Komandeeringud sõjaväes
Komandeeringud sõjaväes
Olen olnud ainult 2-3 komandeeringus teisesse väeosadesse
ja iga kord oli see väga huvitav ja meeldiv kogemus, sest said eemale väeosa ohvitseridest ja nende mozgajobkast.
Harilikult oli kaasas küll 1 ohvitser, aga see muutus automaatselt heaks onuks, sest sai ju temagi väeosast puhkust ja milleks ennast vaevata meie üleliigse kamandamisega.
ja iga kord oli see väga huvitav ja meeldiv kogemus, sest said eemale väeosa ohvitseridest ja nende mozgajobkast.
Harilikult oli kaasas küll 1 ohvitser, aga see muutus automaatselt heaks onuks, sest sai ju temagi väeosast puhkust ja milleks ennast vaevata meie üleliigse kamandamisega.
Komandeeringuid oli kokkuvõttes nii palju, et nende täpset arvu ei mäletagi. Poolteist aastat pidevalt eri paigus, erinevate otstarvetega komandeeringutes. Huvitavad olid nad kindlasti, kõik aga mitte 100% meeldivad.
Esimene komandeering kuhu läksin oli suht juhuslik, ent soodsate asjaolude tõttu sai see pöördepunktiks minu teenistuses. Komandeeringu aeg jaanuar 87, koht – Siber, eesmärgiks puudustkannatavatele nõukogude sõduritele toiduainete vedu. See oli vist pidev jama, et sealsetel külm toidu ära võttis (ei saa aru kas nad seda õues hoidsid või) ja siis saadeti igasugust kraami asemele. Või oligi nii ette nähtud, et poolest talvest oli vaja juurde vedada?
Sinna saabudes anti mulle ööbimispaigaks kohaliku väeosa kasarmusse voodikoht. Esimene päev oli täis toimetusi lastimisega. Sain poolest ööst magama. Kasarmus aga kell kuus vile ja aeti kõik ülesse. Minu protesti, et ma pole siin teile mingi kohalik arvesse ei võetud. Ajasin siis end püsti ja läksin lennuväljale, ise tige kohaliku hullumaja peale. Ennelõunat saabusid ka lendurid, vaatavad mind ja küsivad, et miks nii morn nägu. Ma siis seletasin milles asi ja mis siin rõõmsat, kui magada ei lasta. Komandör seepeale kirus natsa seljataga kohalikke ja ütles, et selle asja korraldame ära. Välja nägi see koha organiseerimisega lenduritega ühtsesse majutusse. Nii jäi see alatiseks ka teistel komandeeringutel. Seega sai kaks nädalat normaalselt veedetud ja nälgivaid väeosi aidatud. Kusjuures ega ma ise ka päris täpselt ei tea mida kõike me laiali vedasime. Ju ta mingi külmumiskindel söök oli. Küll sööjad teda said. Ja see jäi ka mulle saladuseks mismoodi see kraam sõlmpunktidest väeosadesse laiali veeti keset seda lõikavat pakast. Ehk keegi teab ja käis komandeeringus, sellel nännil järel.
Esimene komandeering kuhu läksin oli suht juhuslik, ent soodsate asjaolude tõttu sai see pöördepunktiks minu teenistuses. Komandeeringu aeg jaanuar 87, koht – Siber, eesmärgiks puudustkannatavatele nõukogude sõduritele toiduainete vedu. See oli vist pidev jama, et sealsetel külm toidu ära võttis (ei saa aru kas nad seda õues hoidsid või) ja siis saadeti igasugust kraami asemele. Või oligi nii ette nähtud, et poolest talvest oli vaja juurde vedada?
Sinna saabudes anti mulle ööbimispaigaks kohaliku väeosa kasarmusse voodikoht. Esimene päev oli täis toimetusi lastimisega. Sain poolest ööst magama. Kasarmus aga kell kuus vile ja aeti kõik ülesse. Minu protesti, et ma pole siin teile mingi kohalik arvesse ei võetud. Ajasin siis end püsti ja läksin lennuväljale, ise tige kohaliku hullumaja peale. Ennelõunat saabusid ka lendurid, vaatavad mind ja küsivad, et miks nii morn nägu. Ma siis seletasin milles asi ja mis siin rõõmsat, kui magada ei lasta. Komandör seepeale kirus natsa seljataga kohalikke ja ütles, et selle asja korraldame ära. Välja nägi see koha organiseerimisega lenduritega ühtsesse majutusse. Nii jäi see alatiseks ka teistel komandeeringutel. Seega sai kaks nädalat normaalselt veedetud ja nälgivaid väeosi aidatud. Kusjuures ega ma ise ka päris täpselt ei tea mida kõike me laiali vedasime. Ju ta mingi külmumiskindel söök oli. Küll sööjad teda said. Ja see jäi ka mulle saladuseks mismoodi see kraam sõlmpunktidest väeosadesse laiali veeti keset seda lõikavat pakast. Ehk keegi teab ja käis komandeeringus, sellel nännil järel.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Minu esimene komandeering algas pea kuu aega peale sõjaväes olemist ja see pani paika minu edasise saatuse. Nimelt olin algul raudteevägede utšebkas, Moskva lähistel. See oli siis seersantide kool, kus 4-5 kuu teenimise järel mindi praktikale. Praktika kohaks oli aga BAM. Mina, tänu sellele, et saadeti õppima teisele poole Moskvat, Naro-Fominskisse GSM-i (garjutšo smašõtsnõje materjalõ) pääsesin. Naljakas on ainult see, et edaspidises teenistuses ei läinudki mul seda GSM värki vaja. Aga igatsugu kütusepumpade ehituse ja tööprotsessi venekeelse kirjeldamise sain selgeks küll.
Komandirovka oli rõõmulaager tavaliselt. Endal möödusid kaks suve linnutiivul Venemaa ja Kasahstani avarustes viljakoristusel. Lust ja lillepidu.
Mälestuste kriipseldamisega olen laisk olnud... http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3342
Mälestuste kriipseldamisega olen laisk olnud... http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3342
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Mina olin Eesti sõjaväes aga kuuldes sõna komandeering, meenub alati üks seik.
Nimelt komandeeriti mind Ämari Lennubaasi, kuna seal oli sedavõrd vähe ajateenijaid, et oli raskusi isegi toimkondade väljapanekul ning seega saadeti erinevatest pataljonidest mõned mehed paariks kuuks sinna.Kord olin kasarmus päevnik. Teoreetiliselt oleksin pidanud laua öösel laua taga istuma ja passima, et mingit liikumist (hüppeskäimist) ei oleks, tegelikult aga sättisin ma laua taha oma talvefrentši põrandale maha ja ronisin sinna magama.Saapad olin samuti ära võtnud ja neid asendasid sussid.
Mingil hetkel ärkasin klobina peale üles, kargasin jalule ja mida ma nägin- mööda treppi kõnnivad mu poole lennubaasi korrapidaja ja kolonel Urnas Roosimägi isiklikult. Õnneks nad mind magamas ei näinud.
Ilmselt ei ole ma nii ehmunud kunagi olnud. Roosimägi oli alles paar kuud tagasi kaitseväe juhataja postile pandud ning juba liikusid jutud kuidas mees hakkas asju karmilt paika panema. Üks sell mu enda kompaniist oli just peastaabis vahtkonnas olles kaheks päevaks kartsa läinud, kuna ei märganud kolonelile mingit ust piisavalt ruttu lahti teha. Isegi ohvitserid imestasid selle üle. Teised kamraadid istusid parajasti tallinna garnisoni arestimajas, kui kolonel seda külastas ja poisid olid just rääkinud kuidas mees senisele logelemisele lõpu tegi. Kui seni oli kartsas mingil määral säilinud dedovtšina, nooremad (aga reamehed, noori ei lubatud kartsa saata) lükkasid lappi, vanemad olijad kooserdasid ringi ja kuuldavasti võtsid napsugi ja tegid mis tahtsid, siis päeva pealt kord muutus: keelati ära suitsetamine, kõik istusid vastavas ruumis ja lugeda tohtis vaid kaitseväe määrustikku ja vist ka piiblit.
Kõik see käis mu silme eest läbi kui nägin Roosimäed trepist üles ronimas. Lükkasin jalaga jope laua alla ja viskasin kulpi. Vist kandsin isegi ette, et vahejuhtumeid ei ole esinenud jne. Mõlemad läksid tubadesse mille ajal suutsin frentši visata kõrvalruumi.
Tagasi tules pani kolonel tähele, et mul on sussid jalas.Küsis. Vastasin, et jalad on haiged ja just määrisin neid. Jäi rahule aga kohe oli uus häda- paar ajateenijat olla kadunud. Raporteerisin, et ei tea midagi, keegi pole väljunud- ise ma muidugi selles päris kindel olla ei saanud. Õnneks selgus, et lennubaasi korrapidaja paberites oli mingi segadus ja kõik oli OK.
Aga jah, see juhtum ei lähe mul eales meelest, karts ja kõik hilisemad sanktsioonid olid ikka väga selgelt silme ees.
Kui kolonel Roosimägi ise juhtub seda lugema, siis- respekt. Tagantjärgi vaadates oli õige mees, Eesti vajab hädasti temasuguseid ohvitsere.
Nimelt komandeeriti mind Ämari Lennubaasi, kuna seal oli sedavõrd vähe ajateenijaid, et oli raskusi isegi toimkondade väljapanekul ning seega saadeti erinevatest pataljonidest mõned mehed paariks kuuks sinna.Kord olin kasarmus päevnik. Teoreetiliselt oleksin pidanud laua öösel laua taga istuma ja passima, et mingit liikumist (hüppeskäimist) ei oleks, tegelikult aga sättisin ma laua taha oma talvefrentši põrandale maha ja ronisin sinna magama.Saapad olin samuti ära võtnud ja neid asendasid sussid.
Mingil hetkel ärkasin klobina peale üles, kargasin jalule ja mida ma nägin- mööda treppi kõnnivad mu poole lennubaasi korrapidaja ja kolonel Urnas Roosimägi isiklikult. Õnneks nad mind magamas ei näinud.
Ilmselt ei ole ma nii ehmunud kunagi olnud. Roosimägi oli alles paar kuud tagasi kaitseväe juhataja postile pandud ning juba liikusid jutud kuidas mees hakkas asju karmilt paika panema. Üks sell mu enda kompaniist oli just peastaabis vahtkonnas olles kaheks päevaks kartsa läinud, kuna ei märganud kolonelile mingit ust piisavalt ruttu lahti teha. Isegi ohvitserid imestasid selle üle. Teised kamraadid istusid parajasti tallinna garnisoni arestimajas, kui kolonel seda külastas ja poisid olid just rääkinud kuidas mees senisele logelemisele lõpu tegi. Kui seni oli kartsas mingil määral säilinud dedovtšina, nooremad (aga reamehed, noori ei lubatud kartsa saata) lükkasid lappi, vanemad olijad kooserdasid ringi ja kuuldavasti võtsid napsugi ja tegid mis tahtsid, siis päeva pealt kord muutus: keelati ära suitsetamine, kõik istusid vastavas ruumis ja lugeda tohtis vaid kaitseväe määrustikku ja vist ka piiblit.
Kõik see käis mu silme eest läbi kui nägin Roosimäed trepist üles ronimas. Lükkasin jalaga jope laua alla ja viskasin kulpi. Vist kandsin isegi ette, et vahejuhtumeid ei ole esinenud jne. Mõlemad läksid tubadesse mille ajal suutsin frentši visata kõrvalruumi.
Tagasi tules pani kolonel tähele, et mul on sussid jalas.Küsis. Vastasin, et jalad on haiged ja just määrisin neid. Jäi rahule aga kohe oli uus häda- paar ajateenijat olla kadunud. Raporteerisin, et ei tea midagi, keegi pole väljunud- ise ma muidugi selles päris kindel olla ei saanud. Õnneks selgus, et lennubaasi korrapidaja paberites oli mingi segadus ja kõik oli OK.
Aga jah, see juhtum ei lähe mul eales meelest, karts ja kõik hilisemad sanktsioonid olid ikka väga selgelt silme ees.
Kui kolonel Roosimägi ise juhtub seda lugema, siis- respekt. Tagantjärgi vaadates oli õige mees, Eesti vajab hädasti temasuguseid ohvitsere.
Eri väeosades tuli küll mitmetes olla. Siiski pole vist päris õige neid komandeeringuiks lugeda.
Gaissini utshepkast sattusin Odessasse lattu,kus olin mõne päeva. Sealt saadeti edasi Tiraspoli, kus olin ligi nädala. Edasi läks tee väeossa Markuleshtysse (täpsemalt Lunga). Väeosas olin 3-4 päeva ja siis läksid meie lennukid Tiraspoli lennuväljale. Meie oma lennuväli läks remonti. Ja loomulikult läks siis ka enamus BAO-d kaasa. Autorood (tehniline rood) läks kõik, sealhulgas ka mina.
See oligi praktiliselt ainus õige komandeering. Olime Tiraspolis kogu suve. Esialgu mul autot noorena ei olnud. Tuli käia narjaadides. Peale utshepkat tundus kõik lihtsalt naljana. Korra sattusin siis mingisse toiduainete lattu tööle. Üldiselt korjati mind varsti kislarodkale ja hakkasin lennuvälja vahet ja mööda sõitma. Komandeeringut ja väeosa tavaelu sain võrdlema hakata sügisel. kui olime väeossa tagasi saabunud.
Kõige silmatorkavam oli see, et polnud enam linnalube ega kultpahoodisi. Samuti oli meil oma territoorium autopargi ja teine maatükk staabi juures, mida tuli lehtetest puhastada. Sööklasse läksime kah teinekord sammu. Komandeeringus läksime küll rivis, aga mitte sammu. Ka tuli hakata kasarmu sees korda pidama ja ohvitserid hakkasid meid külastama. Komandeeringus me ohvitsere kasarmus praktiliselt ei näinudki. Eks nemadki tuiasid pidevalt mööda linna.
Pärast vanana sai ka autoga hapniku järgi käia. Põhiliselt sai sõidetud Tiraspoli , aga 1 kord ka Ukrainasse Limanski või Limanskojesse. Sõitu alustasime alati enne lõunat. Ööbisime Tiraspolis ja järgmine päev tagasi väeossa. Pärale jõudsime ka alati enne pimedat. Oleks muidugi varem ka saanud, aga praporid ei kiirustanud. Tee peal oli erinevaid peatusi, mille käigus nad siis oma majanduslikku olukorda ja keldri varusid parandasid-täiendasid.
Gaissini utshepkast sattusin Odessasse lattu,kus olin mõne päeva. Sealt saadeti edasi Tiraspoli, kus olin ligi nädala. Edasi läks tee väeossa Markuleshtysse (täpsemalt Lunga). Väeosas olin 3-4 päeva ja siis läksid meie lennukid Tiraspoli lennuväljale. Meie oma lennuväli läks remonti. Ja loomulikult läks siis ka enamus BAO-d kaasa. Autorood (tehniline rood) läks kõik, sealhulgas ka mina.
See oligi praktiliselt ainus õige komandeering. Olime Tiraspolis kogu suve. Esialgu mul autot noorena ei olnud. Tuli käia narjaadides. Peale utshepkat tundus kõik lihtsalt naljana. Korra sattusin siis mingisse toiduainete lattu tööle. Üldiselt korjati mind varsti kislarodkale ja hakkasin lennuvälja vahet ja mööda sõitma. Komandeeringut ja väeosa tavaelu sain võrdlema hakata sügisel. kui olime väeossa tagasi saabunud.
Kõige silmatorkavam oli see, et polnud enam linnalube ega kultpahoodisi. Samuti oli meil oma territoorium autopargi ja teine maatükk staabi juures, mida tuli lehtetest puhastada. Sööklasse läksime kah teinekord sammu. Komandeeringus läksime küll rivis, aga mitte sammu. Ka tuli hakata kasarmu sees korda pidama ja ohvitserid hakkasid meid külastama. Komandeeringus me ohvitsere kasarmus praktiliselt ei näinudki. Eks nemadki tuiasid pidevalt mööda linna.
Pärast vanana sai ka autoga hapniku järgi käia. Põhiliselt sai sõidetud Tiraspoli , aga 1 kord ka Ukrainasse Limanski või Limanskojesse. Sõitu alustasime alati enne lõunat. Ööbisime Tiraspolis ja järgmine päev tagasi väeossa. Pärale jõudsime ka alati enne pimedat. Oleks muidugi varem ka saanud, aga praporid ei kiirustanud. Tee peal oli erinevaid peatusi, mille käigus nad siis oma majanduslikku olukorda ja keldri varusid parandasid-täiendasid.
...
Kahe aasat jooksul pikkasid ja asjalikke komandeeringuid ei tulnudki ette. Kui mitte arvestada lühikomandeeringuid Leningradi päämajja, šeflusalusesse pioneerilaagrisse ja veel paar korda metsategemine väeosa tarbeks. Peale selle ühel korral ka komandeeringutaoline üritus, kui pidime otsima plehkupannud eesti poissi ja nädala jagu patseerima mööda Viiburi rajooni ning otsima. Meie grupp pidi läbi traavima ümberkaudsed külad, passima raudteejaamades, olema varitsustes lähedalasuvates pioneerilaagrites, millised sügisperioodil tühjana seisid. Loomulikult oma kamraadi meie ei leidnud, ja ega ei püüdnudki leida. Kõige paremaks komandeeringuks peeti nn "zagotovka't". Suvel saadeti paari rühma jagu mehi koos veoautodega raudteele ja saadeti kuni sügiseni Odessa oblastisse Belgrad- Dnestrovski külje alla, kus nad osalesid koristustöödel. Mehed tegid tööd, vedasid saaki, ning selle eest sai väeosa vajamineva sibula, kartuli ja muu sellise jura. Kes sellesse komandeeringusse sattus oli õnnega koos- sisuliselt mitu kuud sõjaväest ära- veini, puuviljade ja tüdrukute keskel.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline