalt meie puhul kogu aeg nädalasi vaheaegasid tegema, sest vastasel korral uppunuks me sita sisse ära. Kahenädalane õppus vältas meil tegelikult kolm nädalat, sest naasemisel kulus nädal "na navedenie porjadka". Selge see, et mingi kord pidi olema, aga meil lakuti ja pesti küll nii palju ja pidevalt, et autodelt hakkas seetõttu juba värv maha kooruma.
Ja kui kogu see jant oli mõeldud kasvatuslikuks elemendiks, et vene inimene õpiks enne puhtasse paika sisenemist jalgu pühkima, siis see eksperiment kukkus küll haledalt läbi. Vene sõdur, sõltumata teenistusajast, oli pool tundi pärast suurkoristuse lõppu juba unustanud, et ise ta koristas ja marssis poriste sabastega rõõmsal ilmel sinna, kuhu pähe tuli.
Satakas kirjutas:huvitav, mitme kuuga need põrandalauad sellise kraapimise puhul paeripaksusteks kulusid?
Vat seda ei tea. Adaži kasarmud paistsid olema täitsa uued, klubi alles ehitati. Jäi neid laudu veel järgnevatele kaapida küll.
Kaliningradis oli koridorides kiviparkett ja seal oli igasugu Jaan Tatika aparatuuri näha, kõige lihtsam oli ARS-i hari (selline ümmargune, pärit keemikute varustusest) kirsa alla, mustus lahti, kokku pühkida ja sinelitükiga läikima. Puupõrandaid pesti vähemalt tankipataljonis IP 46 regeneratiivpadrunis oleva pulbriga. Kui sellega mundrit pesti, siis võttis isegi värvi peaaegu maha. Kes ei tea, siis IP 46 oli isoleeriv gaasimask, mille regeneratiivpadrun tootis hapnikku ja sellega ujutati tankiste ning "kihutati" tankidega läbi Nemani jõe. Keemialadu oli meie kasarmu keldris ja sealt sai ära töötanud padruneid kaubelda, täägiga auk sisse ja pulber põrandale, vesi otsa ja reaktsioon missugune.
Vilniuses oli "palatjor", paras puukast kas ka ARS-i harjad all või siis sinelitükk, pikk saba taga ja kastis telliskivid või sangpomm ja dnevalnõi lasi selle monstrumiga mööda põrandaid, aga seal olid kõik puupõrandad. Üldkoridoris, kust hargnesid hoone tiivad oli käimise teed värvitud ja ainult neid pidi tohtis käia.
Pärnus ei mäleta me ei koristanudki, ainult pühkisime korra päeva liiva kokku, partisanide asi.
Tambovis ka ajateenijad koristasid. Nad olid meil dnevalnõideks.
Autodega oli igavene jama , enamus oli riviautod ja käisid peaaegu iga päev sõidus. Köögid muidugi harvem, aga need tuli kaks korda aastas klantsima lüüa ülevaatuseks, viimaseks ülevaatuseks prapor tegi kavala lükke, smugeldas rühmast paar meest mingisse keevitusaparaate tootvasse tehasesse - Jemeljanovi tänava kuskil linnapoolses otsas oli mingi - tööle ja vastu tasuks tirisime igal lõunal ja õhtul mööda nurgataguseid 20 l bensiinikanistreid rohelise, musta ja alumiiniumvärviga. Kurat kõnni paar kilti kummaski käes kanister. Ja sellega lihtsalt võõbati autod üle. Paar värvipüstolit ja kompressor oli ju pea igal masinal. Samuti võõbati ka kõik mutrivõtmed mustaks, justnagu poleks nendega kunagi tööd tehtud. Aeti siis kõik platsi peale, autojuht laotas kõik inventari auto ette kaiali ja tähtsad ülemused ajasid näpuga määrustikku, et kas on igal masinal termos, kirves, kahemehe saag jne. jne.
Kivipõrandate pesemine on mulle väga südamelähedane teema - loendamatul arvul kordi on sellega rinda pistetud. Kaliningradi saksa kasarmutes olid meilgi kollased kivist põrandad, aga mina küll ei ütleks, et neid niiväga lihtne puhtaks oli saada. Või kasutasime meie mingit täiesti valet tehnoloogiat. Lähemalt seletades - võeti vett täis tazik ja lõiguti sinna täägiga 2-3 seepi. Väga palju seepi ei saanud panna, sest külmas vees ei tahtnud see mitte lahustuda . Kui põrand oli suisa hall nagu sügisene taevas ja korrapidaja murest must (või vastupidi) , toodi sööklast kuuma tee ülejääke. Meil ei pandud suhkrut suurde teekatlasse nagu mõnel pool ja sooja teed ei peetud paljuks ka kasarmupõrandale pakkuda. Muidugi ilma suhkruta, see kulus omale ära. Siis hakati tazikut ühest koridori otsast lükkama - üks dnevalnõi lasi keemiakaitse harjal käia, teine korjas lapiga vee kokku.
See töö GU (suurpuhastuse) alla ei kuulunud, meil pesti koridori põrandat niimoodi igal öösel. See töö oli umbes kolmveerand kogu igapäevase koristamise mahust. Ülejäänu oli tavaliselt lapiga siit-sealt, vanniga tualetti mauhti vett ja käib küll. Samuti ei pandud meil kunagi kivipõrandale vaha ega hõõrutud seda läikima. Ilma meikimata põrand oli - "natural look".
Koridori pesemist alustati alati relvaruumi poolsest otsast. See oli sissekäigule, päevniku tumbotskale ja väeosa korrapidaja kuudile lähemal. Otsaakna juures tehti mõned soojendusliigutused, prooviti, kuidas hari täna lippab ja kas seepi on parajalt. Relvaruumi koha peal hakkas juba töösoe sisse tulema ja jõudu oli veel piisavalt. Järgmine kontrollpost olid sissekäik ja väeosa korrapidaja. Selle koha peal saavutas dnevalnõi oma võimete tipu. Põrand nühiti lausa eeskujulikult läikima. Sealt edasi hakkas jõud raugema ja pohhuism maad võtma. Oleneb kuidas toimkond oli, mõni viskas harja käest juba koridori keskel, pesuruumi kohal, mõni pidas lenkomnatani (punanurgani) vastu. Koridori viimane lõpp oli selline, et isegi salabonid vedasid selle ainult märja lapiga üle. Üks ohtlik koht oli siiski veel, pesuruumi ja lenkomnata vahel . Viienda roodu kaptjorka. Seal varjas ennast hull praportshik, kes võis isegi võõra roodu vanakesele külge hakata. Kuskil 4-5 ruutmeetrit selle kaptjorka ees tuli puhtana hoida, siis võis Gestapenko hüüdnime kandvale prapporile tumbotshka pealt kala näoga otsa vaadata.
Selline järjekord oli aastatepikkuste kogemustega paika pandud ja ükski korrapidaja ei tulnud mõttele hakata muutma kehtivat maailmakorda - alustama koristamist teisest otsast. Koridori valgustus oli samuti teaduslikult optimeeritud. Üks ots ja relvaruumi piirkond olid täiesti äratuntavad. Sissekäigu ja tumbotska juures säras lagi eredamalt kui tuhat päikest. Edasi liikudes hakkas üha sagedamini läbipõlenud pirne kohtama ja koridori teine ots vajus mustavatesse ududesse. Puhta ukseesisega kaptjorka ees oli valgussõõr nagu öise tänavalaterna all, aga selle eest hoolitses prappor ise. Muidu oli rusikareegel selline, et üks läbipõlenud koridoripirn tähendab kümmet minutit uneaega ja ühegi päevniku käsi pirne vahetama ei tõusnud.
Isegi kui oli tekkis huvi nähtavust parandada, polnud lambipirne kuskilt võtta. Mina ei teagi , kes neid vahetas või kust pirne saadi. Võib-olla anti mingi salajase vennaskonna liikmetele allkirja vastu nagu lahingupadruneid. Muidugi kui endale oli vaja, et kaptjorkasse panna või niimoodi, siis tuli okkalisele patuteele asuda ja seltsimees Lenini tagant varastada. (lenkomnatast). Vana, läbipõlenud pirn läks asemele. Lenkomnata oli suur ruum, ilma kindla peremeheta ja lampe palju. Ainult zampolit imestas vahel, et mismoodi need pirnid seal nii tihti läbi põlevad. Aga loogiline seletus oli täiesti olemas. Saksaaegne kasarmu, Lenini tuba ja Hitleri needus. Iga nurgaokulist oleks kohakaasluse korras asja lahti seletanud.
Puhtaks ei läinud need põrandad sellepärast, et millegiga polnud vett kokku korjata. Kiviplaadid oli soontega, mustuse võis seebivee ja harjaga lahti hööruda, aga polnud mingeid korralikke vahendeid, et sogast vett soonte põhjast kätte saada. Sinna see siis kuivas ja põrandat poleks nagu pestudki.
Enamasti oli lapiks mingi voodilina ja see imas vett endasse ainult siis kui ta täiesti krõbekuiv oli. Ükskord läks küll õnneks, olin just päevnik kui staabiülem tuli õhtusele loendusele ja korraldas hirmsa šmoni (läbiotsimine keelatud asjade leidmiseks) Seekord otsiti omavoliliselt selga aetud sooje riideid. Esimesel talvel oli kasarmu külm nagu laut ja pea igaüks oli midagi soojemat ligi nihverdanud. Kasvõi kaks paari maikasärke. Ühel tsurbennil oli hiiglama paks koduvillane kampsun ja vana oli sellega õnnetuseks loendusele tulnud. Ega tema teadnud, et staabiülem puistama tuleb. Kogu saak loobiti rivi ette maha ja lasti pataljonil põrmupaisatud trofeedest üle marssida. Et asi ikka kindel oleks, käskis staabiülem kaltsud tualetti lükata ja klooriga üle puistada. Paksu kampsuni ja veel üht-teist sai kõrvale sokutada ja siis oli mitmeks korraks häid uusi põrandapesulappe.
Üks meetod oli küll nende sooneliste põrandate puhtakssaamiseks - saepuruga tuli pesta. See oli poollegaalne tegevus , sest töö käigus meenutas kasarmu sealauta. Öö küll, aga kui tuleb diviisist mõni kontroll või pole oma staabiülemal und. Sigalast toodi saepuru, tehti põrandat järjest märjaks ja nühiti mõnikord lihtsalt saapatallaga. Selle tehnoloogiaga tuli teine päevnik harjaga järele ja pühkis põranda puhtaks. Enesestmõistetavalt ei saanud nii keerulist kunsti esimese aasta meestele usaldada. Saepuru tuli parasjagu puistada. Seebivett pidi väga täpselt doseerima, et ligaseks ei läheks või vastupidi, kuivale ei jääks. Ülemäära märg saepuru harjale ei allunud ja oleks hommikuni kuivanud. Kuivalt nühkimisest polnud jälle kasu. Töö läks väga jõudsalt ja põrand sai väga puhtaks. Jälle nähtused, mis esimesel aastal täiesti vastunäidustatud on. "Väga jõudsalt" ja "väga puhtaks" kuuluvad ilmselgelt teise aasta sõnavarasse , esialgu pidi põrandapesu ikka terve öö kestma, et salabon elust mõnu tunneks.
Viienda roodu kaptjorka oli endiselt ohtlik koht. Saepuru läks kergesti uste alt sisse ja häda päevnikule kui Gestapenko hommikul üle läve astudes saepuruhunnikusse komistas.
Puupõrandatega oli lihtsam, sest nende puhtust eriti ei hinnatud, Sinelitükk, millele suur malmkobakatega raudkast selga oli ehitatud, oli lenkomnatas ja moepärast seda vahel liigutati. Tubades olid lihtsalt palakad, mis talla alla suruti. Aga bõtovkas (olmetuba) ja kaptjorkades vist küll keegi põrandaid ei nühkinud, Või kui, siis viiendas roodus. Meil piisas, kui korra päevas luuda anti.
Niimoodi võtsid puupõrandad varsti asfaldi välimuse ja siis oli kõige õigem nad puhtaks kraapida. Klaasitükkidega kraapisime mingit tuba ükskord duhhidena ja ei ole sellest meeldivaid mälestusi. Aega läks ikka röögatult ja klaas läheb tammeparketil imekiiresti nüriks. Käisime mitu korda prügimäelt klaasitükke juurde toomas ja mõni vend mõtles juba, et kas nühkida klaasikilluga põrandat või omal veene.
Palju parem vahend kraapimiseks oli treilaast, mida iga huviline võis üle tee raudteelaste vanarauahoovist võtta. Keelama keegi ei tulnud - milleks, kõik ju ühesugused Nõukogude inimesed ja ju siis on solbanitel seda vaja. Kui kontsentreeritud jõududega peale lennati, surus igaüks paraja tuusti kirsa alla ja põrandast oleks nagu elektrihöövliga üle käidud. Pidi ainult vaatama, et jalg treilaastu peal läbi ei hakkaks libisema, muidu oleks omal saapatallad ka alt ära nühkinud. Pärast keedeti punast möksi ja puupõrand sai kena kosmeetika.
Igasuguseid põrandapuhastusmeetodeid oli kindlasti veelgi. Meile räägiti legendi, kuidas madruste kasarmus põrandat pestakse. Mure on ainult esimesel päeval. Lahenduse leidmiseks tuuakse 40-liitrine nõu puhast vett ja valatakse see pikemalt mõtlemata maha. Põrand pole kunagi laudsile, alati koguneb vesi kuhugi . Järgmisena võetakse kirka ja lüüakse lombi kõige sügavamasse kohta põrandasse auk. Ja rohkem mingeid muresi enam ei ole.
Seda kuuldes tekkis küll korraks ähmane tunne, et oleks võinud juba selle kogemuse nimel kolme aastaga nõus olla.
Mnjaa, vat selle nimel siis tõesti tasus kolm aastat teenida! Laeva peal ju puupõrandaid ei ole, värvitud metallpõranda pesemine on aga imelihtne tegevus.
Švabra valmistamine, mis sihandse tegevuse jaoks tarvilik, oli ehk ainuke tüütuvõitu moment. Tänapäevane maarott võib seda asjandust ette kujutada, kui vaatab moppi. Lühikirjeldus - toki otsa kinnitatud nööripundar. Ainult et laevašvabra erineb korterimopist nagu elevant puudlist. Viimane on iluasjake, millega peen preili vetsupõrnada ruutmeetrit kasib. Švabra aga kohati hirmuäratavate mõõtmetega asjandus, mille liigutamine triibuise madrusesärgi leemetama ajas.
Nööripahmaka saamiseks võeti jupp laevaköit ning harutati see lõimedeks lahti. Saadud lõimepunt kinnitati põvest põlve pärandatud madrusesõlmedega varre külge ning valmis ta oligi.
Muidugi - mida pikem ja paksem see karvane mütakas oli, seda lihtsamini hakkama sai - mõnikord tolgendas nii umbes pooleteist meetrise varre otsas pea sama pikk ja märjana paarkümmend kilo kaaluv puhmas. Sellega õigete liigutusega ringi vehkides võis korraga katta nii umbes paarimeetrise lõigu ... seda enam, et enamasti oli vaja mitte nühkida, vaid põrand lihtsalt niiskeks teha, et koristus "näha oleks". Tõsi küll, kui selline märg ja räpane nuustik vastu seina lirtsatas, siis võis pritsmeid laeski näha, sestap oli õige niiskusrezhiimi hoidmine teadusliku täpsusega ülesanne.
Seebihakkimist põrandapesuvee hulka harrastati laeva peal kah, aga ainult suurpuhastuse aegu. See-eest pesti taolise halli seebiveega üle kõik, alates laest ja lambikuplitest, lõpmatutest seintele kinnitatud seadme-kastidest, kaablitrassidest, ventilatsiooniseentest ja muust laevatehnilisest kraamist kuni põrandani välja.
Valge taskuräti katset kasutati kah, aga erilise peetimise eesmärgil ja olulisemate kontroll-reidide eel, seega mitte üle paari korra aastas.
Ja jällegi pean kiitma oma kolma-aastast kogemust. Kuna olime õppelaev, mis pool aastat täis kursante, siis sel ajal oli praktiliselt kogu must töö nende teha. Uriseda need viie-minuti-pärast-leitnandid ju võisid, kuid meeskonnal oli oma töö teha ja kursandid pidid meie näpunäidetel tegema käed mustaks ja laeva puhtaks. Ja nii iga päev
meil oli selline hea komme, et kui noored tulid ja demblid läksid koju
siis nad tegid viimase põrandapesu, tuli silmad ja kõrvad lahti hoida, et
häid nippe omandada. kella pealt võeti muidugi aega, seda selleks, et
hiljem saaks noori trennida samasse aega. üldiselt väga hea logistika
oli välja töötatud. mingi 12 minutit oli kogu operatsiooni aeg.
muide sööklas toimus sama teema
see tava olevat tulnud kursandikoolist, suurtem osa ohvitsere kes teenisid
meil bigaadis, olid käinud samas sõjakoolis õppuimas.
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Meil tunti "švabra" nime all sellist asjandust millega siledatelt kivipõrandatelt vett tõrjuti. Pesuruumis, tualettides ja muidugi sööklas oli see põhitegija.
Maapealne švabra meenutas tänapäevast aknapuhastusvahendit - sellist nagu bensiinijaamades veeämbritest võib leida.
Aga mõõtmed olid üle 9 ajavööndi laiutava riigi väärilised. Piirid seadis puhastatav ruum. Suhteliselt mugav oli umbes meetrise švabraga kuskil kitsastes kohtades ukerdada. Kasarmus olidki sellised.
Sööklas nalja ei tehtud. Köögiruumi (seal kus katlad olid) švabra oli pea kaks meetrit lai ja kummiriba oli lõigatud Urali väliskummist. Umbes samasugune kui lumekoristussahkade all on. See oli juba kahemehe riist. Operaatoriteks olid tavaliselt remondiroodu mehed või padutsurkade pesa- PMHZ.
Üldse käis kõikide siledate kivipõrandate puhastamine (erinevalt soonelistest) "suure vee" meetodil. Sööklas olin ainult mõned korrad toimkonnas. Sellesama köögiruumi koristamiseks loobiti kõigepealt kümneliitristest nõudest vett vastu kahhelseinu. Selleks , et oleks märg ja ilus. Vesi voolas põrandale. Kui kokad olid kombinziriga lagastanud ja muidu valge põrand jõledat pruuni rasva täis lagastatud , segati minumeelest sinepipulbrist ja kloorlubjast eelajalooline "Fairy", mis pidi rasva lahti võtma. Põrand läkski puhtaks, ei tea ainult palju keemia mõjus ja kui suur osakaal rasketehnikal oli. Vesi aeti drenaaziauku ja mingit lapi- ega kaltsumajandust polnudki.
Söögisaalide põradapesu käis tagasihoidlikumalt. Põrandad olid ümber ehitatud, kasutades ettenägelikult vene halli trepikojaplaati. Seal polnud küll mingit värvivahet, kas seda pesta või mitte ning sellist nõrkust kasutati kurjasti ära. Ükskõik millal sööklasse minna, saal oli ühtemoodi kleepuv ja haisev.
ja see söögivalmistamiskohtade hais ... oo see on legendaarne, olgu siis nõuka kroonus või muudes "obshepit" kohtades. seda pole võimalik edastada ega vist isegi kirjeldada:) kuig mine tea.
Muidu tuli uus GU.
