Huvitav, kuigi mitte eriti edasi viiv diskussioon siisn minuarust
Vahepeal reaalsuse juurde tulles võiks mainida, mida ootame otse piiri tagant suurtükiväelises mõttes.
1 Uragan pataljon
1 Grad pataljon
1 Msta-S pataljon
1-2 Akatsia pataljoni
3-4 Nona-S pataljoni
1 D-30 pataljon
1 Rapira patarei
Kokku u 150 relvasüsteemi, mida polegi tegelikult väga vähe, aga samas ka mitte koletuslikult palju.
Meie esmane vajadus võiks minu nägemusel olla 3 välisuurtükiväe pataljoni, 1 liikursuurtükiväe pataljon ja 1 raketiheitjate pataljon. Kokku võiks teha u 100 relvasüsteemi ja sellest oleks juba küllalt, et rahus elada.
122 ega ammugi 105 keegi lähiaegadel autokasti nikerdama ja sellele raha raiskama kindlasti ei hakka. Odavam oleks Gvozdikasid osta ja tulemus ka märksa kvaliteetsem. Kui nad on, siis las olla - eks midagi ikka saab ära teha.
Küsimus on muidugi ka moodsas/vananenud taktikalises lahenduses, mis sõltub struktuurist, mis omakorda sõltub paljuski ülematest ja nende silmaringist või reaalsustajust. Vananenud struktuur tähendab laias laastus tegutsemist patareidena, uuem rühmadena. Mõlemad eeldavad arusaadavalt erinevat väljaõpet. Enamus kaitseväe vanemohvitseridest ei tea ka ilmselt, kuidaspidi meie suurtükivägi tegelikult töötab (kes "kohtab" mõnda, võib ju üle küsida).
Veel sõltub reservüksuse efektiivsus rakendatava kaadri hulgast. Teatud ametikohad on sedavõrd keerukad reaalses elus (kus koolitaja ei näita näpuga ja ei saa teha "seis - uuesti" ) täita, et ka tublil reservistil puudub lihtsalt vastav kogemus ja pädevus. Saamatut üksust ei ole mõtet võitlusse saata - tulemuseks on moraalne (võib olla nakkav) ja materiaalne häving. Et kaadrit SA reservüksuste juhtimiseks rakendada, peab seda eelnevalt RA ka jätkuma. Samuti ei tule head näiteks sellest, kui kaadrikaitseväelane on allutatud reservväelasele.
Kõvatamine (puuduvat) relvastust ei asenda, kuid me ei saa oma armee väiksuse juures lubada ka seda, et muretseme vaid kõige suuremat risu. Eks peab midagi paremat ka ikka kuigipalju olema ja eri liikidest. Peab olema erinevaid võimalusi ja alles lahingutegevuse alates selgub, milline neist rohkem/vähem pädeb. Näiteks võib juhtuda, et D-30 pataljon ei suuda praktiliselt midagi ära teha, aga Grad-ide patarei kompenseerib raskuspunktis täielikult. Hiljem, kui vastane on šokis, saavad ka D-30-ned uuesti sõna ja liituvad/jätkavad piisavalt edukalt.
Loomulikult me peame arvestama naabrimeeste võimekusega ja üldteada on ju, et 76. diviis on Venemaa mõistes eliitdiviis. Võimalik, et seda peetakse parimaks ja poputatuimaks väekoondiseks üldse. Tugev üksus on kindlasti ka 9. suurtükiväebrigaad. Venelastel võib olla bardakk küll, kuid selle teatava bardaki kiuste on nende süsteem ikkagi eeldatavalt märksa töökindlam ja tugevam, kui meie oma laiemas mõttes.