Samovolka ehk hüppes käimine

[kalleb]

Seda tuli kõigil ette (kui muidugi oli kus käia, kusagil stepis polnud mingit mõtet kuhugi minna).
Näiteks Kaliningradis ja Sovetskis olid postkontorid linnas, mitte väga kaugel KPP uksest, siis sai väga tihti käia sealt pakke välja võtmas ja ka koju helistada proovitud.
Osa tüüpe muidugi käisid erariietega linna peal ja võibolla kuskil naistes, kes seda teab.
Igal juhul tabati üks meie väeosa radist linnavahel (tuli väeosa komandörile vastu ja ütles zdraju zelaju tovariš major). Selle peale vändati talle seitse päeva kubu.
Sai ka käidud ligilähedastes poodides peamiselt söögipoolist ostmas.
Põhiline oli, et mõnele oma väeosa ohvitserile peale ei sattunud, võõra väeosa ohvitserid harilikult sinu isikule tähelepanu ei pööranud - sealkandis ei liikunud harilikult ka ühtegi patrulli.
Harilikult keegi KPP kaudu ei läinud, vaid kasarmu taga oli vana saksaaegne kiviaed, sealt madalama koha pealt sai väga lihtsalt üle (mujal olid rõvedad kõrged betoonist valatud aiad)

[alax]

Mäletan, et Gussevis polgus oli päris kõrge kiviaed, ca 3m, aga ülesaamisega polnud probleeme. Ju olin siis heas füüsilises vormis. Aga aia taga olid õunapuud.
Teisel kroonuaastal (1972) olin lasketiirul, siis sai lähedal asuvates külades käidud. Ühele kutile lõppes see sealt naisevõtuga. Eks patrullid käisid meid külas ka kimbutamas, aga mitte kordagi ei saanud kedagi kätte. Gussevi linna peal jooksin korra ka neil eest ära.

[alax]

Meil lasketiiru prapor oli naljavend, vahel kirjutas uvalnitelnajaid külas käimiseks välja.

[ghost]

Meil oli käibel selline väljend nagu ametlik hüppeskäik. St said loa linna peale minna, aga kui läksid erariietes, siis oma vastutusel. Nii oli lihtsam rahvamassi sulanduda ja patrullid ei tüüdanud. Vormis oli lihtsalt halb käia, sest teiste väeliikide patrullid lausa ootasid sind lähipiirkonnas ja kui keegi sõduri kallal norida tahtis, siis mingi vea ikka leidis. Samas eks need patrullid olid tigedad ka, sest kui lendurid jaole said, oli sininte pagunitega poiss päästetud. Sai käia ka suulise loa alusel, erariietes, tingimusel et oli teada kuhu lähed. Vähemalt korrapidajaohvitser pidi teadma, kus asud. Mina näiteks käisin tuttavate lendurite juures külas. Sai kodus tehtud viinamarjaveini joodud ja niisama juttu aetud. Ilma mingi loata ärakäimine oli karistatav ja seda ei praktiseeritud, sest see tõmbas ka kriipsu peale sellele, et sind ametlikult lastud oleks.
Komandeeringutes sai vabal ajal käia kõikjal, kus ka lendurid käisid. Vahest sai nendega mitmepäevasele retkele mindud. Mingit luba paberil ei olnud, lihtsalt olin nendega kaasas vaba aega veetmas. Ja neid juba mingi patrull tüütama ei tulnud.

[stilett]

Meil polnudki erilist vajadust hüppeid teha. Territooriumil oli mitme tuhandene sõjaväelinnak. Iga vähegi tegija mees oli endale välja valinud objekti, kellele vajadusel pääle lüüa. Ühesõnaga, praktiliselt puudus vajadus okastraadi tagant minema joosta. Väeosast eemal oli Gorki küla, kus iga nädalavahetus kohalikus rahvamajas toimus "disko". Külamehed olid kõik "karmid parmud", nii, et kohalikud tüdrukud eelistasid sõdurpoisse. Minagi olin sissevõetud ühest kohalikust kaunitarist (paraku suudlemisest asi kaugemale ei läinud). Ühel ööl, kui pidin olema söökla korrapidaja abi, käisin hüppes ära, ja vantsisin väeosa poole, kuulsin seljatagant: " Seersant Juhans!!!". Keerasin ringi, ja nägin pataljoniülemat. Pataljonivana tatsas samuti Gorki külast väeosa poole. Tuli välja, et fanaatilise mesinikuna käis ta küla peal kogemusi vahetamas. Pataljonivana, ei öelnud mulle ühtegi paha sõna, kõmpisime koos mitu kilti maha, rääkisime mesilastest, teenistusest, korteriremondist, ja muudest asjadest . Polnudki miskit probleemi. Kolme nädala pärast lasi vana veel puhkuselegi....

[kalleb]

vot sellised aiad olid

[ennww]

Kaliningradis, jah, oli "emjorkast" näiteks postkontor ca 100 m kaugusel. Kuna KPP-s revideeriti pakid korralikult läbi, siis paljud lasid saata selle postkontorisse "nõudmiseni". Sinna sai siis kas üle aia või asjaolude soodsal kokkulangemisel ka läbi pargi KPP mindud. ca km kaugusel oli viinapood, sinna saatsid "demblid" aeg-ajalt nooremaid joodava järgi. Kunagi jäimegi nii ühele oma dibisjoni vanemleitule vahele, aga see mõistliku mehena rahuldus seletusega, et saia käisime ostmas
Saiapood oli tegelikult otse polgu territooriumi vastas. Seal nurgast polnud korralikku aedagi ja pidevalt käisid poisid poest saia (baton) ja piima toomas. Usutavasti moodustas poe käibest suure osa just sõdurite ostetud kraam.
KOrd olla patrull hakanud seal sõdureid kimbutama, aga poes müünud "babulja" sõimas patrulliohvitseri ametlikult läbi ja teatas, et kui sõdurid ära aetakse, siis tema ühelegi ohvitserile neam ei müü midagi.

Omaette frukt oli lühikest aega minu mehaanikuks olnud valgevenelae, keda kõik Timohhaks hüüdsid. Tema kuulsaim samovolka oli enne minu tulekut, kui ta välilaagrist MTLB-U-ga hüppesse läks ja selle purjjus peaga kusagil puusse sõitis.
Hiljem satuus ta purjus peaga vahelejämise eest garnisoni kubusse ja oskas sealt kuidagi põgeneda...

Korra olen ka ise ühe sellise tulija ära päästnud. Olin öösel pargis karauulis, kui mingi tüüp järsku üle aia potsatas. Ehmunud mis hirmus, "ära lase, ära lase". Siis küsis, et mis polk on. oli naaberpolgust (169), olla linnast hüppest tulnud a patrulli otsa sattunud, hüppas üle esimese ettejuhtuva aia, otse tunnimehele (minule) sülle. Minul ka põhjust teda peetida polnud, läks ülejärgmise aia "kodu" poole.

[linnavurle]

Meil eriti palju samauvolkas ei käidud - polnudki kuskil käia. Väosa asus külas, kus küll 18 000 elanikku, aga muidu küla mis küla ja teha polnud seal midagi mõistlikku. Ka linnaloaga ei osanud midagi peale hakata - kaua sa ikka kino ja ühe kohviku vahet käid?
Paar poodi oli väeosa läheduses, seal ikka käidi, aga väeosas sees asuv pood oli palju parema varustusega ja ega neist külapoodidest midagi erilist osta polnud. Minu teenistusaastad olid 84-86 sügis ja 85 talv algas ju see kurikuulus Gorbatshovi viinavastane kampaania, mis tähendas, et külapoodidest kadus kärakas müügilt. Kui paar kasti viina tuligi müüki, siis hoolitsesid juba kohalikud selle eest, et sõdur löögile ei pääseks. See välistas ka igasugu viina järel käimise.

Omapead sai uidatud ajal, kui Novosibirskis Sibshelmashi tehases tööl käisin (umbes poolteist kuud). Mingi prappor pidi meil saatjaks olema, aga see kadus pidevalt ära ja siis juhtus sageli, et paar-kolm meest tehasesse ei jõudnudki. Noored saadeti tööle, neil kästi öelda, et rohkem mehi täna ei saadetud ja meie hulkusime niisama Novosibirskis ringi. Ega sel hulkumisel suurt mõnu polnud - patrulle ikka kartsime ja kogu energia kulus ringi vahtimisele, et vahele ei jääks.

Omas külas meil patrulle polnudki. Väeosa oli ka ainus, st vahele võisid jääda vaid omadele ohvitseridele. Siis sõltus juba sõnaosavusest ja ohvtserist aga üldiselt nende väikeste poeskäikude pärast pahandust ei tulnud.

Posti järel käisime külas. Kui pakk saabus, tuli väossa vastav teatis ja siis, tavaliselt reedel või laupäeval, koguti posti-kamp kokku ning käidi seal prappori või mõne leitu saatel ära. Pakkide pidulikku lahti-lammutamist väosas ei toimunud, ise vaatasid, kuidas ta kaasteenijate näljaste pilkude alt ära said toimetada.

[Tux]

Linnaloa sain vist üldse ainult ühel korral, rohkem polnud aga ka mingit vajadust, kuna enamiku ajast veetsin komandeeringus ja siis kooserdasin ringi oma äranägemise järgi kus ise tahtsin. Meelde tuleb aga seda aia pilti vaadates see, kuda ma ükskord säärast aeda parandasin...
Olin siis värskelt karantiinist tulnud ja mingit kindlat töökohta veel ei omanud ja seetõttu mõtles starshina mulle igaks päevaks mingeid uusi ülesandeid välja. Ükspäev tuli ja teatas mulle, et täna hakkame aias auke parandama. Meil oli ka selline betoonist aed, aga seal olid mõnes kohas kuvaldaga augud sisse pekstud, et oleks parem läbi käia. Alustasime nendest aukudest, mis kõige nähtavamad olid. Mäletan, et kuhugile ladusin telliseid ja kuhugile põimisin traati. Kui üks-kaks auku oli nii ära plommitud, siis hakkasin kasarmu taga mingi pöösa varjus olevat auku lappima, mis oli kaevatud aia alt läbi ja kõrge rohuga varjatud. Sain vaevalt peale hakata, kui starshina tuli ja teatas, et aitab küll, seda pole vaja lappida. Minu äärmiselt juhmi nägu nähes ta ohkas ja seletas mulle, et vaata - see siin on nii varjatud auk, et staabiülem ja roodukas seda nagunii ei tea ja kui me selle ka kinni paneme, siis lõhutakse kuhugile mujale uus auk ja siis saab tema jälle bizduleid, et miks aeda lõhutakse. Kui me aga selle lahti jätame, siis on kõik osapooled asjade käiguga rahul ja harmoonia maapeal jälle taastatud.

Mis sellist aeda vaadates veel meelde tuleb on see, et meil ei kasvanud aia ääres mitte ühte puud ja põhjuseks oli ikka see, et puu abil oli ju kergem aeda ületada. See oli teoorias ja praktikas tõesti segav asjaolu, aga ükskord tekkis vajadus seda poliitikat kiirelt muuta. Nimelt saime teada, et meile tulevad mingid järjekordsed kõrged külalised elu-olu kontrollima ja eelmine seniilne külaliskindral oli teinud roodukale tõsise peapesu, et miks meil aia see nii vähe rohelust on. Roodukas andis starshinale korralduse, et olgu olla ja nii hakkasime me juuli kuus metsa istutama. See käis siis nii, et saime kamba peale paar kirvest ja suundusime ühe aia augu kaudu mida sai avada ja ka sulgeda vastavalt vajadusele, aia taha kaasikusse ja võtsime sealt maha paarkümmend noort nii kahemeetrist kaske. Kased lohistasime, siis territooriumile tagasi ja kaevasime nad umbes poole meetri sügavuselt maa sisse. Igale kasele veel kolm tokki ümber, tüvi nööriga nende vahele kinni ja oligi ilus kaskede allee. Seniilide seltskond käis ära ja kõik oli selleks korraks zajebis. Sügise poole, kui need kased lootusetult ära olid kolletanud, siis tõmmati nad jälle maa seest välja, et need rootsud liiga silma ei riivaks.

[kalleb]

pakazuhha oli siis heal tasemel ja keski sai otsko

[ignatius]

Väikeses Dolgorukovo linnakese külje alt paiknevast väeosast polnud kuigi palju võimalusi hüppesse. Linnake oli poolenisti sõjaväelinnak, kus iga nurga tagant võis mõni ohvitser või ohvitseri naine välja karata. Teisele poole jäävad külad olid mitu kilomeetrit eemal ja pool samovolkat oleks lihtsalt edasi-tagasi kõndimise peale kulunud. Pealegi öeldi meile kohe, et sõjaväeosad (üle aia tankistid) on siin juba tükk aega olnud, mistõttu devotskate käest suguhaiguse hankimine on enam kui kindel.
Seega oli samouvolka rohkem sport kui mingite vajaduste rahuldamine. Et kas saad puhtalt käidud või mitte.
Viimasel poolaastal tuli poistega omavahel jutuks, et mitu korda ja millise eduga keegi on käinud. Siis selgus, et minu skoor on ümmargune null. Ega keegi nüüd stariku üle irvitada söandanud aga endal hakkas kuidagi imelik, et kuidas siis nii - teenistus saab varsti otsa ja pole järele proovinudki.
Järgmisel pühapäeval läksin ühe vilunud käijaga kaasa ühte külasse. Tal oli seal teada koht, üksikema kahe tütrega. Külla andis laapida terve tunni. Saime kohale ja meid pandi lauda istuma, pakuti süüa ja mingit peediveini juua. Siis istusime koos ja tagusime pisut aega turakat. Ja siis panime minema. Oma kaaslaselt kuulsin, et samamoodi on varemgi olnud. Ei mingeid suhteid, tegelikult olid nii ema kui tütred võrdselt inetud ja eemaletõukavalt must elamine oli neil ka.
Marssisime siis tuldud teed tagasi ja väeosa territooriumil jäime kohe vahele. Meie jaoülemaks oli mõned kuud tagasi tulnud äärmiselt sümpaatne ja balti-sõbralik leitnant. Too kutsus mu välja ja ütles, et oli just plaaninud mind puhkuselesõiduks esitada. Tema nördinud lõperepliik meenub praegugi:"Kuda nahui ja teba teperj posõlaju?" Pomisesin vastu, et ei mäletagi, et meie väeosast oleks kedagi puhkusele lubatud. Sellepeale vihastas ta veel enam ja ütles, et tahtis minust teha "primjeri" teiste õhutamiseks hästi teenida - on võimalik puhkusele saada!
Seega läks võimalik puhkus sisutühja samouvolka nahka.

[linnavurle]

Mis plankudesse puutub, siis meil olid nad täie kompotiga üks suur pokazuhha. Ei oska öelda, kas neid kavatseti kunagi edasi ehitada või mis, aga pilt nägi välja umbes selline, et 100 meetrit planku, siis 100 meetrit mitte midagit, siis jälle natukene planku. Ja olemasolevateski plankudes olid suured vahed sees. Väeosa ja ohvitseride linnak olid kõrvuti, neid eraldas kaupluse-tsainaja maja, mille mõlemast otsast teerajad linnakusse viisid. Linnak ise aga planguga piiratud polnud. Plank puudus täielikult ka katlamaja piirkonnast, kuid sealt polnud ka kusagile minna - katlamajaga lõppes tsivilisatsioon ära, edasi tuli kilomeetrite kaupa tühja steppi. Autopargil oli siiski plank ümber, vähemalt autoga sealt välja ei pääsenud. Või tegelikult pääses kah, sest autopargist viis värav sigala suunas, mis pea-aegu alati lahti oli. Lahti oli ta ilmselt küll seaduse-vastaselt, aga samas olude sunnil: sigala hobune, kes sööklast sigalasse notsudele parashat vedas, ei olnud õppinud veel väravat lukustama. Sööklast sigalasse astus ta tavaliselt ikka üksi, sest temaga kamandama pidanud sõduril polnud kiiret, sõdur tahtis ka kamraadidega juttu ajada ja tsainajast läbi astuda.

Hobuse teema läks nüüd OT-iks, aga see kummaline elukas väärib veidi tähelepanu. Nimelt olid tal konkreetselt välja kujunenud instinkt: kui söökla narjaad hakkas toidujäätmeid tema tünni tühjendama, kõõritas ta pingsalt üle õla ja nagu söökla-prappor ukse kinni tõmbas, hakkas hobune oma sigala poole astuma. Prappor oli sellest asjast teadlik ja hoidis end hobuse silma alt eemal; vastasel korral hakkas loom enne astuma, kui kogu solk tünnis. Tema jaoks tähendas prappori silmapiirile ilmumine laadimistööde lõppu ja kutsari olemasolu ei huvitanud teda vähematki. Kui ta aga autopargist suletud värava leidis, konutas selle taga täiesti rahulikult, kuni sõdur ükskord tulla suvatses.

Korra sai setukaga ka lähemat tutvust tehtud. Nimelt võttis talvel libedaga loomal kepsu ringi ja ta prantsatas oma parasha-kelgu aiste vahele täies suuruses pikali. Pealtnägijatena arvasime algul, et nüüd läks küll mõni luu puruks, sest hobune ei teinud katsetki püsti tõusta, aga polnud tal häda midagi. Ainult parasha-tünn tuli lahti rakendada, käsitsi eemale lükata ja siis oli hobune ka krapsti püsti.

[susi]

Käisin enne DMB-d vahepeal paistes mokaga ringi. Roodukas teatas selle peale, et oli tahtnud mulle na Rodinu tänukirja saata, aga nüüd polevat see enam võimalik. Ei mäleta, et vaatamata lubadustele keegi selle tänukirja oleks saanud. Minu sõber Romka sai puhkuse just kuu enne DMB-d. Lepiti kokku, et ta saab kodu teistest varem. Läks samal päeval teistega.
Utshepkas polnud samovolka võimalik. Väeosas aga polnud eriti kuhugi käia. Alkoholi saime praporite käest bensiini eest niigi. Naistega olid lood keerulised. Ümberringi ainult külad. Garnisoni peal terve hulk noori ohvesid. Ikkagi lennuväepolk ja kõik sinna juurde kuuluv. Kohalike moldaavlastest praporite ja tsiviilide ning teispoolt noorte ohvede vahel oli pidevalt löömist. Meile jäid mingid hernehirmutised ja ülekäte läinud maloletkad. Kombati autojuht läks DMB-sse 15 aastase käest saadud tribberiga. Linnakust poest lihapirukaid ja piima sai küll toodud, aga see polnud just samovolka. Alati sai mingi vabanduse välja mõelda või salaaga saata.
Tiraspolis komandeeringus olles sai küll samovolkas käidud. Üks venestunud tatarlane jäi ka öösel Tiraspolis vahele. Jõi end nii näis, et hakkas tee peal autosid kinni pidama ja meestele kolki andma. Maandus garnisoni kubus. Pärast rääkis õuduslugusid vahepeal karauulis olnud dessantväelastest.

[NSU]

Seoses selle betoonaia pildiga meenub üks lugu juba praeguse riigi väest.
Meil oli üks vennike,kes oli 2 aastat jooksus olnud.Saadi õnnetuke kodust jõuluõhtul kätte ja kohe kartsa istuma.Öösel istus kartsas ja päeval pandi teritooriumil tööle.Aga sel oli vastapandamatu kihk kohe jooksu panna,nii et keegi pidi tal koguaeg kõrval valves olema.Ja isegi see ei aidanud!Niipea kui valvur pea kõrvale pööras,oli see vend kribinal juba eemal üle samasuguse betoonaia ronimas.Noh,ega saanud teda ju päris oheliku otsa ka panna,ikkagi inimene.Tuldi siis "väärt" mõttele panna vennikesele selga seljakott,mis poolenisti liiva täis.Koti rihmad oli eest kinni seotud,et seda ilma suurema pusimiseta seljast ei saanud.Tänu pidevale lisaraskusele ei suutnud kodanik enam üle suht kõrge aia ronida.Ehkki ta ikka üritas seda aegajalt edaspidi ka.Visa sell oli.
Kuna meie väeosa asus keset linna,siis oli väljaspool aeda igasugu kiusatusi.Suurim neist oli umbes 150 m peaväravast eemal olev lahtise õlle putka.Aga peaväravast õlleptkani oli suur lagendik ja väeosa korrapidaja aknast suurepärane vaade sellele.
Seega pidi õlle järgi liikuma varjatult.Talvel oli see lihtne,kuna olid tee ääres enamasti parajad lumevallid,mille varjus sai õllehimuline hiilida oma eesmärgi poole.Suvel oli õlle järgi käimine riskantsem,aga saunapäeval ikka sai retk vahel ette võetud.