Hjalmar Nelk kirjutas:Kas L-39 on parem kui mitte midagi? Kindlasti jah ja kindlasti ei.
L-39 roll saab olla ainult väljaõpe. Isegi tuunitud (L-159) kujul ei ole tema lennutehnilised näitajad piisavad isegi rahuaegse õhuturbe jaoks. Selline lennuk suudab kinni püüda vaid koptereid ja propellerlennukeid.
Itaalia õhuväe näide on väga tüüpiline siinkirjutajate sulest ja väga sitt näide minu arust. Wikipedia sõnul on need "augutäide" enne Typhoonide relvastusse võtmist.
Samas kirjas oli toodud ka näide Portugalist, kus analoogse skeemi kohaselt osteti lennukid "lõpuni lendamiseks" - hävitus-pommituseskadrillis A-7 asenduseks. Itaalia on juba seepärast sitt näide, et tegemist on meist suurusjärgu rikkama riigiga, meie peaks vaatama siinkoha "kobedamaid" kolmanda maailma riike, kellelega me oleme rahaliselt võrreldavad. Nendest, kellele lääne tehnikat müüakse, on lõviosa valinud kasutatud F-16.
Kas meie F-16 on ka mõneaastane augutäide? Ja igasuguse nõukogude tehnika ostmise peaks kindlasti ära unustama.
Kui kasutada skeeme, kus ostetakse AMARCist täis lennutundidega airframe (3000) ja see kapitaalselt remontida-uuendada, siis see annab lennukile lisa eluea väidetavalt kuni 5000 lennutundi (see sõltub tugevasti kasutusest, ülekoormustest ja koormast), siis 150-180 tunnise aastakoormuse juures võib rääkida ca 30 aastast.
Kui soetada Lääne-Euroopast juba mõni uuendatud F-16A MLU (mida kasutas Tsiili ja Jordaania), siis võib arvata, et "jääk" on seal ca 2000- 3000 tundi (ca 20 aastat) - lisatundidest on osa ära lennatud.
Ja võib arvata, et need Itaalia "augutäited" tulevad varsti müüki, sest Itaalia ei suuda selle 10-15 aastaga neid ära tarvitada.
Mis puutub teemapüstitust "taevas puhtaks vasaku käega", siis seda ei hakka kunagi olema. Nagu ei hakka maaväes olema "plats puhtaks paari päevaga". See pole lihtsalt meie rahvaarvu ja SKP juures kunagi võimalik.
Ja sellest tulenevalt pole mõtet eesmärke seada. Meie riiigkaitse kõrgeim eesmärk saab olla vaid piisavalt veenva heidutusbarjääri tekitamine, et idanaaber siia päris mütsiga lööma ei tule.
Isiklikult arvan, et kui riigi õhukaitsevõimekusest ei piisa isegi suvaliste õhuafääride tõkestamiseks (sama käib ka mereafääride kohta), siis pole meil põhjust ka mingist heidutusest rääida. Praegu heidutab ainult NATO, meie naljamaavägi pole VF-le mingi heidutus (nagu polnud märksa suurem ja paremini relvastatud Gruusia maavägi venelastele mingiks heidutuseks - tuldi ja sõideti sellest üle - poleks Lääs sekkunud, siis Gruusia riigist räägiks me praegu minevikus).
Julgeks spekuleerida, et kui Gruusia oleks oma 15 miljardi EEKI suurusest kaitse-eelarvest panustanud veerandi hävituslennuväele, oleks augustisõja käik olnud teine. Kogu ootamatuse efekt oleks kaotatud, sest VF lennuvägi oleks pidanud pusima vähemalt nädalapäevad Gruusia lennuväe hävitamisega. Arvestades, kui nigelad olid nende tulemused isegi nende Su-25'te vastu, siis pole mõtet unistada mingist "20 minuti õhusõjast" - kui ei suudeta mõnda lennuvälja nädala ajaga tasa lülitada.
Kui Gruusia sõda oleks alanud õhulahingutest, siis oleks see telekas nähtud mobilisatsiooni-porno olemata olnud. Oleks olnud mõned hindamatud päevad end valmis panna. Praegu aga lajatas VF lennuvägi kohe H-tunnil sõjaliste objektide pihta ja organiseeritud vastupanust sai paratamatult kiirustamine ja huupi lahmimine.
Meie oludes (mu näpud ei väsi seda kirjutamast) tähendab katmata õhuruum äkksõja stsenaariumi korral seda, et sõda algab meile varemetes kasarmute, põlevate varustusladude ja hävitatud staapidega. Selleks ajaks kui end liigutama suudame hakata, on dessantväed hõivanud olulised sillad-värgid ning järgneb suht kiire soomusofensiiv, mille peatamine enne Tallinna on kaheldav.
Maritime intredictioni võime puudumine tähendab, et võid oma opstruktuuri Sinimägedele sisse kaevata, kuid vastane maandab Kundasse paar polku mehhaniseeritud jalaväge, lõikab läbi selle grupeeringu varustusliinid ja mõne päevaga on lahing läbi. Ja kehvasti väljaõpetatud/relvastatud kohaliku kaitseliidu kompanii selliseid üritusi takistada ei suuda. Ilma moonata ja sissepiiratud olukorras ei suuda parimgi jalaväebrigaad kaua vastu pidada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.