1944a. viimased madinad mandril.

[Nats]

Kui Tallinna jõudsime oli Eesti lipp Toompeal, tunnimees käis ülal lossiplatsil ja valvas igal pool laiali vedelevat kraami. Ei keelanud kaasa mõnda konjakikasti. Läksime nendega Kalamaja sauna, olime sääl ööd ja pidasime pidu. Ka teisel päeval pärast pikki otsinguid ei leidnud me mingisugustki organiseeritud vastupanukeskust, hulk sarnaste plaanidega relvis aatekaaslasi oli jäetud ilma ühtse juhtimiseta saatuse hoolde. Liikusid vaid jutud Pitkast. Lootuses ühineda liikusime Märjamaale kus Pitkaga pidi organiseeritama midagi tõsisemat. Meid oli mitusada meest, puudusid raskerelvad ja igasugune kordineeritud juhtimine, kuid oli tõsine tahtmine midagi ette võtta. Vene tankikolonn kihutas kõrvalt tolmupilves mööda teed. Mehed hajusid mööda metsi laiali. Jäime kuuekesi, põletasime dokumentatsiooni ja auastmetunnused, hankisime erariided. Kõik vormis liikunud lasti maha venelaste poolt lima hoiatamata. Lõpuks jõudsin mööda metsi koju Mulgimaale.
Kuni siiamaani ei taha keegi meie poliitikute reetmisest suurt midagi rääkida, oleks ju saanud midagi ette võtta. Otsin saatusekaaslasi, ehk on mõni veel meist elus, või on keegi midagi sarnast siis kogenud.
Karl Madise p. Luht, s.1923