Üldiselt võib öelda et harjumuse asi, Kevadtormil sai lipatud küll Gustav seljas ja automaat käes(kui seljakott ka seljas siis läheb juba nigelaks, sest gusti ei saa enam selga panna).Kilo Tango kirjutas:Ja kuda on siis sellega jalgsirännakut teha?Martti kirjutas:Gustav M2 kaalub 14,2kg ja M3 8,5kg. Kuna EKV-s on kasutusel M2, siis on "15 kilo" ainult relv, abi saab neli lasku oma käe otsa.Kilo Tango kirjutas:Muidugi on pooletolline võimsam, kuid 15 kilo metsas tassida pole naljaasi. Kusti kaalub paari-kolme lasuga sama palju.
Martti,
ajateenistuses "Gustimees"
Alguses tundus jube raske, nagu AK-4 pärast kätte saamist ja esimest 6km rännakut käed valutasid, mõni kuu hiljem toimunud lõpurännakul(23+22km) polnud nagu ollagi.
Kevadtomil suutsime ühel korral isegi sohu eksida, ja seal oli küll Gustiga raske mööda mättaid hüpata, aga lõpuks õnnestus nii hästi, et isegi jalad ei saanud märjaks(seljakott oli seljas, AK ühes käes ja Gustav teises). Ehk siis ikkagi harjumuse asi.
Aga kui veel edasi arendada siis proovi Browning-ga eemalduda(kahe mehe ülesanne) ja pärast positsioonile tagasi tassida, väga meeldejääv igatahes.
Ahja, tuli veel üks pikem rännakulugu meelde, toimus u. kuu peale Gustavi kättesaamist.
Oli reede, päevaplaan nägi ette rühma motoriseeritud rännakut, seljakotid ja muu kraam oli kaasas nagu ette nähtud, ainult et mõned võitlejad arvasid et kui motoriseeritud, siis pole isikliku veepudelit vaja täita(on endal kergem). Olime kella 10ks jõudnud rännakuga läbi Haanja Rõugesse, seal oli õhuhäire ja jalastumine, pärast mida tegi rühmaülem teatavaks, et autod sõidavad väeossa ja jagu kes on esimesena kasarmus saab kohe linnaload kätte ja pärast lõunat linnaloale. Kohapeal moodustati neljast jaost kolm, sest muidu oleks TT-jagu kui kõige raskemate relvadega jagu jäänud niikuinii viimaseks, mõeldud-tehtud ja hakkasime liikuma mööda teed Võru poole, teekond: Rõuge-Käätso rist-Taara kasarmud, tee pikkus u. 14-15km, päike paistis ja ilm oli ilus, ainult Gustavit ei saanud selga panna, sest kott oli juba seljas.
Nii ta siis käeotsas rippus pidevate vahetustega jaoliikmete vahel, joogivesi lõppes üsna ruttu ja kuna lund oli väga õrnalt polnud alternatiive peale edasikõndimise just palju.
Kokkuvõteks jäime teiseks, võitis jagu kus polnud Gustaveid, mis oli ka üsna loomulik, maha jäime 15 minutit. Kolmas jagu valis vale marsruudi ja jõudsid 30 min pärast meid.