2003. aastal, kui KaMin tuli välja oma kaitsereformi ideega, siis tuli see Eesti ühiskonnale ikka paraja šokina. Vähemalt läks kisa õudselt suureks. See oli ka üks põhjus, miks see reform tegelikult teoks ei saanud.corvus kirjutas:Must ja valgelt: 2004-2005 aasta kamina pintsaklipslaste seisukohad on üsnagi võrdsed suurema osa EV eestikeeelse populatsiooni omadega samal ajal = "NATO vihmavari, see on kõige parem asi!". Kamina pintsaklipslaste seisukohad 2009 ei evi seda malli enam teps eriti veel in corpore nagu pole seda ka EV eestikeelse populatsiooni omad enam. Täna domineerib nii ühes kindlas asutuses kui ka ühiskonnas erinevate seisukohtade pluralism.
Näiteks:
Või...Teisipäeval, 26.08.2003 Eesti Päevaleht kirjutas: MRP aastapäevaks kaitseväereformi salaprotokollid
Kaido Pihlakas
Eelmisel nädalal köitis tähelepanu ja tekitas ärevust kavandatava kaitseväereformi kohta esitatud info ebapiisavus, osaliselt avaldatud seisukohtade pealiskaudsus ja loosunglikkus.
Riigikaitses tehtavad muudatused põhinegu tõsisel analüüsil ning reaalseid vajadusi arvestades. Ja mitte loodut lammutades. Riigikaitse ülesehitamisel ei tohi unustada ajaloolist kogemust ja edukate väikeriikide, nagu Soome, Šveitsi, Iisraeli riigikaitse põhimõtteid.
Kaitseminister Margus Hansoni ja ministeeriumi analüütikute kavandatava reformi nurgakiviks on julgeolekuriskide analüüs, mis näitavat, et otsest sõjalist ohtu Eestile lähema kümne aasta jooksul ei ole. Kodanikuna ootan selgitust, kes tegid analüüsi, milline on nende erialane ettevalmistus ja kogemused?
Peaminister Juhan Parts on avaldanud, et Eesti kaitsejõududele on kõige tähtsam valmisolek Eesti riiki kaitsta, valmistuda NATO-liikmelisuseks ning et kaitsevägi peab koosnema esmajoones üksustest, mis on kiiresti ümberpaigutatavad, tänapäevaselt varustatud ja professionaalsed. Ent tänapäevaselt varustatud, professionaalsel tasemel ja kiiresti ümberpaigutatav peab olema ju ka reservarmee.
Reform nulliks rahva kaitsetahte
Tõsist muret teeb mõne poliitiku seisukoht, et NATO liikmena realiseeritakse Eesti riigikaitse parimal viisil, kui me lähimatel aastatel likvideerime reservarmee ja loome palgaarmee. Eesti ei suuda kunagi ülal pidada riigikaitse vajadusi rahuldavat palgaarmeed. Me peame ka tulevikus valdavalt ise tagama riigikaitse nagu Soome jt väikeriigid. Kui Eesti muutub omal maal valdavalt julgeoleku tarbijaks, aga mitte selle tootjaks, nullime rahva kaitsetahte täiesti.
Me peame lähtuma meie endi vajadustest, täites ka kohustusi NATO ees, mitte aga seadma esmaseks USA soove Araabia ja Aasia kriisikollete likvideerimisel. Puuduvad ju mõistlikud põhjused anda NATO-le artikkel 5 operatsioonideks jalaväepataljon ehk ca 1000 meest. See ei arvesta meie võimalusi ja vajadusi. Võrreldes rahvaarvu, peaks Poola andma 29 000 meest, mida keegi ei julgeks isegi välja öelda.
Kui me lähiaastatel likvideerime reservarmee, siis ajaks, kui nähtav sõjaline oht peaks Eestit ähvardama, ei suudaks me enam uut reservarmeed luua. Meil pole siis piisavalt aega ega vahendeid, hääbunud on rahva kaitsetahe ning hästi väljaõpetatud ja varustatud kaitsearmeed asendab väljaõpetamata kahuriliha.
Ja üldse, kas saab reaalset sõjalist ohtu ette näha? Kas sellist ohtu nägi ette Kuveit või Iraak? Reaalset ohtu ei soovinud näha või ei suutnud näha Eesti poliitikud 1939–1940 ning rahvale sisendati vastupidist. Usun ja loodan, et Juhan Parts jääb kindlaks oma sõnadele, et “väikeriigis on oluline iga inimese soov kaitsta oma riiki.
Palgaarmee aga sisaldab sõnumit: ärge muretsege, meil on paar tuhat sõdurit, kes teid ohu korral kaitsevad. See on aga vale sõnum väikeriigile, kes oli ja jääb Venemaa naabrusse”.
USA endine välisminister Henry Kissinger on öelnud, et Ameerika ettepanekul Venemaa abistamiseks Jeltsini ajal jäi puudu analüüsist, millised tagajärjed sellise poliitika “õnnestumise” korral kaasnevad. Me ei tea, kas analoogset poliitikat Putini ajal on piisavalt analüüsitud. Kissinger on ka väitnud, et kui Venemaa tõuseb majanduslikult jalule, kasvab tema surve naabritele.
Ärge võrrelge võrreldamatut
Poliitikute viited Läti ja Leedu seisukohtadele reservarmee osatähtsuse vähendamisel on ebaõnnestunud, kui arvestada Läti kaitseväe tänast seisundit ja me ühist kogemust minevikust.
Tuleb nõustuda kindralmajor Ants Laaneotsaga, et ei saa lähtuda ohuhinnangust, mis ei sisalda lähiaegadel suuremaid julgeolekuriske Eesti piiridele ning et meie riigikaitse peab arvestama halvimate, mitte parimate stsenaariumidega. Tähelepanelikult tuleks suhtuda ka sellesse Laaneotsa seisukohta, et Eesti senine kaitsekontseptsioon (totaalkaitse) ei ole aegunud ning on rakendatav ka NATO-ga liitumisel.
Kaido Pihlakas, reservohvitseride kogu aukohtu esimees, vandeadvokaat
Vaata ka:Kolmapäeval, 10.09.2003 Postimees kirjutas: Kas kaitsta või mitte kaitsta?
Kaarel Kaas
Leidsin eelmisel teisipäeval Postimehes avaldatud Sven Mikseri kaitseteemalise artikli algusest julge üldistuse. On kummaline, et aasta pärast NATO-kutse saamist unistab Eestis ikka veel keegi hiiglasliku rahvaarmee loomisest, sedastas ekskaitseminister.
Mikseri poolt «hiiglaslikuks rahvaarmeeks» tituleeritud Eesti kaitseväe sõjaaegse põhikoosseisu moodustaksid kuni 23 000 meest (poolteist protsenti Eesti rahvastikust!). Tal on tuline õigus, et suurema hulga meeste efektiivseks rakendamiseks sõjaolukorras ei jätkuks Eestil rahalisi võimalusi, aga seda pole senini ka keegi plaaninud.
Mis muutub
Kaitseministeerium kavatseb kärpida ajateenistusse kutsutavate noormeeste arvu praeguselt natuke enam kui kolmelt tuhandelt 1500ni. See võimaldavat kaitseväge professionaliseerida, ja seda vabanevate rahaliste vahendite arvelt.
Paremal juhul on siin tegemist tahtmatu eksitusega, halvemal juhul aga teadliku hämamisega. Kaitseministeeriumi arvutuste kohaselt läheb 1500 ajateenija väljaõpetamine aastas maksma nimelt 54,36 miljonit krooni.
Püssi alla kutsumata jäävate ajateenijate asemele peaks aga juba ülejärgmisel aastal astuma 2500 profisõdurit. Elukutselise sõjaväelase miinimumpalk skautpataljonis on praegu 5100 krooni, seega läheks 2500 reamehe palkamine riigile maksma 153 miljonit krooni, pluss sotsiaalmaks, elamiskulud, söögiraha, arstiabi jne.
Ja kõik neist 2500 profisõdurist ei hakka ju teenima reameestena - vähemalt kümnendik neist saab seersantideks, veel mingi hulk allohvitserideks ja ohvitserideks. Kokku läheks sellise meestehulga palkamine maksma ligi veerand miljardit krooni, tänavune kaitse-eelarve on aga pisut üle kahe miljardi. Kust peaksid tulema veel summad ülimoodsate relvasüsteemide soetamiseks?
Kõige peamine on aga see, et Eesti puhul tähendaks 1500 ajateenija reservkoolitusest «äralõikamine» just meie endi NATO-liitlaste petmist. Esiteks ei ole Eesti ilma nendeta suuteline mehitama koostöös alliansi peakorteriga valminud arengukavas lubatud territoriaalkaitseüksusi.
Teiseks tähendaks kärbe seda, et praeguste plaanide kohaselt 2005. aasta lõpuks lahinguvalmiduse saavutav reservbrigaad muutub järgmise kümnendi alguses olematuks. Nimelt arvatakse selle koosseisu tarbeks koolitatud reservsõdurid pärast viieaastast brigaadi üksuste nimekirjas olemist sellest välja.
Kaitseväe koolitussüsteemi iga aasta läbiv 1500 ajateenijat (kellest märkimisväärne osa peaks kaitseministeeriumi plaanide kohaselt jätkama hoopis tegevteenistust näiteks skautpataljonis või mujal rahuaegses kaitseväes) pole aga piisav hulk täitmaks brigaadi üha enam tühjeneva reservi ridasid.
Sellisel moel jätaks Eesti ennast ise ilma Washingtoni leppe artikli 5 pakutavast kaitsegarantiist, sest selle rakendumise eeltingimuseks on liikmesriigi esmase enesekaitsevõime olemasolu. Ja pandagu tähele – mitte keegi pole viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul rääkinud võimalusest, et Eesti hakkab ennast sõjalise kallaletungi eest üksi kaitsma.
Tume tulevik
Ka praegu kehtiva ning NATO peakorteri juhendusel valminud kontseptsiooni kohaselt on 23 000-mehelise reservväe näol tegemist absoluutse miinimumiga, mis peab meie liitlastele võitma piisavalt aega abivägede kohalesaatmiseks.
Plaanitava reformi rakendumise korral kaob see minimaalne enesekaitsevõime aga pisut pärast aastat 2010. Umbes sama ajapiirini kehtib ka praegune ohuhinnang, mille kohaselt pole ette näha Eesti-vastast sõjalist rünnakut. Pärast enesekaitsevõime kadumist ei saa meie NATO-liitlased meid aga parimagi tahtmise korral aidata.
Sellisel moel seaksime tulevikus löögi alla kogu alliansi turvagarantii usaldusväärsuse, muutudes NATO üheks kõige haavatavamaks riigiks, kelle riigiametnikud, poliitikud ning mõni ajakirjanik ei suutnud ühel otsustavaks osutunud hetkel ajaloo kestel aru saada, et nii nagu Eesti kaitse võib alata Bagdadi turult, algab NATO kaitsmine aastast 2004 Narva jõelt.
Sellel joonel on aga ühise julgeolekuruumi kaitstuse tagamine eelkõige meie, Eesti kodanike, mitte näiteks kreeklaste mure.
Ning lõppude lõpuks ei tohiks me unustada, et NATO liikmeks olemise eesmärk saab Eesti jaoks olla ainult üks – aidata kaasa sellele, et meie riik oleks olemas ka homme, ülehomme ja järgmisel nädalal. Eesti Vabariigi olemasolu mõte ja eesmärk ei seisne allianssidesse kuulumises. Vahel oleme selle unustanud ning vahendi ja eesmärgi omavahel segi ajanud.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/246F05 ... 8E003F90FA
) ning tema rühmas teenida ei tahaks.