Kapten Trumm kirjutas:A4 kirjutas:
Vahe Kunnase ja kaitseväe praeguse juhtkonna vahel on selles, et praeguses olukorras ei hakka kaitseväe juhtkond silmakirjalikult karjuma, et ministeeriumis puudub sõjaline kompetents, kuna kaitseväel lihtsalt pole seda kompetentsi anda. Või puudub soov sellist kompetentsi anda.
Kui kogu asja idee seisneb sellise asja kokkupanekus, nagu Borja kirjeldas, siis lipp teile kätte.
Kui nagu natuke kirjaniku kirjatöid lugedes hallollust liigutada, siis vähemalt mulle paistab igasugu ühendamiste protsesside tagant välja ka teatud seltskonna soov iseenda võimu suurendada ja see ei pruugi olla sugugi asjale kasuks. Kunnase põhiaur, tõsi küll kulub peamiselt KV juhataja statuudi teemal.
Eestis on ilmeksimatu euroopaliku tsiviilkontrolli musternäide tegelikult ju olemas - ja see on Politseiamet. Suudab keegi meenutada, kes oli PA peadirektor aastal 2001? Mina küll ei suuda. Äärmisel juhul meenub üks hummeri teema ja ongi kõik. Seepärast, et seal puhuvad eri suunalised poliit-tuuled ja ülemine korrus on eriti "poliitiline". Ka nende tuulte tõttu on pukki pääsenud märksa kirjumat seltskonda kui KV juhataja tool eales näinud on.
PA peadirektori kinnitab ametisse valitsus (sama soovitakse teha ka KV juhatajaga). St PA peadirektor on paratamatult sõltub parasjagu ametis olevast ministrist ja kuna neid on olnud määratu hulk, pole politseisse kunagi saabunud sellist aega, et saaks asjaga tegeleda. Iga minister on alustanud oma sotsiaalseid eksperimente, mis pole kuhugi viinud. Põhiliselt paistab see välja kaadripoliitikast, mis meenutab sinusoidi "koondame-võtame tööle-koondame-võtame tööle". See ongi minuarust üks peamine põhjus, miks kuritegevusega võitlus on nagu on. Kogu aeg toimub mingi ümberkorraldamine ja kogu staff tegeleb rohkem enda eksistentsi kindlustamise kui sisulise tööga.
Ehk need "otsealluvused" töötavad eeldusel, et nende "ülematel" on piisavalt kainet mõistust ja missioonitunnet. Et minister ei käsitle KV juhatajat kui oma äriühingu palgatöötajat, kes mõtete mittejagamisel kinga saab. Kahtlen sügavalt, kas seda meil piisavalt on. Kui ühendametkonnad komplekteeritakse bütsantsliku korporatiivsuse põhimõttel, ei sünni asjast suurt kasu. Teatud endise kaitseministri asjatundmatud mõtteplärtsatused ei ole samuti teab mis "euroopalik" tava ja jääb vaid taevast tänada, et ametiaeg üürikeseks jäi.
Ei taha kuidagi muudatuste jutu lapselik-positiivset tooni häirida, aga sellel muudatuste medalil on Eestis ka tumedam ja tuhmim külg täiesti olemas. Ja on suur demagoogia seda mitte arvestada oma arutlustes (muudatuste tulihingelised fännid on need targu mainimata jäänud).
Väide, et KVJ otsene allutamine kaitseministrile ning KVJ ametisse nimetamine valitsuse mitte Riigikogu poolt viib selleni, et KVJ võivad saada poliitilised tuulelipud või ebakompetentsed inimesed, lähtuks justkui mingist faktist, et KVJ senine ametisse nimetamise kord ning alluvussuhe oleks ideaalne ning välistab KVJ sattumise poliitiliste tõmbetuulte kätte.
Kui vaadata Eesti viimase 15 aasta ajalugu, siis minu arvates ei kannata see väide mingit kriitikat ning pigem ei välista praegune süsteem, et poliitikutel pole võimalik tülikaks muutunud KVJ-ti vajadusel väga kiiresti ametist vabastada.
Vaatame seda konkreetsete näidete varal. Erinevalt oma järeltulijast tegeles tsivilistist president Lennart Meri (teisisõnu poliitik, mis sest et formaalselt parteideülene) väga aktiivselt ja tujukalt kaitseväe juhtkonna personaliküsimustega. Tema tõi Eestisse erukolonel Einselni, soovitas Riigikogul ta nimetada KVJ-ks. Einseln sai kahe aastaga kolonelist täiskindraliks, ja siis lasi Meri ta sisuliselt päeva pealt lahti. Johannes Kert püsis KVJ-na ametis kauem, kuid tegi samuti igal aastal pagunitele uue tärni (minu arvates teenitult), aga kui presidendi tujud ja arusaamad muutusid, saadi ka temast suurema vaevata lahti. Kuskohal on siin stabiilsus ja poliitiliste tõmbetuulte vältimine?
Seejärel sai KVJ-ks Tarmo Kõuts, aasta hiljem lahkus Meri ise presidendi ametist. Kuigi Tarmo Kõuts püsis ametis rekordilised kuus aastat, ei olnud ta minu arvates ilmselgelt piisavalt kompetentne, et seda ametit pidada. Kas kellegil on meeles mõni särav, originaalne ja asjalik riigikaitseline mõte, millega Kõuts oleks välja tulnud. Mõni huvitav ja riigikaitseliselt sisukas intervjuu? Isegi pärast ametist lahkumist, millega ta justkui vabanes ametkondlikest köidikutest, oleme me Kõutsi suust kuulnud vaid jutte kalandusest ja merendusest. Laaneotsa või Kerdiga teda ikka ei võrdle.
Pädevama mehe vastu teda aga vahetada ei saanud, kuna tollal polnud KVJ ametiaeg mitte millegagi piiratud (teoreetiliselt oli see justkui eluaegne amet), erinevatel kaitseministritel aga puudusid seadusandlikud võimalused ta välja vahetada. KVJ lahkus tollal ametist kas omal soovil või siis riigikaitse kõrgema juhi ehk presidendi otsusel. President Rüütel aga ei tundunud riigikaitse vastu sisulist huvi tundvat ning ei soovinud Kõutsi vallandamisega kehtivat ja mugavat status quo’d kõigutada.
Mis vahet siin on, kas kas KVJ vallandab president või kaitseminister? Vahe on selles, et kaitseminister puutub kaitseväe asjadega kokku igapäevaselt ja omab seetõttu sellel alal paratamatult rohkem pädevust, kui president, kes tegeleb kaitseväega siis, kui ise heaks arvab.
Kõuts esitas ise 2006. aasta suvel lahkumisavalduse ning teatas kandideerimisest Riigikokku ühe konkreetse erakonna ridades. Ja istus pärast seda veel kolm kuud KVJ toolil, kuni talle asendaja määrati. Kas see ei ole mitte KVJ ametikoha politiseerimine? Mitte-poliitiline ja eetiline KVJ oleks ennem ameti maha pannud ja alles seejärel hakanud erakondades maad kuulama, mitte vastupidi.
KVJ otsealluvusest kaitseministrile. Kui väidetakse, et selline alluvusvahekord on jõle halb, siis kas praegune on parem? Minu arvates ei ole parem. Kuna KVJ nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul, kuid kaitsevägi on kaitseministeeriumi valitsemisalas ja allub kaudselt ka vabariigi valitsusele, siis tegelikult allub praeguse seaduandluse kohaselt KVJ sellele, kellele ta ise parajast alluda tahab. Kui tahab, allub riigikaitse kõrgemale juhile ehk presidendile, kui president ei sobi, siis võib alluda peaministrile, kui on vaja kuskilt raha saada, siis sobib alluda ka kaitseministrile, kui need ka ei sobi, siis võib alluda Riigikogu 101 poliitikule, kes KVJ ametisse nimetavad. On see normaalne ja millises teises Euroopa riigis sellist kino veel kohata võib? Enamikes Euroopa riikides allub KVJ otseselt ühele konkreetsele rahva mandaadiga poliitikule, olgu selleks siis kaitseminister või peaminister. Ja pole kuulnud, et mujal Euroopas oleksid KVJ-d selle tõttu ilgelt politiseeritud ametikohad. Ühel hetkel kujuneb Eesti poliitiline kultuur samuti selliseks, et poliitikud ei soovi enam näha mitte politiseeritud ametnikke (ohvitsere), vaid ausaid ja sõltumatuid töötajaid, kes on lojaalsed parajasti ametis olevale rahva poolt valitud ministrile, mitte aga oma eelmistele isandatele.
Mis puudutab KVJ ametisse nimetamist valitsuse poolt, siis justkui unustatakse ära, et kui KVJ kõrvale jätta, siis nimetab valitsus juba ka praegu (kaitseministri ja KVJ ettepanekul) ametisse kogu kaitseväe kõrgema juhtkonna. Ligi ajal nimetati niimoodi ametisse Kaitseliidu ülem Raivo Lumiste ja peastaabi ülem Neeme Väli. Aaviksoo ajal nimetati ametisse maaväe ülem Indrek Sirel, mereväe ülem Indrek Schvede ja õhuväe ülem Valeri Saar. Kes nendest viiest ohvitserist on poliitikute tallalakkuja ja tuulelipp? Need inimesed kuuluvad Eesti ohvitserkonna paremikku ja said ametisse tänu oma kompetentsusele, mitte poliitilisele paindlikkusele. Seega suudab Eesti poliitiline eliit juba praegu nimetada ametisse ohvitsere nende kompetentsi, mitte poliitiliste eelistuste kohaselt.
Mis puudutab politseid, siis 1990. aastate esimesel poolel vahetusid PA peadirektorid tõesti suht tihti, kuid tollal oli inimeste kiire vahetumine, intriigid, kriminaalasjad, hämamised jne omased mitte ainult politseile, vaid pea kõikidele Eesti riigiasutustele, sh kaitseväele ja Kaitseliidule. Alates aastakümne keskpaigast on politseil olnud siiski vaid neli peadirektorit (sh ligi kuus aastat ametis olnud Harry Tuul), pluss praegune, Raivo Küüt. KVJ-d on selle aja jooksul olnud samuti neli, pluss veel mitu ligi pool aastat ametis olnud kohusetäitjat (Loemaa, Roosimägi, Tiru). Nii et selles mõttes pole balanss sugugi väga PA kahjuks.
Samuti ei oleks ma nii lahmivalt demagoogiline politsei tänase võimekuse suhtes. Vaatamata paljudele probleemidele on politsei tänaseks pea sama usaldusväärne institustioon kui kaitsevägi, politseist on saanud tänapäevane ja minu hinnangul asjalik organisatsioon, kus on selged käsuliinid, struktuurid, tööjaotud, personalirotatsiooni skeemid jne. Mis veelgi olulisem – erinevalt kaitseväest ei vaevle politsei enam personalipuuduse käes – pea kõik ametikohad on täidetud, töölesoovijaid on rohkem kui vastu tahetakse võtta, Sisekaitseakadeemias õppuritest puudust ei tunta, erinevalt KVÜÕA-st. Mine võta kinni – on see kõik tänu „poliitilisele sekkumisele“ või selle kiuste? (P.S. Loomulikult pole politsei ja kaitsevägi võrreldavad organisatsioonid, aga sellise võrdluse tõi Trumm ise mängu).