A4 kirjutas:
Siin foorumis on opereeritud ja "arvutatud" avalikest allikatest võetud numbritega, viidatud paarile sõbrahinnaga tehingule
Mõtlesin, et ignoreerin seda teemat, aga kuivõrd siin pritsitakse lausvalet, siis peab vahele segama.
Milline "sõprus" valitseb nt Hollandi ja Tsiili vahel, et sellega seletada väidetavat "sõbrahinda", millega lennukeid müüdi? Kummalisel kombel on ka tehingud USA ja Itaalia ning USA ja Portugali vahel (kes peaks olema vist rohkem "sõbrad" lõppenud umbes samade hindadega?
Vahest on 10 miljonit dollarit tükist kasutatud, umbes 20 aastat vana, struktuuriliselt ja elektrooniliselt upgradetud hävituslennuki hinna selge turu indikatsioon?
Või on kamina ametnikel täpsemad indikatsioonid?
ja mingitele jooksvatele kuludele.
Kas siit läbikäinud operational cost ei olnud pärit mitte domeenist usaf.mil või midagi sellist? Sakala tn 1 teeb täpsemalt?
Seda, kui palju makskaks sellise võime väljaarendamine sisuliselt NULLIST
Mis kuludest jutt siis ikkagi on? "Kooliraha" jaguneb üldiselt kaheks
1. kulutused kogemuse puudumisest ja ebakompetentsest tehnika kasutamisest. Selle kuludeks on 1-2 allakukkunud lennukit ja umbes samas suurusklassis ära rikutud tehnikat - suurusjärk 300-400 miljonit, mis ilmselt jaguneb esimese viie aasta peale.
2. väljaõppe kulud (vajaduse korral on toimunud tehingute raames olnud see juba hinna sees.
Pealegi saavad peale lennukite mahamüümist nendega töötanud inimesed tööta, sest lennuvägede arvukust kärbitakse - on see tee meie ees püsti nad Eestisse tööle kutsuda?
Meie puhul tuleb arvesse võtta, et kõik see tuleks suuresti nullist välja arendada. Jutt ei käi ju ainult kümne lennuki hankimises ja 20 piloodi väljakoolitamises, vaid kümnetest, kui mitte sadadest tehnikutest jms abipersonalist.
Siis seda TEHAKSE. Kui USAF lendab 7500 dollarit tunnis ja seal on kogu kulud sees ja meie 500 miljonit aastas maksa jõuaksime, siis järelikult jõuame ka maksta konkurentsivõimelist lennukimehhaaniku palka. Jutt on ca 100 inimesest.
Kõik need inimesed tuleb välja valida, värvata, pakkuda neile võrreldes tavaliste kaitseväelastega üsna kõrget palka ja sots. garantiisid (et nad ei putkaks pidevalt laienevasse ja väga kõrgete palkadega
Kas õhutõrjesüsteem töötab ilma inimesteta? Kui me räägime strateegiliste piirkondade kaitsest samadel alustel (st alalises lahinguvalmiduses), siis vahest tuleb sulle üllatusena, et iga viimast kui raketiautot tuleb ju 24/7 valvata, sõduritele putru keeta ja palju asju veel teha. Pealegi vajab võrreldav strat. objektide kaitse minimaalselt õhutõrjepataljoni, samal ajal vajab lennukite teenindus ühte osalise koosseisuga kompaniid.
tsiviillennundusse); koolitada tuleb neid peamiselt välismaal jne. Seejuures jääks meie õhuvägi ikkagi piisavalt väikseks, et käputöie vajalike erialaspetsialistide lahkumine (või kasvõi surm lennuväljal läbi mingi tobeda õnnetuse) paneks lahingvalmidusele paraja põõna.
Sama hästi võivad koolitatud radarioperaatorid joosta tööle tsiviillennujuhtimisse, mis on muide umbes sama hästi makstav töö nagu pilootidel.
(praegune piirivalve poolt pakutav teenus ei suuda ka pärast kolmanda kopteri hankimist seda tagada).
Siin on mingi loogikaviga. Piirivalve ostab kolm kopterit ja ei suuda tagada, Kamin ostab kolm samasugust ja suudab????
Sõber A4, pinnaltpääste kopteri pealt on täpselt sama keeruline business nagu hävituslennuki opereerimine ja selle funtsiooni üles ehitamine nullist ei saa samuti odav olema. Piirivalvel on sellest 2/3 juba tehtud ja ka rahvusvahelistel harjutustel on PV lennusalga meeste tegevus oma 40 aastat vana Mi-8-ga kõrgeid hinnanguid pälvinud. Mis põhjusel peab hakkama ehitama nullist üles dubleerivat funktsiooni?
Või üritad sa väita, et ühe lennueskadrilli SAR jaoks (sest Ämarisse rohkem ei mahu) on vaja kuute (!) kopterit (st ühte kopterit 3-4 lennuki peale)? Kas meil on mingit lennuõnnetuste lainet oodata või?
Juba siin käib jutt kokkuvõttes miljarditest kroonidest ja vähemalt paarisajast täiendavast õhuväelasest.
Ärme neid kolme Augusta lõbusõidukopterit siis osta, hinnaga 250+ miljonit USD tükist. Leiame äkki lahenduse koos piirivalvega, ostame võib-olla mõned väiksemad second-hand masinad (nt Bo-105) juurde ja saame niimoodi ka hakkama.
Ja juba kostub murelikke hääli (nt Roosimägi, kellega varsti liitub ilmselt
A4, miks sa ei räägi Roosimägi murelikust häälest teemal kaugmaa vs keskmaa radarid? Ja miks sa ei räägi, et Kunnase mure on tema arvates täiesti tarbetu dubleeriva SAR loomine. Põhjusel, et kaks ministeeriumi ei saanud kaubale, Ligi üritas piirivalve lennusalka jõuga üle lüüa, aga näe, vennikesel polnud rusikad piisavalt kaalukad ja jäi alla....
ka Kunnas), kes väidavad, et Õhuvägi on juba ilma hävitajateta haaramas endale liiga suurt osa raha- ja personalipajast ning see hakkab häirima meie peamise väeliigi - maaväe - arengut. Liitke sellele nüüd iseiseisva hävitajate eskadrilli loomise kulud ja mõelge, mis välja kukub.
Ei ole see "iseseisev eskadrill" midagi nii käegakatsumatu asi, kui see kätte võtta. Viga on meie peades ja mõtteviisis. Hoiame siis kokku - ostame keskmaa ÕT ainult Ämari kaitseks, jätame SAR piirivalvele (tee mulle selgeks, mida Eestis selliste kopterite arvuga tehakse) ja katame ülejäänud riigi hädapäraselt lennuväega?
Põhjenda faktidega ära, miks sedasi asi ei toimi?
Vahe on selles, et ressurssiliselt on keskmaa-ÕT võimalik lähima 10 aasta jooksul. Iseseisvat hävitajate võimet loetakse aga asjaks, mida meil pole võimalik iseseisvalt välja arendada ilma teisi väeliike "tapmata".
Pooltõde, mis ei arvesta relvaturu olukorda - kaasaegseid ÕT süsteeme on võimalik osta vaid uuena, aga kaasaegseid hävituslennukeid on saada kasutatuna ja väga erinevast hinnaklassist. Kui sa võtad oma väite aluseks nt F-16C hinna Poolale (73 miljonit USD tükist), siis tõesti, see on liiga kallis. Seda ilmselt kamin oma plaani koostamisel tegigi. Kui võtta aluseks reaalsed kasutatud lennukite tehingud, siis nende hind on 10 miljonit tükist ja selline lennuk pakub samu õhk-õhk võimekusi. Relvaturu iseärasus - kasutatud kaasaegseid ÕT süsteeme eriti ei liigu, kuid lennukeid liigub päris palju, sest Läänes on hetke julgeolekuolukorda arvestades massiivne lennukite ülejääk, mida igale poola müüa/ära anda üritatakse.
Jään taas enda juurde - Lennuväe mitteomamise probleem ei ole rahas, vaid mõtlemises ja tahtmises. Kui me need oma nishivõimekused lennuväe asemel püsti paneme, ei tule teps mitte odavam.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.