Ka sakslased valmistusid otsustavaks löögiks. Nende sihiks oli murda eestlaste jõud lõplikult. Sakslased kogusid suure hoolega sõjaväge ja saatsid välja oma osavamad pealikud.
Lembitu taganes oma vägedega põhja poole, kus oli rohkem metsi ja rabasid. Neis võis lahingu kaotuse korral pelgupaika leida. Jäädi Pala jõe lähedusse metsa servale peatuma ja oodati sakslaste lähenemist.
Sakslaste väed lahkusid lahingukorras Viljandist 21. sept. 1217.a. ja liikusid eestlaste suunas. Keskpaigas asusid rüütlid, paremal tiival liivlased ja vasemal lätlased. Samuti oli ka Lembitu mehed jaotanud: paremad mehed keskpaika, teised tiibadele. Kui paras aeg oli lahingut alustada, tulid eestlased lahinguvalmis äkki metsadest välja ja lahing algas.
Vapralt võitlesid eestlased. Kõik aga ei aidanud. Sakslaste parem sõjakunst murdis nende jõu. Pealegi langes keset ägedat lahingut Lembitu, Eestlaste osavaim väejuht ja rahvavanem. Langes ka mitu teist eesti vanemat. Oma vanemate, eriti aga Lembitu langemist nähes kaotasid eestlased julguse. Nad taganesid, jättes lahinguväljale ligi 1000 surnukeha. Vaenlaste kätte langes umbes 2000 hobust, palju sõjariistu ja muud saaki. Kõik röövitud vara jagati võitjate vahel ühetasaselt.
Järgneval päeval mindi Lembitu külla, kus pealiku vend Õnnepäev võttis vaenlasi hästi vastu ja lasi kõiki oma kodakondseid ristida ning kinnitas igavest sõprust.
Tahaksin arutleda paljuvaieldud küsimuse üle, ehk siis "mismoodi oleks saanud võita Madisepäeva lahingut ja kuidas see oleks muutnud ajalookäiku?"
Olgu veelkord meelde tuletatud, et sakslasi ja nende alamaid tallalakkujaid oli kokku 3000 ja meie esivanemaid 6000, millest suur osa ratsamehi.
ps. üks rumal jutt, mida osadest allikatest lugeda saab on see, et Lembitu tapeti selja tagant ja põgenemise pealt. Teada on, et too mees, kes tema tapmisega kiitles oligi selline mees, kes enamasti kiitles ja nö "teiste meeste seljataga ratsutas
". Kahtlen sügavalt, et Lembitu oleks oma meeste eest taolist vääritut tegu teinud kasvõi juba selleks, et see oleks vägagi demoraliseeriv.
). Enim oli meite meeste probleemiks vast kesine varustus ja väljaõpe (vaid vähesed olid kogenenumad- enamus siiski kahjuks täielikud talupojad). Henriku kirjutist tasub võtta päris tõesena, kui osata välja lugeda see võõrad sulgi omade meeste P-sse toppiv tekstiosa.