Nii. Järgneva loo ümber olen juba sügisest saati hiilinud. Aga kuna kohe pealkirja (
Двухгадюшник) juures jooksid juhtmed kokku, siis lõin ikka ja jälle käega. Lõpuks leidsin ühelt flaamikeelselt lehelt vaste sõnale
гадюшник, mis pani mõtte liikuma. See oli
Shitbox. Sellest on muide ka paremaid pilte. Google pildiotsing abiks kui soovi on. Sealt edasi ei olnud enam keeruline sellist sõnavärdjat sünnitada. Igasugu ussipesad ja räpased joomakohad, mida samuti sellise sõnaga tähistatakse, ei sobinud kohe mitte. Võtke või jätke.
95
Kaheaastapeldik
See on eriline sõna. Mitmest tuhandest sõnast [tagasihoidlikkus kaunistab inimest], mis moodustavad suure ja vägeva vene keele, on ainult mõnikümmend sellist, mis pole harjumuslikust igapäevasest kasutamisest kulunud ja tekitavad vastukaja kuulaja hinges. Igas kaadriohvitseris tekitab sõna „kaheaastapeldik” vältimatu vastukaja. Kusjuures, olenevalt isiklikust sukeldumisest probleemi, mida märgitakse selle mõistega, varieerub vastukaja põlglikust muigest kuni pidurdamatu iiveldushooni.
„Kaheaastapeldik” on evolutsiooniprotsessis tekkinud „kaheaastamehest”. Nii nimetati inimest, kes on täiesti arusaamatul põhjusel peale tsiviilülikooli lõpetamist leitnandi auastmes ajanud kaheks aastaks selga sõjaväemundri. Aeg-ajalt kutsuvad kaadriohvitserid neid veel „kah ohvitserideks”, tingimata rõhuga esimesel sõnal.
Niisiis, leitnant-kaheaastapeldik asub
Homo militaries’i evolutsiooniahelas kusagil altpoolt eelviimasel astmel – esimest aastat teeniva sõduri ja aasta teeninud tšerpaki vahel. Muidugi, erilise nutikuse, visaduse ja mõningasel masohhismi kaldumisel võib ta aja jooksul tõsta oma staatust sõjaväelise looduse kroonini – polkovniku või isegi kindralini, või saada lausa sõjaväelise loomingu tipuks (meenutage, kes on meil kaitseminister) [Ilmselt on mõeldud Serdjukovi]. Kuid teeme kohe selgeks, et sellised juhtumid on äärmiselt harvad. Reeglina on keskmine kaheaastapeldik silmapaistmatu, ablas, laisk ja taipamatu ning seega pole tal praktiliselt šansse jõuda sõjaväelise toiduahela tippu.
Omal ajal käskis meie polügooni kindral kõigil ohvitseridel kohustuslikus korras mundril kanda haridust tähistavat märki. Nii panidki paljud polügooni lontrused, kes polnud eluski olnud seotud instituutidega ja üliõpilaste vabadusega, vaid olid lõpetanud normaalsed sõjakoolid, ikkagi rinnale tsiviilülikoolide rombid. Küsite, miks? Nähes tsiviilrombi ja taibanud, et tema ees pole ei keegi muu kui armeesse toppama jäänud kaheaastapeldik, lõi suvaline komandör või ülemus käega, soovimata kulutada oma aega ja jaksu lootusetult taipamatu ohvitseri kasvatamiseks.
Leitnant Venja Dmitrijenko saabus katsepolügoonile suve lõpus. Ta lõpetas mingi Moskva Lennundusinstituudi provintsis asuva filiaali ja seetõttu otsustas keegi kaadrite peavalitsuses, et Venja sobib täitsa hästi rakette katsetama. Kaadrite peavalitsuse, nagu ka Issanda teed, on teinekord äraarvamatud. Meie polügoonil kohtas ka „puhtamaid” subjekte, kui Moskva lennundusinstituudi lõpetanu – olid mõned meremehed, paar dessantväelast, ja ükskord eksis äraarvamatul moel meie juurde isegi sõjaväetõlk. Nii et Venja saabumises poleks keegi näinud midagi ekstraordinaarset, kui ta poleks kohe vaksalist saabunud bussi peatuses kohanud polügooni staabiülemat, polkovnik Zlobnotvorskit.
Nagu juba öeldud, saabus Venja suve lõpus, kuumus viiekümne kraadi ligidal, kuum tuul lööb näkku nagu avatud praeahjust, ja lisaks sellele veel tolmuvihmad. See on siis, kui sajab vihma aga kuumusest piisad aurustuvad maani jõudmata ning ihaldatud vihma asemel pudeneb tolmu. Peab mainima, et Venja oli üpris uhke oma uue seisusega ühiskonnas. Seetõttu saabus ta mitte nagu normaalne inimene – maikas ja spordipükstes-, vaid täielikus leitnandi vormis. Kuid harjumatu kuumus mõjus talle küllalt tugevalt ja seepärast väljus ta bussist ilma pilotkata ja täielikult lahtinööbitud särgis, mille alt vaatas lõbusalt välja Miki Hiirega maika. Bussipeatuses seisev staabiülem oleks tema väljanägemisest peaaegu rabanduse saanud. Polkovnik Zlobnotvorski oli tuntud oma metsiku, taltsutamatu kõlbelisusega ja fanaatilise usuga sellesse, et ainult kõigi vormi kandmise kaanonite pedantne täitmine ja suurepärane riviõpe eristavad vene ohvitseri ahvist. Seetõttu, kui polkovnik märkas ohvitseri juures väiksematki kõrvalekallet neis kahes tähtsaimas küsimuses, ta sõna otseses mõttes loomastus. Tavaliselt, kui Zlobnotvorski väljus staabist ja suundus retkele mööda linnakut, pole tähtis, kuhu ja milleks, suri tema teel kõik hetkega välja, igasugune elu peatus. Ja igasugune pagunitega olend oli valmis kohapeal aurustuma või kusagile prakku pugema, et teda ainult ei märgataks. Võite ette kujutada, millise mulje jättis Venja staabiülemale oma Miki Hiirega. Ja nagu Venja ise muljetas, kohe esimeste sammude juures polügooni maal, vajus talle ligi miski, poolteist tsentnerit eluskaalus, higi ja pohmelli järele haisev ning röökis otse näkku:
„Leitnant!!! Mi-i-i-ks selline väljanägemine!?”
„Palav on. Ma olen täiesti läbi higistanud,” vaadates naiivselt onu polkovnikule silma, „Teate, ma alles täna sõitsin rongiga siia. Ja kujutage ette, kogu tee vagunis konditsioneer ei töötanud. Ma küsisin vagunisaatjalt, milles asi, aga tema...”
„Leitna-a-nt!” ulgus staabiülem, tundes, et nördimus hakkab tal kõri kinni nöörima.
„No ma ju räägin,” jätkas Venja osavõtlikult, jälgides üllatusega, kuidas onukesel nägu punaseks läheb ja silmad peast välja tahavad kukkuda, „kuidas te sellises kuumuses elate, see on ju võimatu. Bussiga sõitsin, seal oli samuti lämmatavalt palav. Ja miks teadlased seniajani troopilist vormi välja pole mõelnud? Aga võib-olla on see olemas, lihtsalt meile ei anta, mis teie arvate?”
Zlobnotvorski neelatas kramplikult, püüdes alla neelata kurku kinni jäänud raevuklompi, hakkas äkki kõikuma, leitnant ujus silme ees. Kaugelt ja tuhmilt, nagu läbi vati kostus:
„Sellise palavusega on lihtne kuumarabandus saada. Te võiks ka särginööbid lahti teha, no ja lips ilmselt ka pigistab kaela:”
Staabiülem püüdis veel tõrjuda tema lipsu poole sirutuvaid leitnandi käsi, kuid siis tõusis maa jalge all äkki püsti nagu perutav hobune ja hüppas polkovnikule näkku. Viimane, mida Zlobnotvorski nägi, oli leitnandi rinnal kahjurõõmsalt silma pilgutav Miki Hiir.
Hospidalis konstateerisid sõjaväemeedikud kuumarabandust, tingituna palavusest, närvisüsteemi kurnatust ja ootamatut stressi.
Pärast sellise käraga saabumist teenis Venja välja Antipolkovniku austava hüüdnime.
Polügooni kaadritöötaja nägi põhjalikult vaeva, et Venjale ametinimetust leida. Teaduslike osakondade ülemad, kõik puha polkovnikud, keeldusid järsult sellise kahtlase elemendi omandamisest. Soldatite allüksustesse sellise kaadri saatmine oleks samuti rumal olnud. Kõrvalistele isikultele suletud tagalatöötajate kõrgem kast kehitas ainult põlglikult õlgu ja ei tahtnud võtta oma ridadesse värkeltilmunud isamaa kaitsjat. Lõpuks, peale pikki läbirääkimisi ja mitut liitrit piiritust ootas Venjat teenistus raketi- ja süürtükiväe relvastuse [
РАВ - служба ракетно-артиллерийского вооружения] osakonnas. Hoiuosakonna [
отделение хранения] ülema ametit, kuhu Venja määrati, ei saa kuidagi raskeks ja pingeliseks nimetada. On pirakas metallangaar, selle keskel lai läbikäigutee ja külgedel riiulid igasugu träniga. Üldiselt ongi kõik. Istud terve päeva angaaris, tuuakse saateleht, annad välja selle, mis seal kirjas on. Ülejäänud aeg on vaba, isegi ahv saab hakkama.
Kuid kaheaastapeldik Venja, erinevalt ahvist, omas rahutut, juurdlevat mõistust, mis ei lasknud tal päevade kaupa olla labases jõudeolekus, vaid nõudis järjekindlalt uute teadmiste juurdevoolu, sündmusi ja muljeid. Küsimusele, kuidas talle üldse selline idee pähe tuli, vastas Venja ühe sakramentaalse fraasiga:
„Aga mis siis? Ma tahtsin ju ainult vaadata, mis selle sees on...”
„See” oli tankitõrje reaktiivmürsu mootor. See mootor kujutab enesest suurt rohelist värvi metalltoru, mis on täis löödud tahket raketikütust. Venja ilmumiseni lattu vedeles see seal juba mitu aastat, polnud kellelegi vajalik ja kõik oli hästi. Kuid asjaolud muutusid ja halval ajal sattus mootor kaheaastapeldiku silme alla. Kaks päeva Venja kõhkles, käis ümber rohelise toru ja noolis seda. Teda peatas mõte, et seda asjandust võib kellelgi vaja minna. Kuid uudishimu kiheles järjekindlalt sisemuses, õhutades tegutsema ning kolmandal päeval ei pidanud meie kangelane enam vastu. Asjaolud olid soodsad: ta oli laos täiesti üksinda ja soovimatute tunnistajate saabumist polnud ka ette näha. Keerutanud ihaldatud asjandust käte vahel, otsustas Venja selle esialgu rauasaega pooleks saagida. Suurema mugavuse huvides keeras ta asjanduse hiigelsuure höövelpingi vahele kinni. Venja asus otsustava näoga, rauasaag käes, eksperimendi kallale. „Kriuks-kräuks,” kraapis saeleht ühtlaselt kaheaastapeldiku käes. Venja ümises midagi nina alla. Metall andis tasapisi tema pingutusele järele. Ja äkki hakkas asjandus leitnandi peale susisema nagu vihaleaetud kass ja kukkus suitsu välja ajama. Nagu oligi oodata, Venja püüdlustega kuumaks aetud kütus süttis ja mootor käivitus.
Lattu Tunguska hülsse ära andma tulnud praporštšik kokutas hiljem veel kaua. Vaevalt jõudis ta massiivse angaariukse avada, kui tema silmadele avanes pilt Ameerika õudusfilmidest. Keskmist läbikäiku mööda kihutas hiiglaslike hüpetega, mida isegi gepard poleks pidanud häbenema, punnis silmadega Venja. Tema järel kappas kohutavalt kolisedes ning tuld ja suitsu pursates ootamatult elustunud höövelpink. Praporštšikule jättis see sellise mulje, et koju saabudes rääkis ta naisele:
„Sihukest jubedust olen ainult ühe korra näinud! Lapsepõlves raamatus „Pese-ise-sa”. Kuid elus höövelpink on palju vingem rääkivast kraanikausist.”
„See on ju killer!!!” röökis kindral nõupidamisel, „Ninja! Ta saadeti spetsiaalselt meile kaela! Kuni kõiki pole mättasse löönud, maha ei rahune! Teie tehke, kuidas tahate, aga mina liigun homsest ainult ihukaitse saatel!”
Killer Venja punastas tagasihoidlikult nurgas.
Peale seda juhtumit keelduti Venjat
РАВ-is kannatamast ja polügooni ülema käskkirjaga viidi leitnant üle kasvatustöö osakonda.
„Seal ei saa eriti käkki kokku keerata,” hõõrus kindral rahulolevalt käsi, kõrgeimale
zampoliidile mõnitavalt silma pilgutades.
РАВ-istid olid nii rõõmsad Venja äramineku üle, et ei hakanud talt isegi nõudma elusa höövelpingi poolt lõhutud lao taastamist.
Algas kaheaastapeldiku sõjaväelise karjääri uus ring, seekord kasvatustöö asjameeste leeris, kes olid kutsutud ja seatud „sõnaga inimeste südameid leegitsema panema”. Juhtus see just Uue Aasta lävel. Seda iga vene inimese jaoks suurt püha oodati kasvatustöö osakonnas varjamatu hirmuga. Kui kõik normaalsed inimesed pühade ajal puhkavad, kui nad muidugi toimkonnas pole, siis
zampoliitidel on pühad töö tipphetk. Tööd on üle pea: võitlejatele puhkepäevadeks ürituste organiseerimine, kindlustada ohvitseridele ja nende naistele isetegevuslik kontsert, ehtida kuusk linnaku keskväljakul, veel üks kasarmutsooni pltasil, nuiata staabiülemalt ohvitserid kuuse valvemeeskonda, et kuuseehteid laiali ei tassitaks ja veel palju muudki. Lühidalt töötavad
zampoliidid käsi rüppe laskmata, pardon, tavaliselt mitte käsi vaid keelt. Neil on ju nii: panid suu kinni – töökoht ongi kadunud.
Aga sel Uuel Aastal juhtus
zampoliitidel lausa katastroofiline ebameeldivus. Nende pealik oli hajameelne ja ei tellinud polügoonile õigeaegselt kuuski. Aga mis Uusaasta see ilma kuuskedeta on? Hea küll, oleks siis teeninud kusagil Moskva külje all, oleksid sõitnud kusagile kuuseistandusse, oleksid kokku leppinud ja raiunud. Aga ei, üks vigur on: Kasahstani stepis ei leia kuuseistandust ka päise päeva ajal tikutulega otsides. Kuid polügooni ülemal oli üks väike nõrkus: sinikuused, terve allee kõrgeid sihvakaid kaunitare, spetsiaalselt istutatud, igati hoitud ja kaitstud stepi hädade eest. Võib-olla ilmutas nostalgia kodumaa järele end niiviisi kindralile, võib-olla lihtsalt vaigulõhn tegi talle rõõmu, igatahes oli selle alleekese kallal soldatid ja ohvitserid mitte vähem tööd ja vaeva näinud kui kõigil katsetustel kokku. Vaat nende Siberi kaunitaride peale jäigi kõige kõrgema
zampoliidi pilk pidama. Kaks nädalat rippus ta takjana kindrali küljes, järgnes talle varjuna, ohkas kurvalt, langes põlvili ja tagus otsaesist vastu maad. Teise nädala lõpuks andis kindral lõpuks alla:
„Hea küll, rääkisid augu pähe. Luban maha võtta alumised oksad kuni meetri kõrguselt. Ja mitte rohkem, vaata sa mul ette!”
Kõrgeim
zampoliit kappas rõõmsalt tagumikku loopides oma osakonda. Paraku polnud kasvatustöö osakonnas kedagi peale Venja. Ülejäänud
zampoliidid valmistusid palehigis eelseisvateks pühadeks. Kaheaastapeldikule mingit ülesannet lihtsalt kardeti usaldada. Muul ajal oleks kõrgeim
zampoliit enne Venjale sellise vastutusrikka ülesande usaldamist tuhat korda mõelnud, kuid nüüd oli ta liiga tiivustatud võidust polügooni ülema üle, armastas tervet maailma ja kaotas hetkeks kõikidele
zampoliitidele omase enesealhoiuinstinkti.
„Tähendab, nii,” pöördus ta laua taga igavleva kaheaastapeldiku poole, „jooksuga autoparki, sealt võtad masina. Sõidad sellega kuuseallee juurde, laasid kuused meetri kõrguseni maast, kõik oksad paned autole ja vead staabi juurde. Said aru?”
Venja noogutas kiiresti, vaadates truult ülemusele silma.
Peale jutuajamist
zampoliidiga ei andnud kindrali süda rahu. Ta jõudis juba kümme korda kahetseda, et laskis end pehmeks rääkida ja ei seisnud oma lemmikute eest. Vaevalt lõunavaheaja ära oodanud, väljus kindral staabist ja suundus kuuseallee poole. Seal saadud šokk oleks ta peaaegu hauda viinud. Kogu allee paremal poolel turritasid korralikud kuusekännud, täpselt meeter maast. Vasakult poolt tuli polügooni ülemale reipal sammul vastu rõõmsalt naeratav Venja, mootorsaag õlal. Tema järel venis vaiksel kummide sahinal GAZ-66, mille kong oli laeni täis sinikuuski.
Kangestunud, nagu õudusunenäos, kui pole jõudu, et košmaari lõpetada, jälgis kindral vaikides, kuidas Venja astus järjekordse kuuse juurde, kräunutas saagi ja sellise vaevaga võõras kliimas nunnutatud uhke kaunitar vajus oigega asfaldile. Venja selja taga turritasid samasugused korralikud, täpselt meetrised kännud, nagu allee paremal poolgi.
Kaks nädalat hiljem viidi Venja Moskvasse üle. Ühte sõjaväelisse teaduslikku instituuti, seejuures alatult alt vedades pätistunud kaptenit, kellel oli karvane käsi lausa Ministeeriumis ning kes samuti lootis sellele kohale saada. Venjat saatis ära kogu polügoon. Kindral isiklikult surus tal kaua kätt ja kordas nagu loitsu uuesti ja uuesti: „Noh, loodan, et me rohkem ei kohtu...”