EW-aegsed Kaitseliidu relvad

[Mathias Lutz]

Kindlasti on kusagil andmeid,kui palju erinevaid relvi 1940 aasta riigipöörde järel elanikkonnalt ära korjati.Ja kui palju neid KL-i käsutuses oli.Kõik aga relva ära ei andnud,seda seletab juba see,kui palju leitakse veel praegu erinevat lahingumoona ja roostes torusid.Huvitav,kauaks sellist avastamisrõõmu jätkub?

[zenker]

Eks ta kestab veel pikka aega,selle pärast et maa peidab endas palju saladusi veel

[represseritu]

Kaitseliidu arhiivimaterjalid ja säilitamisele kuuluv dokumentatsioon
olevat hävinud sõja ajal, mistõttu puudub võimalus hinnata Kaitseliidu ja
kaitseliitlaste käes olevat relvastust. Arvel olnud relvad anti aga uue
võimu vastava käsu peale ära. Ei ole tõenäone, et keegi oleks julgenud
arvel olevat relva peitma hakata. Seda võib ka järeldada sellest, et
kaitseliitlase põhirelva jaapani vintpüssi on pärast sõda leitud haruharva.
Küll aga leitakse vene mossineid ja saksa mausreid ja viimaseid võrreldes vene vintpüssidega vähe. Huvitav, kas Kaitseliidu Peastaabil on Kaitseliidu ennesõjaaegse relvastuse kohta täpsemat infot (relvade
tüübid ja vastavad kogused).

[oliver]

Saaremaa on Arisakasi või nende detaile täis.

[plekkpea]

Külanaised rääkisid , et Tallinna Liiva kanti maeti suur ports maha.

[canislupus]

Vaadake, et seal juuti välja ei kaeva kogemata. Pärast topitakse teid kotti ja viiakse Iisraeli, kus tehakse ümberlõikuse asemel äralõikus.

[ppp]

Üks legend pajatab ka Türi vallas peidetud KL relvadest. ..Üks mees ostis 70-ndatel talumaja ja kusagilt lakapealt tuli väidetavalt sadu vene tääke välja. kas olid vanemat tüüpi, ei tea. mees vedas kõik sovhoosi sepikotta kus siis meisterdati neist midagi. Eks KL-il oli ikka vene vinte ka ja neid ameerika päritolu venelasi/tükke ka liikumas veidi, jaapanlasi ka, kas KL arvelt või sakslaste jagudest jäänuid, ei tea.

[vdreving]

Tean üsna ammu nelja peidiku asukohta,kus kõrvaletoimetatud KL - i torud puhkavad. Üsna mitmesugustel erinevatel põhjustel pole lihtsalt asjaga tegelenud.Inf saadud väliseestlastelt ja on põhjust seda tõesena võtta. Käisin ühte vanat KL -i laskevalli kunagi uurimas ja kuulide järgi ütleks küll,et kasutusel oli igasuguseid torusid.

[vibu11]

Laidoneri muuseumi aastaraamatus nr. 5 pikk teema relvadest 1918-1940. Ka kaitseliidus kasutatavatest. Ja ka arvud. Apollos Viru tänaval on täiesti müügil- mingi 80krooni maksis vist. Soojalt soovitan.

[harg007]

olen ka ise Türi lähedalt ja olen ka kuulnud sellest legendist mis räägib suures koguses kaitseliidu relvadest.Nimelt on umbkaudu ka koht teada ,kuid pole millega otsida,ja enne kui keegi plaanib appi tulla,uurin veel natuke selle kohta.Lähedusest olen aga hulgaliselt saand tõendeid sõjategevuse kohta!

[oliver]

Kui neid relvi nii massiliselt peideti siis miks neid Suvesõja ajal peitjate poolt üles ei otsitud ja punaste vastu käiku ei lastud?

[hillart]

http://www.mosinnagant.net/global%20mos ... stonia.asp

Siin on enam-vähem erinevad EW-s kasutusel olnud vintpüssid üles loetletud.
Ma ise kah omal ajal koledal kombel olin hämmingus, et kust krdi kohast need Tõusva Päikese maa relvad meil nii-ii levinud on olnud.

Küsimusi tekitab vaid üks fakt. Nimelt olla 40-ndal vastavalt karmile käsule kõik arvelolevad relvad ära antud. Aga ju siis oli inimeste käes sedavõrra palju ebaseaduslikke torusid, et neid senimaani veel leida on. Et need relvad aga reeglina erinevatesse relvaregistritesse ei kuulunud kinnitab tõsiasi, et väga vähe on leitud torusid, millistel oleks peal KL või KV registritunnus.

Kood: Vali kõik

kaitseliitlase põhirelva jaapani vintpüssi on pärast sõda leitud haruharva. 

Jutt, või asi. Just vastupidi. Seda on leitud ikka kaunis sagedasti.

[Anonymus]

1917 aastaks oli ligi 700 000 arisaka vintpüssi jagatud looderinde ( loode-venemaa, baltikum, soome) väeüksustele, eriti just tagalaüksustele, ka eesti rahvusväeosadele.

[oleeg]

Tere!
Represseeritu kirjutas:

Kaitseliidu arhiivimaterjalid ja säilitamisele kuuluv dokumentatsioon
olevat hävinud sõja ajal, mistõttu puudub võimalus hinnata Kaitseliidu ja
kaitseliitlaste käes olevat relvastust. Arvel olnud relvad anti aga uue
võimu vastava käsu peale ära. Ei ole tõenäone, et keegi oleks julgenud
arvel olevat relva peitma hakata. Seda võib ka järeldada sellest, et
kaitseliitlase põhirelva jaapani vintpüssi on pärast sõda leitud haruharva.

Küsimus: mille põhjal see postitus on koostatud? Kust on need andmed ja teadmised pärit ? Millises koolis selliseid asju räägitakse ?

terv
o

[oleeg]

Siinkohal üks artikkel ajakirjast "Kaitse Kodu!":

Kaitseliidu relvad ja nende saatus 1940.aastal.
Olavi Punga

Esimesed pahaendelised märgid millegi erakordse teoksil olemisest jõudsid kaitseliitlasteni enne veel kui ametlikud korraldused. Nagu Kaitseliidus tavaks toimus 16.juuni päikesepaistelisel pühapäeval kümneid pidusid ja laagreid, kus ka suur hulk kõrgemaid riigitegelasi kohal viibis. Nende äkiline kutsumine Tallinnasse andis alust mitmesuguste arvamuste levikuks ja rikkus mitme ülemaakondliku ürituse plaanid.
Möne aja möödudes said malevad telefoni teel korralduse: alates kella 17.00-st malevate ja malevkondade raadiojaamad sisse lülitada “edaspidi saabuvate tähtsate korralduste edasiandmiseks”. Sidet KL Peastaabiga tuli võtta iga poole tunni tagant kuni vastava korralduseni. Euroopas möllava sõja ja Eestis toimuvate sündmuste taustal oli ilmne, et oodata on midagi enneolematut. Pikaks veninud ja veelgi pikemana tundunud ootamise järel saabuski shifrogramm, mis ka paljunäinud mehed keeletuks võttis.
“Kaitseliidu ülema raadiogramm nr.418.
Köik Kaitseliidu käes ja Kaitseliidu ladudes olevad relvad ja laskemoon ära anda maleva ladudesse hiljemalt 19.06.40.kell 12.00, kaasa arvatud isiklikud relvad. Orasmaa, kindralmajor, Kaitseliidu ülem.”
Mõningail andmeil oli maale valguvate võõrvägede raadiojaamade segava tegevuse tõttu vaja šifreeritud raadiogrammina edastatavat korraldust vaja mitu korda edastada, enne kui see vastu suudeti vötta.Vaatamata kordamistele ei suudetud malevates uskuda, et selle sisu on õige. Nii näiteks andis Võrumaa maleva vaneminsruktor korralduse veelkordseks kontrollimiseks. Saabunud vastus kõlas:”raadiogramm õige”. Mingil seletamatul põhjusel olid malevatesse laekunud korraldused kaasaegsete andmeil sisult mõnevörra erinevad, kuid selle võib kirjutada ka inimlike eksituste arvele.

Kaitseliitlaste reaktsioon
Kulutulena levis teade korraldusest kaitseliitlaste ja elanikkonna seas, tekitades segaseid tundeid ning tumedaid aimdusi. Võitluseta relvade loovutamine osutus kaitseliidu perele raskeks katsumuseks, selles nähti kaitseliidu matuseid. Mitmetes hiljem kirjapandud mälestustes ja kaitseliidu likvideerimise käiku kajastavates ajaloolistes ülevaadetes kirjeldatakse järgnenut äärmiselt mustades ja masendavates värvitoonides. Võib arvata, milline oli tõsise isamaalase meeleolu, kui temalt vöeti ära vabaduse suurim sümbol - relv. M.Mälgi Avanduse vallast on kirjutanud:”Käsk relvade äraandmiseks tuli kompaniile hilisöhtul masendava üllatusena. Käsu relvade ärakorjamiseks andis mulle Viru maleva pealik kol.ltn. G.Vaher. Raske oli uskuda, et selle käsu täitma pean. Oli tundmus, nagu oleks kokku varisemas kogu elutöö...” Mitmel pool on toonitatud ka parastajate-ähvardajate ilmumist mitmesugustesse joogikohtadesse, kus tarvitatud alkoholi möjul kired lökkele löid ja muidu endale hoitud mötted avalikult välja öeldi.
Kaitseliitlased isekeskis arvustasid teravalt juhtkonna ettenägelikkuse puudumist ja usaldamatust, mille tulemusena “köik relvad olid vastavates raamatutes sedavörd täpselt arvestatud, et nüüd midagi ei suudetud päästa”. Sagedased olid juhtumid, kus kaitseliitlased keeldusid relvi ära andmast ja lubasid näidata mida nendega teha osatakse. Ebasoovitavad vahejuhtumid suudeti tänu säilinud usaldusele üksuste juhtkondadesse siiski ära hoida. Olgu siinkohal toodud ilmekas näide Petseri maleva patareis toimunust ehk “patarei surma koosoleku” kirjeldus.
“Elu ja õppused arenesid väga hästi, üksteisega läbisaamine ja ühtekuuluvustunne oli patareis kõrgel järjel. Nii jõudis aga kätte päev, mil raiuti katki Eesti poolt piirile ehitatud traataed ja punane laviin veeres üle meie kodumaa. Tuli käsk ilmuda patarei ruumidesse viimsele koosolekule, mida juhatas patarei päälik, tubli eestlane n.-ltn. A.Jensen. Tema tervituse ja käsu pääle laulda enne koosoleku avamist hümni, hakkasid koosolijate silmad särama ja pisarad veerema. Pärast hümni süütas päälik kaks musta küünalt ja teatas, et KL ülemalt on saabunud käsk KL likvideerimiseks ja relvade äraandmiseks. Selle töö teostamiseks määras päälik kohe samas omale abi. Lõpus lauldi “Eestimaa, su mehemeel” ning päälik kustutas küünlad. Mehed pühkisid silmad kuivaks ja ütlesid, et relvi nad ära ei anna. Pääle pääliku selgitavaid sönu ja teatamist, et käsk on tulnud oma ülemalt, lubati seda täita, kuigi vastumeelselt.”
Tõenäoliselt mängis relvade korrektses ja täpses üleandmises suurt rolli ka kohati levinud kuuldus, et relvad antakse uuesti organiseeritavale eesti sõjaväele. Relvade kõrvaldamine toimus aga neis piirkondades, kus sellesse ei usutud või oldi saadud kindlaid juhiseid kõrgemalt.
Relvade ärakorjamine nöudis kaitseliitlastelt vähemalt ühe inimohvri: rühmaülem Arnold Laaring suri ärrituse ja vihastamise tulemusel.
Laialt levinud olid arvamused, et “venelasi ei oleks tohtinud karistamatult maale lasta” ja “meie võitlustahe ja väljaõpe oleks üles kaalunud vastaspoole ülemvõimu”.

Korralduse täitmine
Relvade ärakorjamine Tallinna malevas toimus 18. ja 19. juunil. Ülesande täitmiseks antud äärmiselt lühikese tähtaja tõttu ei saadud kontrollida, kas kõik maleva staabis registreeritud relvad (nii kaitseliidu poolt väljaantud kui ka kaitseliitlaste isiklikud) toodi ära või ei. Riigi poolt eraldatud relvade koguarv saadi kokku ja isegi ületati. Samas väidab major G.Simmo oma ajaloolises ülevaates, et kaitseliitlased toimetasid vaatamata korraldustele ja ähvardustele relvi kõrvale. Lisaks olla osa relvi ja laskemoona läinud kaduma ka kokkukogumispunktides. Nimeliselt on G.Simmo esile toonud Tallinna maleva vaneminstruktor major H.Hirvelaant, kes kogunud 5-6 suuremat püstolit. Koos padrunitega kinnitinutatud tsinkkastis olevad relvad peidetud kuhugile Mustamäe piirkonda.

Valga malevas koguti relvad kokku 17. ja 18. juunil. Relvade äraandmispunktides “valitses sünge, otse matuselik meeleolu”. Relvad toodi küll kokku, kuna peita neist pea ühtegi ei julgetud, kuid oma kibedustunnet ei suutnud keegi varjata. Ühtekokku jäi Valga malevas üleandmata vähemalt 7 erinevat relva

Võru malevas viidi relvad ära 17. ja 18.juunil. Vaatamata täpsele relvade arvestusele õnnestus kaitseliitlastel alles jätta mõned arvelolnud ja pisut rohkem arvelevötmata relvi. Kindlasti aitasid relvi alles hoida ka mitmesugused õnnetused. Nii näiteks heitis Pölva malevkonna Kioma kompani pealik J.Plado staabis koristades “kogemata” koos prahiga ahju ka ühe maleva erirelvade raamatutest. Nimetatud teo eest avaldas maleva pealik süüdlasele 18.juunil noomituse.
Ehkki mitmel pool hauduti kavalaid plaane ja kavandati relvade körvaldamist, jäigi enamus neist vaid plaanideks. õnnestunuim katse viidi ellu Kanepi kompanii meeste poolt. Kompanii pealiku õhutamisel - julgustamisel ja otsesel kaasabil jäi 8 “taskurelva” ja 3 jahipüssi alles. Võimalikuks osutus see vaid seetõttu, et osa dokumentatsiooni önnestus õigeaegselt hävitada.
Ei vedanud aga Laeva eskadroni kaitseliitlastel. Relvade üleandmisel 7-nda Jalaväerügemendi relvalattu önnestus kahel kaitseliitlasel kõrvaldada üks sportpüss ja üks püstol, kuid hiljem saadi mainitud relvad ikka kätte. Mõlemale mehele määrati ka karistus: üks neist pääses paranduslike töödega, teine vahistati kohtus ja jäi kadunuks.
Võru maleva piirides kaitseliitlaste kätte jäänud relvadest on andmeid 25 vintpüssi, 15 revolvri ja 5 jahipüssi kohta. Laskemoona kogusumma võis olla pisut alla 10 000 padruni.

Sakala malevas viidi 17.juunil alanud relvade kibekiire kokkukogumine läbi vahejuhtumiteta, kuid mitte ilma ränkade sajatusteta. Relvad olid registreeritud ja need tuli tahes või tahtmata ära anda. Nende olemasolu ei suudetud kuidagi maha salata. Vaid üksikud arusaamatuse või hooletuse töttu registreerimata relvad “löödi mättasse” lootuses, et vahest on neistki tulevikus natukene abi.

Petseri malevas toodi relvi ära rohkem kui neid arvele võetud ja registreeritud oli. Kartus võimalike sekelduste ees sundis mehi ära tooma köiki olemasolevaid relvi. Osa arvele vötmata relvadest olid üksuste oma kulu ja kirjadega ostetud täpsuspüssid. Arvele mittevötmise pöhjuseks oli olnud kartus, et maleva juhatus võib neid anda treeningu eesmärgil kasutada teiste üksuste liikmetele.
Kuna relvade äraandmine 7.jalaväe rügemendile toimus mitte numbriliselt vaid arvuliselt, avanes võimalus relvade körvaldamiseks. Mitmel korral vedasid kaks ohvitseri relvi ja laskemoona peidukohta. nnetuseks küüditati peadselt mölemad ja kuna peidiku asukohta teistele ei olnud avaldatud, jäid nii relvad kui ka laskemoon kadunuks.

Saaremaa malevas viidi korraldus ellu sarnaselt teistes malevates toimunule. Ajaloolise ülevaate koostanud n.-ltn. A.Vene märgib, et relvade äratoomisel olnud meestel sageli vihapisarad silmis ja mõningail juhtudel loobitud relvad vihaselt hunnikusse neid tahtlikult vigastades. Peale kirjeldatud toimingut olla kaitseliitlased mönel pool asunud pidama “Eesti riigi matuseid”, mis kestnud “õlleauru all sünges kättemaksumeeleolus” kuni kolm päeva.
Saaremaal valitsenud olukorda iseloomustama sobib relvade ärakorjamise aktsiooni lõppakord, milleks oli Kuressaare garnisoni ülema polkovnik Ivanovi ilmumine maleva staabi maja ette. Karjudes ja sõimates malevapealikku enda juurde nõudes jöudis ta maja teisele korrusele, kus keeldus kabinetti sisenemast. Malevapealiku väljumisel kabinetist nöudis polkovnik, et talle näidataks kuidas kaitseliitlased relvi ära annavad. Ruumides ringi liikudes ja relvi mitte leides ärritus ta veelgi rohkem ja karjus malevapealikule:”Teie vastutate isiklikult peaga, kui köik relvad ei saa ära antud!”Saanud vastuseks, et relvad on üle antud sõjaväeosa ladudesse Kuressaare lossi ja kaitseliitlaste valduses nei enam pole, ilmus Ivanov järgmisel hommikul nimetatud kohta asja isiklikult kontrollima. Malevapealik kol.-ltn. O.Särevi saatel relvade olemasolu tuvastades kordas ta veelkord oma ähvardust.
Arvuliselt puuduvad üleandmata jäänud relvade kohta andmed. Teada on, et kätte ei saadud vaid üksikuid relvi mis olid segastel aegadel mujale elama asunud meeste käes.

Narva malevas saadi korraldus meestelt relvad ärakorjata mingisugustel vägagi kummalistel asjaoludel KL Peastaabi õppe-spordiosakonna pealiku, kolonel A.Balderi kaudu telefoni teel. Kuna maleva juhtkonda polnud 17.juunil kohal (oli pühapäev), siis ei jäänud kolonelil muud üle kui helistada maleva sekretärile koju. Viimane omakorda kutsus Narva-Jõesuust kohale maleva pealiku ja alles seejärel asus Tallinnast saadud korraldust telefoni teel edastama üksuste pealikutele.
Esimesteks reaktsioonideks kohtadel olid hämmastus ja pahameel. Pealike arvamus oli, et mis sellest ülejäänud varustusestki siis enam meestele kätte jätta - korjame juba kõik ära. Nii korjatigi Narva malevas kokku mitte ainult relvad ja laskemoon, vaid kogu kaitseliitlastele väljaantud varustus. Tõsi küll, maleva staapi saadeti malevkondadest ära vaid ebaharilikus käsus nimetatud relvastus.
Peale käsu saamise erinevalt teistest malevatest päev hiljem ja telefoni teel, lisandus Narva malevale ka selle täitmisel kummaline lisakohustus. Tõenäoliselt oli see 18.juunil, mil Tallinnasse informatsiooni hankima sõitnud maleva pealik major E.Soomuste sai oletatavasti KL ülemalt “erikorralduse”. Kes tegelikult korralduse andis ja mis oli antud ülesande tegelik eesmärk, seda võime me täna vaid aimata. Kaasaegsete kirjelduse kohaselt eraldati vastavalt “erikorraldusele” osa maleva paremaid relvi koos kõigi raske- ja kergekuulipildujate ning laskemoonaga ülejäänud relvadest, ning paigutati maleva staabi kõrvale postkontori hoone laoruumi. Viimase uksele riputati silt “Sõjaväe ladu” ja määrati lao valvamiseks sõjaväe vahtkond 1.Jalaväerügemendist, mis paiknes aga kummalisel kombel hoopis maleva staabis. Niinimetatud lattu paigutatud relvastuse kohta koostati eraldi akt, millele pidanuks vastuvõtjana alla kirjutama Sõjaväe Varustusvalitsuse vastutav ametnik. Kummalise ülesande veel kummalisem täitmine lõppes aga tänu kellegi kaaskodaniku heasoovlikule suhtumisele saabunud kultuuritoojatesse ehk maarahva keeles koputamise tõttu. Ühel õhtul ilmus maleva staapi punaohvitser koos saatjaskonnaga ja kuulutas korrapidaja ohvitseri koos lao juurde asetatud vahtkonnaga arreteerituks. Järgnes nö. juurdlus küsimuses - miks on maleva staabi juures relvad. Peale pikki seletusi (et ladu on sõjaväe ja mitte Kaitseliidu oma, ladu on pitseeritud rügemendi pitsatiga ja vahtkonnas on sõjaväelased) jäi punaohvitser esitatud legendi uskuma ja vabastas arreteeritud. Lahkudes maleva staabist asetas ta aga lao juurde ka punaväelaste vahtkonna. Nii seisis lao ukse juures kuni selle tühjendamiseni kaks vahtkonda.
Kaasaegsete jutus tundub rohkem kui üks tõetera sees olema, kuid neid on ka palju puudu. Võrreldes üleantud relvade nimekirju torkab silma, et 21.juunist pärinev aruanne on Narva maleva osas tunduvalt hõredam kui 30.juulil koostatu. Silmas pidades asjaolu, et 21.juuniks pidid kõik nõutud relvad ammu üle olema antud, on rohkem kui hämmastav hilisem relvade juurdelaekumine. Nii näiteks on hilisemas aruandes relvade arv ainuüksi täpsuspüsside osas suurenenud 16. ja püstolkuulipildujate “Suomi” osas 11 vörra. Lisaks veel ligi poolsada “sõjapüstolit”. Kas oli tegemist relvade äraandmisest kõrvalehiilimise läbimõeldud katsega või mingi muu aktsiooniga vajab tösisemat uurimist, et midagi kindlalt väita. Kummatigi viitab hoolikalt ja vägagi körgel tasemel planeeritud relvade säilitamise püüdele asjaolu, et kogu Narva malevast pole teada mitte ühtegi katset relvi kõrvale toimetada. H.Pae Vaivarast on kirjutanud:”Relvad korjati ära kõik. Korjamise juures kõrvaldamisi ette ei tulnud ja poleks ka saanudki tulla, kuna Narva maleva juhtkond võttis varustuse vastu sedavörd täpselt, et isegi näiteks püssivarda pideme pulgad, millised ei olnud originaalid vaid asemele valmistatud samakujulised, tunnistati kõlbmatuks ja tulid kinni maksta.”(Võrdluseks: teistes malevates vaadati sellisest pisiasjadest lihtsalt mööda!) Hilisemate metsavendade olukorda relvade osas antud maleva piirkonnas võib nimetada rohkem kui äärmiselt viletsaks, nende relvade kirjelduses esinevad väljendid “roostes tulenui” ja “varasematest aegadest säilinud”või paremal juhul “praakpüssid”.

Tartu ja Tartumaa malevates viidi relvade ärakorjamine läbi ajavahemikus 17.-19.juunil. Ltn Ed. Suurseppa kirjelduses toimunust on toonitatud, et käsu eeskujulikuks ja tähtajaliseks täitmiseks töötati pingeliselt ka öösiti. Äärmiselt rangele kontrollile vaatamata jäi kaitseliitlaste kätte ligi sadakond erinevat relva koos enam kui paarikümne tuhande padruniga. Loomulikult kasutasid mehed relvade kõrvaldamiseks kõikvõimalikke mooduseid, isegi sissemurdmist kokkukogumispunkti. Sagedaseima moodusena relva alleshoidmiseks kasutati äravahetamist: kaitseliidu relva asemel anti ära roostetanud, “maa all seisnud vanad suitsunuiad”. Äratoodavate relvade numbreid ei kontrollitud, see sündis vastuvõtjate - äratoojate sönatul, vastastikkusel mõistmisel.

Viru malevas toimus relvade äraandmine põhiliselt 18.ja 19.juunil. Maleva pealik kol.-ltn.G.Vaher märgib oma meenutustes:” Viru Maleva oli korralik üksus ja kõik pealikud ning kaitseliitlased täitsid korraldused suurima punktipealsusega. Kui oleks olnud seisukoht ja võimalus relvi ja vara mitte üle anda ja sellest oleks üksustele teatatud,siis oleks ka kõik üleandmata jäänud. Et aga varad kästi üle anda sõjaväele, siis oli kogu Kaitseliit ka sõnakuulelik.”
Vahejuhtumite puudumist seletab kapten A Veelma meeste distsipliinitundega, kuigi provokaatoritest puudu ei olnud. Nii nõudis üks jaopealik (kes hiljem agaralt hävituspataljonis tegutses) kategoorilist vastuhakku kultuuritoojaile ja kaitsjaile.
Protest saadud korraldusse väljendus selle mittetäitmises - mehed ei toonud relvi ära ja üksuse relvuril tuli neil kodus järel käija. Sarnaselt teistes malevates levinud relvade rikkumisele oli see tavaliseks nähtuseks ka Viru malevas. Püsside rauad keerati kõveraks ja rikuti lukke. Laskemoon jäeti endale või anti üle osaliselt, relvad püüti kõrvaldada. Tõenäoliselt kõige nutikama lahenduse selleks mötles välja Mäetaguse kompani propagandapealik E.Muugast. Ilmudes ühena viimastest relvade kokkukogumispunkti Mäetaguse vallamajja teatas ta järgmist:” Mul oli poola sulane, pani eile õhtul plehku. Viis kurat kaitseliidu relvad ja minu jahipüssi ka minema. Tulin siia, et kas saaks lasta politseil protokoll teha ja hakata otsima.” Võib arvata, et peadselt miilitsaks muudetud politsei leidis mitmeid poolakatest sulaseid (sõjapögenikud), kuid mitte nimetatud relvi.
Relvade äraandmisele järgnes mitmel pool “vana eesti kombe kohaselt matused”, kus õlle- ja viinaklaase kokkulüües sooviti paljutähendavalt jõudu endise Kaitseliidu vaimu säilitamiseks ja lauldi isamaalisi laule. Kõik see toimus loomulikult vaikselt ning varjatult.
Malevapealik kol.-ltn. G.Vaher on märkinud, et midagi päästa ei olnud võimalik, kuna relvade varjamine oleks maksnud inimelusid. Sõjavägi oli aga huvitatud kaitseliidu relvade oma valdusesse saamisest, sest KL-l oli palju häid täpsusrelvi, püstoleid ja väiksekaliibrilisi püsse.( Ei osanud ju keegi ette näha, et peale Kaitseliidu desarmeerimist ja likvideerimist lõpetab sõjavägi, ning seejärel kogu Eesti Vabariik eksisteerimise.)
Hoolimata ähvardustest karistada surmanuhtlusega relvade varjamise eest tehti siiski midagi ära. Maleva saabi kantselei töötaja L.Leidre märgib, et üleandmisest oli võimalik kõrvaldada isiklikke relvi, kuna staabis hävitati isiklike relvade ostulubade kartoteek ja ka registreerimise raamatud. Samuti hävitati osaliselt isikliku koosseisu kartoteek, kuhu olid kantud ka relvad. Kartoteeki vormistati uued kaardid, kuhu relvi ei registreeritud. Seega ei oleks vaja olnud enamat kui allüksustele teatada, ning hulgaliselt häid relvi oleks meestele kätte jäänud.Kõiges oli aga süüdi kiirus, millega relvade kokkukogumine toimus. Simuna kompani pealik märgib, et kokkuleppel malevapealikuga jäi kõigis “lahtistes küsimustes” 99% omaalgatusest kohalike üksuste juhtidele. Sellest lugesid taiplikumad välja, et ära tuli anda vaid see, mille jätmine polnud võimalik. Hiljem on paljud Viru maleva kaitseliitlased oma mälestustes kirjeldanud relvade peitmisi küll ükshaaval aga ka suuremates kogustes. Kui palju relvi organisatsiooni ühes suurimas malevas tegelikult kõrvale tõsteti ja peideti, ei teadnud täpselt keegi ei toona ega tea ka täna. Mingisugusegi ettekujutuse saamiseks olgu siinkohal üks näide. Erra valla Kiviõli kompaniis körvaldati: 4 vintpüssi, 4 täpsuspüssi, 3 väiksekaliibrilist täpsuspüssi ja 14-15 mitmesugust püstolit, kusjuures tegemist oli väga heade relvadega. Arvel olnud laskemoonast peideti: 1600 padrunit koos vintpüssidega ja lisaks kogu kuulipildujatele ettenähtud moon - 10 000 padrunit, ca 1400 padrunit väiksekaliibrilistele relvadele, 400 tk 9 mm browningu padruneid. Lisaks veel meeste endi käes olnud laskemoon. Kuidas kompaniipealik P.Brandt relvade ja laskemoona kõrvaldamiseks nimekirjad “kokku klappis”, ei teadnud ka tema kaasvõitlejad. Puudujääki igatahes ei tekkinud.
Ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt võis ainuüksi Viru malevas kätte jääda sadu relvi ja tuhandeid padruneid, kogu Kaitseliidu kohta võimaliku suurusjärgu nimetamine oleks aga kohvipaksult ennustamisega võrreldav. Seda enam, et ametlikel andmetel andis Kaitseliit ära kõik relvad ja veel rohkemgi (vt. tabelit). Kuipalju peidetud relvadest hiljem aga kasu oli, ei tea keegi. Mitmeid relvi leiti kogemata peidikutest üles, hulgaliselt relvi peitnud kaitseliitlasi küüditati või lihtsalt “kadusid”,paljude relvade kasutuselevõtmine sai võimalikuks alles peale punaväe väljatõrjumist Eestist.

Ülevaatest on välja jäänud mõningates malevates toimunu mitte seetõttu, et seal poleks relvi ära korjatud. Põhjus on lihtne - puuduvad andmed.

Väljavõte endise Kaitseliidu ülema kindral J.Orasmaa ülekuulamisprotokollist:
KÜSIMUS:millega seletada fakti, et kuni viimase ajani leitakse kaitseliitlastelt peidetud relvi?
VASTUS :palun uskuda, et ma midagi sellest ei tea. Kuulen esimest korda sellest, et kaitseliitlastelt leitakse peidetud relvi.
KÜSIMUS:te kasvatasite kaitseliitlasi söjaväelises vaimus, armastusega relvade vastu. See önnestus teil. Nad harjusid olema relvaga, omasid kirge olla relvade juures. Nähtavasti andsid sellised inimesed relvad ära iseenda soovi vastaselt, aga võibolla ei andnudki enamus neist relvi ära vaid peitis? ...

Ülekuulamine algas:22.00, lõppes 01.15
1.märts 1941. Tallinnas