Vene meeste mälestused armeest.

[Radist86]

Tervitus! Nüüd tuli küll pikk vahe sisse. Aga sest pole vast väga lugu, sest Lemet on vahepeal klaverile valu andnud ja Vanahalb kirjutab ka nii vürtsises kastmes mälestusi, et alaväärsuskompleks kipub kallale.
Väikese jutukese jõudsin suure kiirustamise vahel ära tõlkida.

90

Sõja ajal toimus intensiivne lennukikuulipildujate väljatöötamine, et asendada töökindel Škas. Üks polügoonil katsetused läbinud variantidest oli Sokolovi kuulipilduja (see vist ei läinudki seeriatootmisse, sest selle laskekiiruse juures, mis lubas ühe valanguga poste lõigata, lõppesid kiiresti padrunid ja ka tööiga oli lühike).
Ja siis saabus polügoonile, kus kuulipildujate võrdluskatseid tehti, konstruktor. Ta vestles vennalikult relvatehnikutega, kelle hulgas olid lausa kuulipildujast laskmise ässad, ja hakkas neid jutu käigus kergelt õrritama:
„Aga kas keegi teist suudab kuulipildujalasuga küünla kustutada, noh, ütleme, 50 m pealt?”
Poisid läksid kohe põlema, otsiti välja küünlad, pandi need polügoonile... ainult et, vaevalt jõuti süüdatud küünla juurest lahkuda kui tuul selle samas kustutas.
Õnneks leidus polügoonil mingi kuurike. Küünal pandigi sellesse kuurikesse. Ühtlasi on seda paremini näha. Uks löödi pärani, mõõdeti kaugus. Kuna kuulipilduja tulistab ainult valangutega, laeti see ühe padruniga. Ja siis selgus, et ülesanne polegi nii lihtne.
Leidus paar snaiprit, kel õnnestus küünal pooleks lasta, kuid otsustati, et see pole reeglite kohane – oli ju vaja küünal ainult kustutada. Üldiselt, kui kõik olid proovinud ja jõuti järeldusele, et seda saab teha ainult juhuslikult, ütles konstruktor:
„Hea küll, las ma proovin.”
Peab mainima, et ainult üksikud relvakonstruktorid lasevad ise hästi, kuid austusest vabastati koht kuulipilduja taga, püüdes mitte muiata. Sokolov sihtis kaua ja hoolega, siis tulistas ja küünal kustus. Joosti kontrollima – küünal terve. Austus konstruktori vastu kasvas kõvasti.
Kui delegatsioon naasis auto juurde, tundis Sokolovi polügoonile toonud autojuht vaikselt huvi:
„Ma nägin, et te laadisite kuulipilduja padruniga, mille taskust võtsite. Kas see oli mingi spetsiaalne, täpsuslaskurite padrun?”
Sokolov muheles:
„Oh ei, tavaline padrun, ainult kuulist on auk põiki läbi puuritud. Lennul tekitab selliseid pööriseid, et võiks lõkke kustutada, mis veel küünlast rääkida.”
„Aga miks te siis nii kaua sihtisite?”
„Saad aru, kartsin kuuriuksele mitte pihta saada,” vastas Sokolov kurvalt.

[Radist86]

Järgmist lugu ei andnud eriti mahendada, muidu oleks mõte kaotsi läinud.

91

Konfutsiuse järgija

Ülesanne oli üldiselt lihtne – kanda raadiojaama R-140 kongile värviga uus kamuflaaž, ehk siis kombinatsioon pruunidest ja rohelistest laikudest. Ülesanne maalrile ja ei midagi enamat. Kuid Igor Kovalenko ei tundnud end sugugi maalrina. Hing nõudis midagi enamat, sest selle sügavustes oli Igor kunstnik ja filosoof. Oleks tahtnud sellesse värvide veiklemisse lisada tükikese hinge ja filosoofilist allteksti. Just alltekstist ta alustaski. Igor joonistas värvipüstoliga hoogsalt üle kogu kongi külje tuntud kolmetähelise sõna. Mida? Milline rahu? Aa, sõna „RAHU”? [МИР – rahu, maailm]. Ei, see teine, populaarsem. Igor astus mõned sammud eemale ja imetles. Värske kiri vanal pleekinud kamuflaažil nägi välja kirgas ja ootamatult sobiv. Igor võttis värvipüstoli kätte ja hakkas edasi looma, kaunistades allteksti uue sisuga. Ja milline kurat tõi siia sideülema? Alampolkovnik Vorobjov, nähes sellist ebatavalist värvimismoodust, läks pehmelt öeldes hulluks ja kukkus muidugi röökima:
„Soldat! Mis, e-e-e... see on?!”
Alampolkovnik sattus segadusse. Välja tuli mingi kalambuur, mis antud olukorras tundus sobimatu. Või siiski...
„Soldat! Mis huinja see on?!”
Igor võpatas ja pillas värvipüstoli maha, alampolkovniku saapaid värviga peaaegu üle lastes. Alampolkovniku nägu muutus punasest siniseks ja ta avas uuesti suu. Kuid öelda midagi ei jõudnud, sest Igor kisendas rõõmsalt vastuseks:
„Just nii, seltsimees alampolkovnik!”
„Mis just nii?”
„Just nii, huinja!”
Alampolkovniku nägu muutus selliseks, et Igor taipas – kohe hakatakse teda moraalselt tapma. Aeglaselt ja piinarikkalt. Oli vaja kiiresti olukord päästa.
„Vaadake, seltsimees alampolkovnik, iidsed hiina filosoofid, kelle eredaim esindaja oli suur Konfutsius, kinnitasid, et kõigil inimestel on niinimetatud kolmas silm. Seal, kus koljuluud ühinevad, on pealael piirkond, kus aju on välismaalimast eraldatud ainult peanahaga. Seda ava nimetasid nad poeetiliselt Bai-Hui ja kinnitasid, et selle kaudu saab aju informatsiooni otse Kosmosest, sellest, mida hiljem hakati nimetama astraaliks...”
Alampolkovnik pilgutas ogaralt silmi. Tundus, et Universumi informatsioon juba voolas „kolmanda silma” kaudu tema ajusse paralleelselt vooga, mis voogas kõrvade kaudu vestluspartnerilt. Igor sattus hoogu:
„Informatsiooni, mis oli saadud Bai-Hui kaudu, nimetati „hui-nue”, vene keeles „huinja”. Loomulikult oli selle informatsiooni dešifreerimine jõukohane ainult elu kõrgematesse sfääridesse pühendunutele. See, mida me näeme selle suurepärase masina küljel, pole midagi muud kui kosmiline informatsioon selle puhtal, algsel kujul. Tõesti, minu kätt juhtis Universum...”
Igor vidutas lausa silmi avanenud Universumi perspektiivist ja tegi pausi. Asjata.
Alampolkovnik toibus ja ütles:
„Blja... Kus on see värdjas, selle näruse pataljoni zampolit?! Minu juurde, kähku! Aga sina, võitleja, pane end valmis. Hakkame kolmandat silma tagumiku peale kasvatama, et oleks maale lähemal ja kosmos tähelepanu kõrvale ei juhiks.”
Igor ohkas raskelt ja tõstis värvipüstoli, sideülemat pilguga saates. Jälle katkestati sideseanss Kosmosega kõige ebasobivamal momendil. Aga võib-olla selles ongi meie elu ülim Huinja?

[Radist86]

Ehh, raske on nende tsivilistidega - ei oska nad käituda ega küsimustele vastata.

92

Major Katunovi hing oli rahul ja rõõmus. Väljas oli ilus ilm, õppekogunemisele saabunud üliõpilaste vandeandmine läks normaalselt, ees ootasid puhkepäevad. Jäi veel viimane asjaajamine ja võis puhta südametunnistusega puhata. Kuid just see asjaajamine meeldis majorile kõige vähem. Tal seisis ees tutvumine vandeandmisele sõitnud sõprade ja sugulastega, nende isikuandmete üleskirjutamine ja täpsustamine, kuhu nad kavatsevad oma teenistusse astunud öömajale viia. Mitte, et see oleks olnud mingi raske, pikk ja ebameeldiv protsess, vaid probleem oli selles, et major ei saanud kasutada talle kõige armsamaid venekeelseid väljendeid. Seetõttu majori jutt aegajalt takerdus tugevalt ja omandas mingi kassiliku koloriidi.
„Seltsimehed kursantide sõbrad ja sugulased. Palun neid, kes kavatsevad kedagi ööseks kaasa viia, tulla minu järel kantseleisse vajaliku informatsiooni saamiseks!” käratas major ja suundus näidatud aadressil.
Oodata tuli kaua, sest sõjaväelise korraga harjumata sugulased ja eriti sõbrannad ei kiirustanud karmide ülemuste järel jooksma. Umbes kahekümne minuti pärast kogunesid lõpuks kõik mikroskoopiliste mõõtmetega kantseleisse.
„Järgmine, blja-u-u-u!” ohkas Katunov sügavalt.
Esimesena istus majori laua äärde väikesekasvuline, vägagi veetlev neiu.
„Tere,” ütles ta ja punastas.
Katunov hakkas millegipärast laual närviliselt pabereid ja pliiatseid ringi paigutama. Kantselei ukse juurest kostis mahasurutud kõhistamist – seal istus kellegi paps, ilmselgelt suurte kogemustega sellistelt üritustelt, kes valmistus majorit vaadates kogu südamest lõbutsema.
„Kelle juurde te tulite?” küsis major, laual korda luues.
„Teie juurde,” vastas olevus vaikselt laua äärest. Ukse juurest kostus sõjaelevandi pasundamist – paps, püüdes naeru summutada, nuuskas kõrvulukustavalt nina hiigelsuurde taskurätikusse ja pühkis pisaraid.
„Te ei saanud minust aru,” ütles Katunov veel vaiksemalt, „kelle juurde kursantidest te sõitsite?”
„Ždanovi juurde,” sosistas imeline olend.
„Ei kuule!!!” möiratas major automaatselt.
„Ždanovi juurde!” kiljatas neiu ehmunult ja kargas püsti.
„Vabandage, bl... u-u-uau, harjumus, istuge palun,” pomises major ja vaatas tigedalt papsi, kelle nägu oli tatisesse rätikusse peidetud ja õlad vappusid kergelt.
„Nõndaks, jätkame. Te kavatsete kursant Ždanovi ööseks kaasa viia?”
Paralüseeritud neiu suutis ainult noogutada.
„Aga kus te magate?”
„Voodis, blja,” kostis ukse juurest summutatud kõhinat. Major hakkas vaikselt vihast hulluks minema.
„Ma tahtsin teada kursant Ždanovi ööbimiskoha aadressi!” sisistas ta.
Neiu soris kotikeses ja võttis sealt paberitüki:
„Võõrastemaja „Rus”, Artilleriiski tänav, maja nr. 1.”
„Toa number?”
„Milleks teile see?” küsis neiu ootamatu kahtlusega.
„Aga selleks, et sulle külla tulla, latseke,” krääksatas vastik paps Milljari [Георгий Францевич Милляр, Georgiy Miller] häälega.
„No selleks et, jop... u-u-a... hmm... e-e-e, et teada, kust teda otsida, kui ta homme väeossa ei ilmu,” selgitas major, oma kannatlikkuse üle imestades.
„121,” ohkas olend.
„Ja veel viimane küsimus: kes te olete kursant Ždanovile?”
Neiu ajas algul silmad pärani, siis pilgutas veidi silmi, kahvatas ja pillas kotikese maha.
„Pr-u-u-u...”
„Ei saanud aru,” küsis major üle.
„T-ü-ü-ü-d...”
„MIDA???”
„Sõbranna!” pressis neiu tigedalt, hukule määratu häälega, olles lõpuks lahenduse leidnud.
„Vaat kus lits, öelnud siis kohe!” hüüatas major rõõmsalt, naeratas jahmunud neiule isalikult ja vaatas luksuva papsi poole:
„Järgmine!”

[ivanorav]

Vot blääd
Aitäh !

[MK88]

See viimane on ikka puhas kuld

[Radist86]

93

Tuld!

Aga tänane ilm oli hästi välja kukkunud. Tubli juunipäike tervitas soojalt ärkavaid linde. Kerge jahe tuul puudutas puude lehti, mis vastasid hellitusele vaikse sosinaga. Ainult kari väljamagamata paaviane, kirsasaabastes ja 43. aasta lõikega vormis, lohistas mornilt tagajäsemeid mööda asfalti, haakudes esijäsemetega rohukõrte tippudesse või hoides nendega pead püsti.
Küsimusele, kuhu me läheme, pomises major arusaamatult umbes midagi sellist: „Katmandusse,” millega põhjustas sügavat hämmeldust – Nepaali pealinnas polnud meil ilmselgelt midagi teha ja teekond sinna polnud lühike, eriti jalgsi.
Zeljonõi lahutas meie meelt eelmisel õhtul vihikulehtedele joonistatud paljaste tüdrukute piltidega. Major, kuulnud meie vaimustatud hüüdeid ahvatlevate pooside ja mõõtude kohta, sööstis teravapilgulise pistrikuna rivi keskele ja rebis Zeljonõi käest paberid ära. Vaadanud, mida sinna on joonistatud, major punastas ja mõiratas: „Lõbustate end määrusteväliste piltidega, kursant, vaat kus lits?”, kuid lehti minema ei visanud, vaid murdis korralikult kokku ja pani pintsaku taskusse.
„No näed, õhtuse onaneerija orgia on major endale kindlustanud!” porises rahulolematu Zeljonõi.
Meie ees avanes vaade sõjakooli polügoonile. Kümnekonna jalgpalliväljaku suurusel platsil seisid lokaatorid, laskeseadmed, kaitstud komandopunktid ja muu militaristi rõõm. Otse polügooni väravate vastas seisis lokaator, mille antenn hetkel pöörles. Kõik tardusid. Major vaatas paralüseeritud punnsilmade karja, kelle peades keerlesid üle viskava plaadina hüvastijätusõnad suguelule.
„Ärge kusege, kotkad, see on välja lülitatud!” rahustas ta meid ja liikus edasi.
Meie teekond läks pika betoontunneli poole, mis meenutas mulle Ramenski hipodroomi hobusetalle, kuid oli miskipärast ilma akendeta.
Hobusetallid osutusid betooniga kaetud lasketiiruks, kuid sees lõhnas justnimelt hobusetalli järele. Õhus oli püsiv naha, kuse ja alkoholi lõhn, andes mõista, et tiiru ei kasutatud ainult otsesel eesmärgil. Ühest irvakil uksest silma hakanud tühjade viinapudelite kollektsioon, millest oleks piisanud suurtükipolgu kuu aja lahingukomplektiks, ei lükanud meie järeldusi üldsegi ümber.
„Mitte ringi vahtida!” möiratas major, nähes meie elavnemist.
„Käed kukla taha, jalad harki,” pomisesin mina.
„Ja mitte möliseda!” lisas major, kinkides mulle sarimõrvari pilgu.
„Laskma hakkate lamades. Viis inimest vahetuses. Lasta rangelt järjekorras, selles mõttes, et lasta märklaua pihta, kuid üksteise järel minu käskluse peale. Peale kolme proovilasku lähevad kõik ainult minu käskluse peale tabamusi vaatama. Peale seda tehakse viis arvestuslikku lasku.”
Major lõpetas lühikese instruktaaži ja kamandas: „Esimene viisik, tulejoonele!”
Esimesed viis snaiprit said majorilt magasinid kolme padruniga, laskusid mattidele, laadisid relvad ja valmistusid laskmiseks.
„Esimene, tuld!” kamandas major.
Kostunud kärakas sundis kõiki hüppama, aga minu taga seisnud Ilja lõi pea kõlavalt vastu seinal rippuvat tulekustutit.
„Vaat kus lits, köster selline!” sõimles major, „mine kirikukella juurest eemale, lollpea!”
Ehmunud rahvas hakkas taskust tirima taskurätikuid, paberitükke ja muud rämpsu ning seda paanikas kõrvadesse toppima. Kõik sarnanesid hetkega põrunud spanjelitega. Eriti pikantne nägi välja Zeljonõi, kes püüdis kõrvu kinni toppida kahe pliiatsiga, mis tolknesid kurva nurga all mõlemal pool pead. Rahulolevalt naeratava mehikese väljanägemine, kellel antenn pea küljes, ajas majori viivitamatult marru:
„Kõik pask otsekohe kõrvadest välja tirida ja kaduge tiirust välja, idioodid! Sisse tulete viiekaupa, peale eelmise viisiku laskmise lõppu!” röökis ta ja hakkas meid isiklikult uksest välja tõukama.
Me istusime tiiru ees rohul ja lugesime laske. Ootamatult kostis lühike valang. Sekund hiljem lendas tiirust kuulina välja Denis, kelle selga sadas majori kisa:
„Värdjas!!! Kolm toimkonda väljaspool järjekorda! Kao mu silmist ja kärva kusagil!!!”
Denis astus meie juurde ja naeratas kohmetult:
„Blja, kogemata panin valanguga laskmise peale!”
Saabus minu viisiku kord. Sügavalt sisse hinganud, üritasin rahustada adrenaliinitulva, mis mäsles suure lapse veres, kellele naeratas ootamatult õnn lasta ehtsast automaadist ja astusin tiiru uksest sisse.
Esimeste õppekogunemise päevade jooksul füüsilisest koormusest, riviõppuste tundidest, kehvast toidust ja kroonilisest magamatusest tingituna tõrkus minu muidu sajaprotsendiline nägemine, ning nüüd, automaat käes matil lamades, püüdsin pingsalt vaadata alamõõdulist märklauda, mis asus minust saja meetri kaugusel.
„Tuld!” möiratas major ootamatult ja ma rebisin ehmatusest päästikut.
„Rrrauh!” ütles automaat ja sülgas tuld.
„Bljaaa!!!” kostis minust paremal hirmus hädakisa.
„Ma tapsin Ljoliku!” käis mul peast läbi ja ma kargasin üles.
„La-ma-daa!!!” röökis major ja ma viskusin meduusina matile.
„Kõrvetab!” röökis Ljolik ja väänles hirmsasti oma matil.
„Kohe annab otsad! See on agoonia,” mõtlesin mina, „aga vanglas on praegu lõuna – makaronid!” tuli ootamatu mõte, viies mind põhjatusse ahastusse.
„Kursant, mis teiega on?” röökis major.
„Aga mina kepin,” karjus Ljolik vastuseks, „tapsid mind ära, litad!!!”
Pläts – kostus hetkelises vaikuses ja Ljoliku saapast kukkus põrandale padrunikest. Ljoliku laip vaatas seda ümmarguste silmadega. Ma tundsin sellist kergendust, et igaks juhuks kontrollisin käega, kas püksid on ikka kuivad.
Major vaatas vaikides pisarsilmil lakke. „No mille eest küll see kõik? Miks mina, Issand?” võis ta näolt lugeda. Majorit oleks võinud kasutada maali „Madonna lapseta” modellina. Kujutasin selgelt ette, kuidas läbi betoonikihi ja pilvede näitab polkovniku pagunitega jumal majorile keskmist näppu.
Major võttis taskuräti, nuuskas sellesse, pühkis laubalt higi ja, justkui lahkuvale aurikule hüvastijätuks, lehvitas sellega meie poole:
„Järgmine, tuld,” ütles ta kurvalt.
Roma keeras end automaadiga majori poole:
„Aga miks see mul ei lase?”
Major laskus hetkega „Ku” esitamise lõpp-poosi filmist „Kin-Dza-Dza” ja palus viisakalt Romal märklaua poole tagasi pöörata. Peale seda teatas ta määrusteväliste väljenditega, et kui veel mõni „vaat kus lits” end relvaga ringi keerab, osaleb major isiklikult laskmistel, kusjuures laskmine toimub eranditult rahutute litside genitaalidega ning ähvardas Antonovka õuna mõõtu rusikaga.
„Seda me veel vaatame, kes kelle munadega laskma hakkab,” pomises Roma ja surus käe majori pea mõõtu rusikasse.
Mina isiklikult poleks panustanud majorile Roma vastu isegi mitte Ljoliku tapnud padrunikesta.

[Radist86]

Ei ole mul veel toss päris väljas, nagu Lemeti teemas vihjati. Kole kiired ja keerulised ajad on viimastel kuudel olnud. Head Uut Aastat kõigile ja loodame, et AnSipi järel ei tule JäPe, NöKa, TüPa või midagi muud hullu!
Ajutegevuse taastamiseks pusisin ühe jutukese kallal. Segasevõitu teine sai aga originaal oli veel hullem.

94

Hoiatus: laulust roppusi välja ei viska!

Prelüüd.

Ukraina relvajõudude kindralstaabi territooriumil asub hunnik väeosi, mille ülesandeks on eelnimetatu toimimise tagamine. Nende hulgas on ka autobaas. Selle autobaasi koosseisus on, selle ülema sõnul, „kavalalt läbin@ssitud” allüksus: logistikarood. Kavalalt läbin@ssitutel, vaatamata sellele, et neil oli komandör, kes oleks nagu pidanud soldateid kamandama, lähtudes baasi ülema juhenditest, oli igal sõduril oma šeff. Selle tulemusel saatis enamus sõdureid roodukomandöri ja baasi ülema pikalt, sest nende kahe auastmed kangestusid, nähes Šeffide auastmeid.
Roodu koosseisus oli ka „maalrite rühm”, mis oli viimseni täidetud soldatite „eliidi” – arvutispetside poolt. Selles hullumajas tuligi mul 1,5 aastat otsida armee eksisteerimise mõtet.

Lugu ise.

Niisiis, tegevusaeg: 2001. aasta detsember.
Peale seda kui USA-s tehti Pentagon katki, annab kindralstaabi ülem, ärevusse aetud perspektiivist ka ise kabinetist ilma jääda, käsu tugevdada kindralstaabi valvet. Läbi mitmete instantside jõuab see autobaasini vajadusena eraldada 19 inimest kindralstaabi turvamiseks terroristide rünnaku puhul. Baasi ülem otsustab pikemalt mõtlemata tappa kaks kärbest ühe hoobiga ja torkab tüübli roodu vasakpoolse keermega tagumikku, lausa munadeni, teatades: „Mida need autojuhid siin automaatidega jooksevad – neil on väljasõidud – las parem need loodrid k@pivad.”
Ühtlasi, kaitstes tagumikku kindralstaabi ülema käskkirjaga, näitab meie šeffidele, et Suur Boss on siin tema, aga nemad – eikeegi. Peale seda eraldab roodukomandör kiirkorras 19 inimest, kellele näitab kätte valvepostid. Mina sellesse "sonderkomandosse" ei satu. Kuid, nagu selgus, oli kogu mu rõõm enneaegne, sest ma sattusin selle keha rolli, kes visatakse ambrasuurile, kui rünnakule minnakse, kuna, olles reservis, tuli mul alati asuda nende sõjameeste postidele, kes olid edukalt käimasolevale häirele jalga lasknud.
Kuid siis... Terroristide kindralstaabi ründamise peaproov. Kõik on nii salajane, et me kuuleme sellest (oma allikatest muidugi) ainult 2 (!) päeva enne. Mina seisan antud hetkel postil nr. 13, õhukaitse territooriumil (peab mainima, et õhukaitse asub eraldi territooriumil, sissepääsuks on vajalik eriluba ja üleüldse... Lühidalt, kuidas sinna pääseda, mina ja 12. post polnud seni püüdnud mõelda). Niisiis, kell 5 hommikul. Roodukomandöri, kes meie kubrikusse astus, kisa „Õppekogunemine!!!”, pühitakse minema hunniku kehadega, kes olid jõudnud juba mitte ainult pesta, vaid ka vatikuued selga ajada. Nelja minutiga saame automaadid, kahega liigume välja rivistuma. Instruktaaž.
Veel kahe minuti pärast seisame koos 12. postiga õhukaitse jalgvärava ees. Sisse meid ei lasta... Soldatikene magas rahumeeli omaette... Aga siin on kaks Rambot automaatidega... Siis taipas helistada õhukaitse korrapidajale... See vist ka alles ärkas, sest meid lasti kohe sisse. Asusime oma postidele... Seisame... Ootame... 10 minuti pärast jookseb kohale õhukaitse korrapidaja... Vist ärkas lõplikult üles. Vannub... Pakub, et me siit nah@i tõmbaksime... Meie näitame ühemõtteliselt automaate ja soovitame tal lihtsalt ära minna, või muidu paneme ta kohe praegu määrustikujärgselt näoli lumme (seda, et meil padruneid polnud, korrapidaja muidugi ei teadnud)... Korrapidaja vannub ja läheb minema... 5 minuti pärast tulevat kolm soldatikest kumminuiadega... Teevad samuti ettepaneku, et me ära läheks. Saadame nad nah@i... Sinna nad minna ei taha... Kostitavad meid sigarettidega, panevad noorsõduri valvama... Suitsetame, kirume korrapidajat... Soldatid lahkuvad... Tunni aja pärast saabub kontrollija. Teda ei lasta kaua õhukaitse territooriumile – seletatakse, et seal on kaks mingit automaatidega idiooti koha sisse võtnud ja kedagi sisse ei lase. Kontrollija seletab, et need on tema idioodid. Tuleb meie juurde ja räägib:
„Poisid... Te olete muidugi tublid... Isegi määrustiku tundmist ei hakka teie käest küsima – kohe näha, et teate. Veel enam – igaüks saab väljaspool järjekorda linnaloa (Hmm... Nad käivad mul niigi igal nädalal... Kuid ikkagi huvitav...).”
„????!!!!”
„Noh... No me astusime pisut ämbrisse... Aga teie olete tublid! Võtsite valveposti üle. Aga me andsime teile vale kaardi... Te peate seisma teisel pool õhukaitse aeda!!!”

PS. Üks ohvitser, kes oli otseselt seotud kindralstaabi turvamisega, rääkis:
„Kui meie soldatitele antakse kunagi lahingpadrunid, siis mina deserteerun esimesena!”

[Radist86]

Nii. Järgneva loo ümber olen juba sügisest saati hiilinud. Aga kuna kohe pealkirja (Двухгадюшник) juures jooksid juhtmed kokku, siis lõin ikka ja jälle käega. Lõpuks leidsin ühelt flaamikeelselt lehelt vaste sõnale гадюшник, mis pani mõtte liikuma. See oli Shitbox. Sellest on muide ka paremaid pilte. Google pildiotsing abiks kui soovi on. Sealt edasi ei olnud enam keeruline sellist sõnavärdjat sünnitada. Igasugu ussipesad ja räpased joomakohad, mida samuti sellise sõnaga tähistatakse, ei sobinud kohe mitte. Võtke või jätke.

95

Kaheaastapeldik

See on eriline sõna. Mitmest tuhandest sõnast [tagasihoidlikkus kaunistab inimest], mis moodustavad suure ja vägeva vene keele, on ainult mõnikümmend sellist, mis pole harjumuslikust igapäevasest kasutamisest kulunud ja tekitavad vastukaja kuulaja hinges. Igas kaadriohvitseris tekitab sõna „kaheaastapeldik” vältimatu vastukaja. Kusjuures, olenevalt isiklikust sukeldumisest probleemi, mida märgitakse selle mõistega, varieerub vastukaja põlglikust muigest kuni pidurdamatu iiveldushooni.
„Kaheaastapeldik” on evolutsiooniprotsessis tekkinud „kaheaastamehest”. Nii nimetati inimest, kes on täiesti arusaamatul põhjusel peale tsiviilülikooli lõpetamist leitnandi auastmes ajanud kaheks aastaks selga sõjaväemundri. Aeg-ajalt kutsuvad kaadriohvitserid neid veel „kah ohvitserideks”, tingimata rõhuga esimesel sõnal.
Niisiis, leitnant-kaheaastapeldik asub Homo militaries’i evolutsiooniahelas kusagil altpoolt eelviimasel astmel – esimest aastat teeniva sõduri ja aasta teeninud tšerpaki vahel. Muidugi, erilise nutikuse, visaduse ja mõningasel masohhismi kaldumisel võib ta aja jooksul tõsta oma staatust sõjaväelise looduse kroonini – polkovniku või isegi kindralini, või saada lausa sõjaväelise loomingu tipuks (meenutage, kes on meil kaitseminister) [Ilmselt on mõeldud Serdjukovi]. Kuid teeme kohe selgeks, et sellised juhtumid on äärmiselt harvad. Reeglina on keskmine kaheaastapeldik silmapaistmatu, ablas, laisk ja taipamatu ning seega pole tal praktiliselt šansse jõuda sõjaväelise toiduahela tippu.
Omal ajal käskis meie polügooni kindral kõigil ohvitseridel kohustuslikus korras mundril kanda haridust tähistavat märki. Nii panidki paljud polügooni lontrused, kes polnud eluski olnud seotud instituutidega ja üliõpilaste vabadusega, vaid olid lõpetanud normaalsed sõjakoolid, ikkagi rinnale tsiviilülikoolide rombid. Küsite, miks? Nähes tsiviilrombi ja taibanud, et tema ees pole ei keegi muu kui armeesse toppama jäänud kaheaastapeldik, lõi suvaline komandör või ülemus käega, soovimata kulutada oma aega ja jaksu lootusetult taipamatu ohvitseri kasvatamiseks.
Leitnant Venja Dmitrijenko saabus katsepolügoonile suve lõpus. Ta lõpetas mingi Moskva Lennundusinstituudi provintsis asuva filiaali ja seetõttu otsustas keegi kaadrite peavalitsuses, et Venja sobib täitsa hästi rakette katsetama. Kaadrite peavalitsuse, nagu ka Issanda teed, on teinekord äraarvamatud. Meie polügoonil kohtas ka „puhtamaid” subjekte, kui Moskva lennundusinstituudi lõpetanu – olid mõned meremehed, paar dessantväelast, ja ükskord eksis äraarvamatul moel meie juurde isegi sõjaväetõlk. Nii et Venja saabumises poleks keegi näinud midagi ekstraordinaarset, kui ta poleks kohe vaksalist saabunud bussi peatuses kohanud polügooni staabiülemat, polkovnik Zlobnotvorskit.
Nagu juba öeldud, saabus Venja suve lõpus, kuumus viiekümne kraadi ligidal, kuum tuul lööb näkku nagu avatud praeahjust, ja lisaks sellele veel tolmuvihmad. See on siis, kui sajab vihma aga kuumusest piisad aurustuvad maani jõudmata ning ihaldatud vihma asemel pudeneb tolmu. Peab mainima, et Venja oli üpris uhke oma uue seisusega ühiskonnas. Seetõttu saabus ta mitte nagu normaalne inimene – maikas ja spordipükstes-, vaid täielikus leitnandi vormis. Kuid harjumatu kuumus mõjus talle küllalt tugevalt ja seepärast väljus ta bussist ilma pilotkata ja täielikult lahtinööbitud särgis, mille alt vaatas lõbusalt välja Miki Hiirega maika. Bussipeatuses seisev staabiülem oleks tema väljanägemisest peaaegu rabanduse saanud. Polkovnik Zlobnotvorski oli tuntud oma metsiku, taltsutamatu kõlbelisusega ja fanaatilise usuga sellesse, et ainult kõigi vormi kandmise kaanonite pedantne täitmine ja suurepärane riviõpe eristavad vene ohvitseri ahvist. Seetõttu, kui polkovnik märkas ohvitseri juures väiksematki kõrvalekallet neis kahes tähtsaimas küsimuses, ta sõna otseses mõttes loomastus. Tavaliselt, kui Zlobnotvorski väljus staabist ja suundus retkele mööda linnakut, pole tähtis, kuhu ja milleks, suri tema teel kõik hetkega välja, igasugune elu peatus. Ja igasugune pagunitega olend oli valmis kohapeal aurustuma või kusagile prakku pugema, et teda ainult ei märgataks. Võite ette kujutada, millise mulje jättis Venja staabiülemale oma Miki Hiirega. Ja nagu Venja ise muljetas, kohe esimeste sammude juures polügooni maal, vajus talle ligi miski, poolteist tsentnerit eluskaalus, higi ja pohmelli järele haisev ning röökis otse näkku:
„Leitnant!!! Mi-i-i-ks selline väljanägemine!?”
„Palav on. Ma olen täiesti läbi higistanud,” vaadates naiivselt onu polkovnikule silma, „Teate, ma alles täna sõitsin rongiga siia. Ja kujutage ette, kogu tee vagunis konditsioneer ei töötanud. Ma küsisin vagunisaatjalt, milles asi, aga tema...”
„Leitna-a-nt!” ulgus staabiülem, tundes, et nördimus hakkab tal kõri kinni nöörima.
„No ma ju räägin,” jätkas Venja osavõtlikult, jälgides üllatusega, kuidas onukesel nägu punaseks läheb ja silmad peast välja tahavad kukkuda, „kuidas te sellises kuumuses elate, see on ju võimatu. Bussiga sõitsin, seal oli samuti lämmatavalt palav. Ja miks teadlased seniajani troopilist vormi välja pole mõelnud? Aga võib-olla on see olemas, lihtsalt meile ei anta, mis teie arvate?”
Zlobnotvorski neelatas kramplikult, püüdes alla neelata kurku kinni jäänud raevuklompi, hakkas äkki kõikuma, leitnant ujus silme ees. Kaugelt ja tuhmilt, nagu läbi vati kostus:
„Sellise palavusega on lihtne kuumarabandus saada. Te võiks ka särginööbid lahti teha, no ja lips ilmselt ka pigistab kaela:”
Staabiülem püüdis veel tõrjuda tema lipsu poole sirutuvaid leitnandi käsi, kuid siis tõusis maa jalge all äkki püsti nagu perutav hobune ja hüppas polkovnikule näkku. Viimane, mida Zlobnotvorski nägi, oli leitnandi rinnal kahjurõõmsalt silma pilgutav Miki Hiir.
Hospidalis konstateerisid sõjaväemeedikud kuumarabandust, tingituna palavusest, närvisüsteemi kurnatust ja ootamatut stressi.
Pärast sellise käraga saabumist teenis Venja välja Antipolkovniku austava hüüdnime.
Polügooni kaadritöötaja nägi põhjalikult vaeva, et Venjale ametinimetust leida. Teaduslike osakondade ülemad, kõik puha polkovnikud, keeldusid järsult sellise kahtlase elemendi omandamisest. Soldatite allüksustesse sellise kaadri saatmine oleks samuti rumal olnud. Kõrvalistele isikultele suletud tagalatöötajate kõrgem kast kehitas ainult põlglikult õlgu ja ei tahtnud võtta oma ridadesse värkeltilmunud isamaa kaitsjat. Lõpuks, peale pikki läbirääkimisi ja mitut liitrit piiritust ootas Venjat teenistus raketi- ja süürtükiväe relvastuse [РАВ - служба ракетно-артиллерийского вооружения] osakonnas. Hoiuosakonna [отделение хранения] ülema ametit, kuhu Venja määrati, ei saa kuidagi raskeks ja pingeliseks nimetada. On pirakas metallangaar, selle keskel lai läbikäigutee ja külgedel riiulid igasugu träniga. Üldiselt ongi kõik. Istud terve päeva angaaris, tuuakse saateleht, annad välja selle, mis seal kirjas on. Ülejäänud aeg on vaba, isegi ahv saab hakkama.
Kuid kaheaastapeldik Venja, erinevalt ahvist, omas rahutut, juurdlevat mõistust, mis ei lasknud tal päevade kaupa olla labases jõudeolekus, vaid nõudis järjekindlalt uute teadmiste juurdevoolu, sündmusi ja muljeid. Küsimusele, kuidas talle üldse selline idee pähe tuli, vastas Venja ühe sakramentaalse fraasiga:
„Aga mis siis? Ma tahtsin ju ainult vaadata, mis selle sees on...”
„See” oli tankitõrje reaktiivmürsu mootor. See mootor kujutab enesest suurt rohelist värvi metalltoru, mis on täis löödud tahket raketikütust. Venja ilmumiseni lattu vedeles see seal juba mitu aastat, polnud kellelegi vajalik ja kõik oli hästi. Kuid asjaolud muutusid ja halval ajal sattus mootor kaheaastapeldiku silme alla. Kaks päeva Venja kõhkles, käis ümber rohelise toru ja noolis seda. Teda peatas mõte, et seda asjandust võib kellelgi vaja minna. Kuid uudishimu kiheles järjekindlalt sisemuses, õhutades tegutsema ning kolmandal päeval ei pidanud meie kangelane enam vastu. Asjaolud olid soodsad: ta oli laos täiesti üksinda ja soovimatute tunnistajate saabumist polnud ka ette näha. Keerutanud ihaldatud asjandust käte vahel, otsustas Venja selle esialgu rauasaega pooleks saagida. Suurema mugavuse huvides keeras ta asjanduse hiigelsuure höövelpingi vahele kinni. Venja asus otsustava näoga, rauasaag käes, eksperimendi kallale. „Kriuks-kräuks,” kraapis saeleht ühtlaselt kaheaastapeldiku käes. Venja ümises midagi nina alla. Metall andis tasapisi tema pingutusele järele. Ja äkki hakkas asjandus leitnandi peale susisema nagu vihaleaetud kass ja kukkus suitsu välja ajama. Nagu oligi oodata, Venja püüdlustega kuumaks aetud kütus süttis ja mootor käivitus.
Lattu Tunguska hülsse ära andma tulnud praporštšik kokutas hiljem veel kaua. Vaevalt jõudis ta massiivse angaariukse avada, kui tema silmadele avanes pilt Ameerika õudusfilmidest. Keskmist läbikäiku mööda kihutas hiiglaslike hüpetega, mida isegi gepard poleks pidanud häbenema, punnis silmadega Venja. Tema järel kappas kohutavalt kolisedes ning tuld ja suitsu pursates ootamatult elustunud höövelpink. Praporštšikule jättis see sellise mulje, et koju saabudes rääkis ta naisele:
„Sihukest jubedust olen ainult ühe korra näinud! Lapsepõlves raamatus „Pese-ise-sa”. Kuid elus höövelpink on palju vingem rääkivast kraanikausist.”
„See on ju killer!!!” röökis kindral nõupidamisel, „Ninja! Ta saadeti spetsiaalselt meile kaela! Kuni kõiki pole mättasse löönud, maha ei rahune! Teie tehke, kuidas tahate, aga mina liigun homsest ainult ihukaitse saatel!”
Killer Venja punastas tagasihoidlikult nurgas.
Peale seda juhtumit keelduti Venjat РАВ-is kannatamast ja polügooni ülema käskkirjaga viidi leitnant üle kasvatustöö osakonda.
„Seal ei saa eriti käkki kokku keerata,” hõõrus kindral rahulolevalt käsi, kõrgeimale zampoliidile mõnitavalt silma pilgutades. РАВ-istid olid nii rõõmsad Venja äramineku üle, et ei hakanud talt isegi nõudma elusa höövelpingi poolt lõhutud lao taastamist.
Algas kaheaastapeldiku sõjaväelise karjääri uus ring, seekord kasvatustöö asjameeste leeris, kes olid kutsutud ja seatud „sõnaga inimeste südameid leegitsema panema”. Juhtus see just Uue Aasta lävel. Seda iga vene inimese jaoks suurt püha oodati kasvatustöö osakonnas varjamatu hirmuga. Kui kõik normaalsed inimesed pühade ajal puhkavad, kui nad muidugi toimkonnas pole, siis zampoliitidel on pühad töö tipphetk. Tööd on üle pea: võitlejatele puhkepäevadeks ürituste organiseerimine, kindlustada ohvitseridele ja nende naistele isetegevuslik kontsert, ehtida kuusk linnaku keskväljakul, veel üks kasarmutsooni pltasil, nuiata staabiülemalt ohvitserid kuuse valvemeeskonda, et kuuseehteid laiali ei tassitaks ja veel palju muudki. Lühidalt töötavad zampoliidid käsi rüppe laskmata, pardon, tavaliselt mitte käsi vaid keelt. Neil on ju nii: panid suu kinni – töökoht ongi kadunud.
Aga sel Uuel Aastal juhtus zampoliitidel lausa katastroofiline ebameeldivus. Nende pealik oli hajameelne ja ei tellinud polügoonile õigeaegselt kuuski. Aga mis Uusaasta see ilma kuuskedeta on? Hea küll, oleks siis teeninud kusagil Moskva külje all, oleksid sõitnud kusagile kuuseistandusse, oleksid kokku leppinud ja raiunud. Aga ei, üks vigur on: Kasahstani stepis ei leia kuuseistandust ka päise päeva ajal tikutulega otsides. Kuid polügooni ülemal oli üks väike nõrkus: sinikuused, terve allee kõrgeid sihvakaid kaunitare, spetsiaalselt istutatud, igati hoitud ja kaitstud stepi hädade eest. Võib-olla ilmutas nostalgia kodumaa järele end niiviisi kindralile, võib-olla lihtsalt vaigulõhn tegi talle rõõmu, igatahes oli selle alleekese kallal soldatid ja ohvitserid mitte vähem tööd ja vaeva näinud kui kõigil katsetustel kokku. Vaat nende Siberi kaunitaride peale jäigi kõige kõrgema zampoliidi pilk pidama. Kaks nädalat rippus ta takjana kindrali küljes, järgnes talle varjuna, ohkas kurvalt, langes põlvili ja tagus otsaesist vastu maad. Teise nädala lõpuks andis kindral lõpuks alla:
„Hea küll, rääkisid augu pähe. Luban maha võtta alumised oksad kuni meetri kõrguselt. Ja mitte rohkem, vaata sa mul ette!”
Kõrgeim zampoliit kappas rõõmsalt tagumikku loopides oma osakonda. Paraku polnud kasvatustöö osakonnas kedagi peale Venja. Ülejäänud zampoliidid valmistusid palehigis eelseisvateks pühadeks. Kaheaastapeldikule mingit ülesannet lihtsalt kardeti usaldada. Muul ajal oleks kõrgeim zampoliit enne Venjale sellise vastutusrikka ülesande usaldamist tuhat korda mõelnud, kuid nüüd oli ta liiga tiivustatud võidust polügooni ülema üle, armastas tervet maailma ja kaotas hetkeks kõikidele zampoliitidele omase enesealhoiuinstinkti.
„Tähendab, nii,” pöördus ta laua taga igavleva kaheaastapeldiku poole, „jooksuga autoparki, sealt võtad masina. Sõidad sellega kuuseallee juurde, laasid kuused meetri kõrguseni maast, kõik oksad paned autole ja vead staabi juurde. Said aru?”
Venja noogutas kiiresti, vaadates truult ülemusele silma.
Peale jutuajamist zampoliidiga ei andnud kindrali süda rahu. Ta jõudis juba kümme korda kahetseda, et laskis end pehmeks rääkida ja ei seisnud oma lemmikute eest. Vaevalt lõunavaheaja ära oodanud, väljus kindral staabist ja suundus kuuseallee poole. Seal saadud šokk oleks ta peaaegu hauda viinud. Kogu allee paremal poolel turritasid korralikud kuusekännud, täpselt meeter maast. Vasakult poolt tuli polügooni ülemale reipal sammul vastu rõõmsalt naeratav Venja, mootorsaag õlal. Tema järel venis vaiksel kummide sahinal GAZ-66, mille kong oli laeni täis sinikuuski.
Kangestunud, nagu õudusunenäos, kui pole jõudu, et košmaari lõpetada, jälgis kindral vaikides, kuidas Venja astus järjekordse kuuse juurde, kräunutas saagi ja sellise vaevaga võõras kliimas nunnutatud uhke kaunitar vajus oigega asfaldile. Venja selja taga turritasid samasugused korralikud, täpselt meetrised kännud, nagu allee paremal poolgi.
Kaks nädalat hiljem viidi Venja Moskvasse üle. Ühte sõjaväelisse teaduslikku instituuti, seejuures alatult alt vedades pätistunud kaptenit, kellel oli karvane käsi lausa Ministeeriumis ning kes samuti lootis sellele kohale saada. Venjat saatis ära kogu polügoon. Kindral isiklikult surus tal kaua kätt ja kordas nagu loitsu uuesti ja uuesti: „Noh, loodan, et me rohkem ei kohtu...”

[Radist86]

96

Artist

Žukovski-nimelise Õhuvägede Inseneride Akadeemia [ВВИА имени Жуковского] 4. kursuse kursant Ljoha, kohustusliku kolmetunnise iseseisva ettevalmistuse jooksul auditooriumis ausalt välja maganud, jooksis kõrvalkorpusesse, riputas vormipintsaku kappi, võttis nahkjope ja pani selle vormipluusi peale. Seejärel väljus korpusest, eelnevalt ukse vahelt piiludes, et skaneerida ohvitseride olemasolu ümbruskonnas, läks kiire sammuga maja taha ja kargas harjumuslikult üle aia. Sattunud Akadeemia territooriumilt välja, ostis Ljoha esimese asjana pudeli õlut ja sigarette, võttis tubli lonksu elustavat vedelikku, pani suitsu põlema ja suundus kiirustamata metroo poole – elu oli ilus.
Palju vähem ilus oli see patrulliülemal, kes juba neljandat tundi pendeldas metroo sissepääsu juures, igavusest lolliks minemas kahe väga Kesk-Aasia päritolu reamehe seltsis, ja kogu maailma needes. Märganud kaugusest kiirustamata metroo sissepääsu poole roolivat Ljohat, kapten elavnes ja vähemalt mingisugusegi meelelahutuse eelaimduses kamandas:
„Nonii, sõdalane, too minu juurde see segavormis logard! Tema joob õllekest! Kohe ma talle teen õllekest...”
Soldatikene ohkas ja tippis Ljoha teed ära lõikama...
„Seltsimees... E-e-e... Seltsimees sõjaväelane, lähme patrulliülema juurde!” tiris kellegi hääl Ljoha välja värvilistest mõtetest teemal „Kuidas veeta õhtut”. Ümbritsevasse tegelikkusesse naasnud Ljoha avastas talle kulpi viskava reamehe, kes seejuures taipas jalalt jalale tammuda.
„Mulle räägid???” imestas Ljoha siiralt.
„Nojah... See tähendab – just nii – teile!”
„Kust sa võtad, et ma olen sõjaväelane?”
„No teil on ju sõjaväe poolsaapad ja püksid...”
„Aa... Seda, et.... Täitsa unustasin!” naeratas Ljoha soldatile, „ma olen ju artist. Mängin teatris ohvitseri rolli. No saad isegi aru – proovis annad endast kõik, nii et riideidki ei jaksa vahetada, saaks ainult koju. Võta hoogu maha – mul pole ju mingeid eraldusmärke, nii et ma ei rikugi ju midagi... Kuidas teenistus on, normull?” muutis Ljoha järsult teemat.
„Normu... See tähendab, kõik on korras...,” pomises täiesti segadusse aetud soldat.
„No siis on vägev!” venis Ljoha naeratus veel laiemaks, „tahad ma annan sulle autogrammi? Teil kasarmus kasvõi ühelgi inimesel artisti autogramm on?”
„E-ei,” muutus soldat juba päris kohmetuks.
„Võta!” Ljoha koukis välja märkmiku, sirgeldas uhke monogrammidega allkirja, rebis lehe välja ja andis selle soldatile, „noh, lippa edasi, vennas, mul pole aega,” patsutas sõjameest õlale ja kadus metroo ukse taha.
„Mida vi..u!” kostus soldatikese, kes püüdis välja lugeda arusaamatut perekonnanime, selja tagant, „mida vi..u sa ta ära lasid?!” pröökas kapten taas.
„Nii... Seltsimees kapten, ta pole sõjaväelane... See oli proovist naasev artist... Ta andis mulle isegi autogrammi!” ulatas soldat lehekese uhkelt kaptenile.
Kapten võttis paberi ja vaatas.... Nägu hakkas punetama...
„Artist?! Ei olnud artist! Kloun! Tsirkusetelk! Ja mitte tema, vaid sina! Ja mitte lihtsalt kloun, vaid defektiivne kloun! Siin on terve akadeemiatäis neid artiste!!!” kostus üle kogu ümbruskonna.
Tõsi, Ljoha seda ei kuulnud, sest oli juba vagunisse hüpanud ja istmele potsatanud. Ta sõitis ja naeratas, meenutades patullile jäetud ilusate ladina tähestiku monogrammidega paberit kirjaga „NAEBAL” [õigem oleks küll „najebal”, ehk maakeeli „tõmbasin tillist”].

[Radist86]

97

Kunagi teenisin lisa Belaja garnisoni ehitusväeosa staabis puusepana töötades. Istume hommikul ühe võitlejaga, olgu tema nimi Ljoha, oma tööfrondi lähedal, milleks oli seltsimeestele ohvitseridele ehitatav saun, ja suitsetame. Mina istun seljaga staabi poole. Ljoha minu vastas. Belomori sinkjashall suits, päike, kerge tuuleke ja hommikune jahedus ning värskus. Mõnus!
Korraga kuulen selja taga lärmi ja näen, et Ljoha silmad muutuvad kandiliseks, aga Belomor kukub rinnale langenud alalõuast maha. Pööran ringi. Minu paberossi tabab Ljoha oma saatus. Ja on, mille pärast: otse meie poole kihutavad galopis ohvitserid. Kõige ees (!) staabiülem, justkui pooleteisttsentneriline mägikitseke. Punetav nägu ja punnis silmad ei jäta kahtlust, et see pole ilmselgelt isikkoosseisu füüsilise ettevalmistuse plaaniväline kontroll. Peas hakkavad keerlema mõtted Kolmandast Maailmasõjast kuni ohvitseride massihulluseni. Ühe variandina tuleb kõne alla ka enda kehv vaimne tervis. Kõik sai selgeks kui nägime, et praktiliselt otse staabi sissepääsu ees oli veoauto põlema läinud. No läks põlema - ja kurat temaga. Aga oli üks nüanss. Veoauto ja järelhaagis olid täis topitud täidetud gaasiballoone (kes pole kursis, siis gaasipliitide jaoks veeti selliseid laiali). Veoauto kapoti juures sebisid hädiselt autojuht ja töömees, kes püüdsid väsinud süsihappegaaskustutiga tulesambast jagu saada. Lõhnas metaani või siis täieliku pizdetsi järele. Olukorra päästis vahtkustutiga staabist väljalennanud kapten, kes karjega: „Bljaa!!! Sitased herostratused!!!” kustutas leegid.

P.S. Hämardus. Staabi uksest väljusid kerget sinusoidi mööda Narzaanist väsinud ohvitserid. Staabiülem hoidis hellalt kapteni, kelle silmad olid suunatud astraali, piha ümbet kinni. Kapteni huultel eksles saladuslik naeratus, mida nähes oleks Leonardo da Vinci oma Mona Lisa lõhki rebinud. Talle oli täna lubatud. Ta oli päevakangelane.

[Radist86]

98

Lugu vä-ä-ä-ikesest „Tridentist” ja julgest polkovnikust.

Juhtus nii, et 1986 a. olin sunnitud lõpetama Poltaava ВЗРКУ [vabas tõlkes - Kõrgem Seniitraketiväe Juhtkonna Sõjakool] ja sõitma teenima ЗСУ-23-4 komandörina päikselisse Ararati orgu. Kuidagi sattus nii, et oktoobris läbis 128. kaardiväe motolaskurdiviis, kus ma alustasin ohvitserina teenimist, Moskva inspekteerimise. Muuseas, koos Leninakani diviisiga. Noh ja, vastavalt tol ajal kehtinud korrale sõitsid polkudes värskelt formeeritud seniitdivisjonid õhutõrjevägede Kaukaasia sõjaväeringkonna polügoonile Suhhumi all, Moskva inspektsiooniks laskmisi läbi viima, st laskma kolmandat korda aastas.
Inspektsioonlaskmised – see on eriline asi. See on sprint. Allüksus lubatakse laskmistele, isegi kui eelnev arvestus on tehtud hindele „mitterahuldav”. Loomulikult pole hinne üle „rahuldava” võimalik. Laskmine algab kohe peale arvestuse läbimist – lendurid ei taha Moskva ees samuti häbisse jääda. Tehnika ettevalmistamiseks pole mingit aega – mahalaadimisest kuni esimese laskmiseni on maksimum kolm ööpäeva. Isegi rakette ei kontrollita – aega pole. Ilmselge raketi defekti korral tehakse korduslask ja РАВ [служба ракетно-артиллерийского вооружения - raketi- ja süürtükiväe relvastuse osakond] pannakse hiljem mureliku päkapiku poosi. Kõik raketid lastakse välja ühe päevaga. Tavaliselt laskmiste viimase päeva õhtul.
Laskmiste viimasel päeval kõik nii ka toimus. Lasti kantavatest õhutõrje raketikompleksidest ja Strela-1-sid (9К31). Ülesande täitmiseks sõitis ette Leninakani tankipolgu 9К31 rühm. Juhtus järgmine asi: rakett lendas konteinerist välja, kuid veomootor ei käivitunud. Rakett kukkus loomulikult merre. Kõik ohhetasid: selge raketi viga. Polkovnikud, alampolkovnikud ja majorid tegid vaatlustornis tähtsa näoga märkmeid. Rühm sõitis tagasi stardijoonele ja sõjamehed tassisid kohale järgmise raketi.
Ja siis lendas kõigi sõdalaste silme all veest vertikaalselt välja... uppunud rakett. Kas lühistas vesi püropadruni ahela või hakkas see ise tööle – kurat seda teab. Ilusasti lendas välja – nagu väike Trident.
Peab mainima, et güroskoobile on omane selline nähtus, nagu pretsessioon. Kui raketi pea leiab märgi, ei mõjuta pretsessioon loomulikult juhtpindade asendit – autopiloot viib raketi märgile. Kuid antud juhul märki pole! Ja rakett lendab otse üles, jälgides güroskoobi telje asendi muutust. Niiviisi hakkas rakett kõrgust kogudes tasapisi tagasi pöörduma. Aga vaatlustorni kohal põleb vastavalt laskmiste kursuste nõuetele punane lamp. Ja raketi sihtimispea lukustas end lambile ning hakkas raketti selle poole tüürima!
See oli kirjeldamatu vaatepilt: tähesadu vaatlustorni „kuldnokapuurist”! Vanemohvitserid lendasid tõugeldes trepist alla. Keegi kaotas tuhvli, ära tallati paar furaškat-lennuvälja. Kellegi pintsakunööbid rebiti eest. Härrased ohvitserid päästsid oma tagumikke nii vilkalt, et tornis viibiv praporštšikust sidemees taipas, et sellest tähekorgist väljapääsu ees ta end läbi ei pressi. Ta jooksis oma kaptjorkasse ja mattis end valjuhääldite alla. Vaeseke, ise ta enam sealt alt välja ei saanud ja kaevati hiljem tögamise saatel välja.
Vaatlustorni jäi üks vana polkovnik. Isegi puldi tagant ei tõusnud püsti. Kas ei suutnud hirmu tõttu tõusta või taipas, et rakett lendab tornini lennutrajektoori langevat osa mööda ja kaitse rakendub – sellest ajalugu vaikib.
Nii juhtuski. Rakett kukkus langevat trajektoori mööda alla umbes viiekümne meetri kaugusel tornist ja nagu ette nähtudki, ei plahvatanud. Polkovnik väljus tähtsalt „kuldnokapuurist” ja hakkas valjult kuulutama: „Argpüksid olete kõik, argpüksid! Materiaalosa on vaja õppida, see ei pidanudki plahavatama! Ma teadsin seda!”
Alt vastati: „A h@i teda teab, Petrovitš, mis tal seal vees lühisesse läks!”
Keegi lisas: „Ära plära, sul hirmust jalad ei kandnud...”
Sõjamehed tassisid torni antidepressanti. Õnneks oli see täna viimane 9K31 laskmine.

[Radist86]

99

Perversne võimleja

„Sanja, kuule Sanja! Kuni ma siin hospidalis lebasin, tegite te mingi arvestuse rööbaspuudel. Kuidas selle harjutuse õige nimetus on, ütle, ah?” pinnis Vanja Pupkin oma kursusekaaslast.
Vanja Pupkin. Kasv meeter viiskümmend batuudilt uiskudega hüpates [kummaline spordiala, vist autori näpukas - uisud ja batuut ei sobi kokku; pigem on mõeldud üle kitse hüppamist: в прыжке на коньках с батута; kuigi kits ja batuut ka hästi ei klapi]. Tedretähniline nägu, kõrvad, mis tõid meelde avatud ustega takso, paaniline kartus vastassugupoole ees (ma pole kindel, et ta tänaseks on süütuse kaotanud), absoluutselt eluvõõras. Mis tuul teda Žukovi-nimelisse akadeemiasse tõi, keegi ei teadnud. Füüsilise ettevalmistuse tundides oskas ta lihtsalt naljakalt kangil rippuda (kui õnnestus selleni hüpata). Seetõttu pidi ta umbes viie katse järel suvalises harjutuses arvestust läbida jooksma õpetaja juurde, „panema raporti lauale” ja tõotama, et juba järmisteks arvestusteks omandab ta kindlalt Heraklese jõu ja Apollo kehaehituse ning manguma, et seekord kuidagi arvestus kirja saaks. Seejärel peitis kapten mulksuva „raporti” ohkega lauasahtlisse, saatis Vanja, keda ta ainult „võimlejaks” hüüdiski, värvi ja pintsli järele, et ta spordisaalis midagi ära värviks, ning maalis arvestuste raamatusse Vanja poolt palavalt soovitud „rahuldava”. Seekord oskas Vanja üle kuu aja hospidalis vedeleda aga meie fakulteet andis just sel ajal harjutuse xx arvestuse rööbaspuudel. Umbkudse nimetusega „astud ligi – jõuga tõus toengusse – jalgadega vehkimine – tirel – alla prantsatamine – mitte kaela murda – astud eemale”. Nüüd vaeseke pinnis, kuidas täpselt seda perverssust rööbaspuudel nimetati, samal ajal mõttes „raporti” litraaži rehkendades, mis tal tuleb selle eest välja käia.
„Lühidalt, nii, Vanjake, ära pabista! Rööbaspuud pole sul kang. Siin pole vaja õppida kogu liigutuste järjekorda, kuna igal harjutusel on täpne nimetus! Seda, milles me arvestuse tegime, nimetatakse...”
Sanjake. Üpris ebatavaline iskiksus. Inglikese nägu ja kuradikese hing. Kui vanamemm talt tänaval küsis, kuidas jõuda Punasele väljakule, siis särava naeratuse ja silmadest kumava sooviga kogu inimkonnale heategu teha antud seletuse järel suundus vaene memmeke kusagile Birjuljovo kaubarongide jaama poole...
Sanjakese vastust Vanjale ei lasknud mul lõpuni kuulata kapteni röögatus:
„Seltsimehed kursandid! Rivistuda! Kolme viirgu paigale!!! Nii! Täna on õppeplaani järgi... (järgnes meie organismide täiustamise programmi nimekiri). Kõik said aru? Küsimusi on?”
„Seltsimees kapten! Kursant Pupkin! Lubage pöörduda?” kostis rivi lõpust Vanja arglik hääl.
„Aa! Meie võimleja! No davai, luban, pöördu!”
„Seltsimees kapten, aga... Millal saab... Noh, need, kellel tegemata... Arvestust teha...”
„Bljää! Oled sõjaväelane või mis?! Sa ära siin tagumikku mudi, vaid formuleeri oma küsimus valjusti ja selgelt!”
Pupkin võttis end kokku:
„SELTSIMEES KAPTEN, LUBAGE KÜSIDA, MILLAL SAAB TEHA ARVESTUSE KUNNILINGUSES RÖÖBASPUUDEL?”
Õhus valitses sekund vaikust ja siis varises rivi kolmas viirg... Esimesed kaks jäid püsima, kuigi naerust põlved nõtkusid... Mina kõõritasin Sanja poole. Sellist näoilmet olin ma juba kunagi näinud... Oma kassil, kui ta ükskord terve paki hapukoort laualt maja ajas... Kapten muutus näost tumepunaseks:
„Tvoju mat!!! Millises, nah.. kunnilinguses??? Sa, perverdist võimleja, hakkad mul veel kangil minetis arvestust tegema!!!”
Teine viirg kukkus... Esimese niitis maha Pupkini, kes seisis roosade kõrvadega ja ei taibanud üleüldise lõbu põhjust, järgnev küsimus:
„Mis, kas kõik teised on juba teinud?...”

[Pärtel]

oli selline harjutus meil kehalise tunnis - jooksed, jooksed, kuni jõuad "Kitseni" (ehk siis vene keeles kon - hobune), seal ees on hüppelaud (ilmselt see batuut siis), hüppad selle hüppelaua peale, mis tõstab siis üle "kitse". hüppe lõpufaasis maandud "kitse" taga olevale matile, käed tõstad üles ja astud rühikalt matilt välja - harjutus sooritatud.

[Radist86]

Jah, eks sai ikka nooruses üle kitse kalpsatud küll ja küll. Aga antud juhul see hästi ei sobi, sest vene keeles hüpatakse через конь. See kits on гимнастический конь прыжковый ja batuudi asemel oli ennevanasti пружинный трамплин. Aga uisutatakse на коньках.
Võimalik, et tegemist mingi siseringi naljaga eriti lühikesekasvulistest inimestest või püüdis autor originaalitseda, et kasvule sentimeetreid juurde saada aga keeras vindi üle. Vaevalt neil lubati batuuti uiskudega lõhkuda.
Ju siis oli selline päkapikumõõtu kursant.

[Lemet]

Pidage nüüd hoogu, lugupeetavad, "kits" ja "hobune" on ju ikka kaks erinevat gümnastikariista, pikkuses vaks vahet. Ja ühel on sangad kah kukil. Mu meelest.
"Hobune" näeb selline välja
http://en.wikipedia.org/wiki/Pommel_horse
"kits" oli tublisti lühem ja kasutusel tugihüppel, uuemal ajal on "kitse" välimus ka tublisti muutunud. Inglise terminoloogias on üks "pommel horse" ja teine "vaulting horse".