Paneks siinkohal üles mõned esimesena pähetulnud põhjused, mida on kõik teretulnud täiendama kui ka kommenteerima.
1. Majanduslik
Infrastruktuur nagu sadamad jm oleksid kasulikud omada. Maavarasid on vähe, põhiliselt turvas ja põlevkivi. Aga... kas see ikka tasub ära? Sõda on kallis pidada, rahvusvaheline surve halvab majandust ja vallutatud alasid tarvis toita. Otsene tasuvus väga küsitav.
2. Ideoloogiline
Venemaa on alati silma paistnud ebamõistlike tegudega. Suur-deržaava ihalus pole kuhugi kadunud. Maailmavallutusplaanide realiseerimiseks pole vahet, millisest riigist alustada. Pisike olematu kaitsevõimega riik peaks hästi sobima.
3. Psühholoogiline
Venemaa ja venelane on alati kummardanud jõudu. Kui kardavad - tähendab austavad! Ühe tülika pisiriigi tasalülitamisega saab suuremaid piisavalt hirmutada, mis tuleb kasuks majanduslikus plaanis.
Kui ka NATO vaid urisemisega piirdub, on 5. artikkel seebimullina lõhkenud ja tee valla.
4. Tehnoloogiline
Võimalus katsetada uusimat relvastust tsiviilelanike ja vastase sõdurite peal. Samuti võtta mõõtu NATO relvade ja väljaõppega. Selle viimasega on meil paraku kehvasti. Pole midagi uurida ega mõõtu võtta.
5. Sisepoliitiline
Vaestel ja rahututel aegadel on talupoegade kasvavat vaenulikkust keisrikoja vastu ikka maha surutud sel teel, et leitakse välisvaenlane, keda kõigis hädades süüdistada. Kui ka sõjakäik õnnestub ja jagatakse autasusid ning kokkuröövitud vara, on mõneks ajaks kõik jälle rahul. Relvatööstus saab tellimusi ja majandus virgub.
ideoloogia oli isegi sügaval nõukaajal vaid kattevari ja reaalseks põhjuseks polnud see isegi ristisõdade ajal.
Alates NLiidu lagunemisest on Läänes toimunud üks pidev koosseisude vähendamine ja relvastuse odavmüük, mis "püssi rinnale surumisest" sa siin patrad? Ja miks kõik endised idabloki riigid + mitmed endised liiduvabariigid kõigest väest sinna NATOsse pressivad? Lihtne vastus oleks, et need väiksemad naabrid mäletavad ja kardavad ja ei taha enam seda kogeda. See "ükspool" aga rassib praegu usinasti jõusaalis, et siis taas püss pihku haarata ja endine hiilgus ja positsioon taastada. Ei kippunud keegi vabatahtlikult sinna idablokki või NLiitu, sinna satuti relva jõul ja verehinda makstes. On igati mõistlik ja loogiline, et ei taheta enam verehinda maksta ja iseseisvusest ilma jääda. Pole sel Venemaal mingit praktilist põhjust omi naabreid vallutada, põhjused pigem mentaalsed ja revanšistlikud, et "vaat kui võimsad me kunagi olime".
.