
Et asi põnevam oleks, on mul sinna lisada veel selliseid asju:

Ning iga hetk peaks postkasti kukkuma veel need:

Paari päeva jooksul olen ma jõudnud tegeleda põhiliselt Master Club'i roomikutega. Need on üsna vahvad asjad, kuid nõuavad kannatlikust, sest lülide ettevalmistamine on küllaltki töömahukas. Igal lülil tuleb läbi puurida neli auku - õnneks mitte terve lüli ulatuses, vaid ainult nurkadest. Seejärel tuleb noa ja viili abil ettevaatlikult eemaldada ühes servas olev valujälg. Kui lülid on ette valmistatud, on nende kokku panek puhas lust ja lillepidu. Mõlemalt poolt ühenduvad nad umbes 5mm pikkuste tiftidega, kusjuures kummagi poole jaoks on see eraldi peaga. Ainus, mis veidi härmi teeb on asjaolu, et lülide laius kõigub kuskil poole millimeetri ulatuses - seega tuleb vahetevahel neid pisut sobitada. Kui lüli on koos ja ühendatud, jääb see üsna vastupidavalt liikuma ning erinevalt Friuli metallroomikust ei kipu pikapeale välja venima.

Võrreldes Dragon'i Magic Track'iga on tegu ikka palju detailsema ja peenema asjaga. (Dragon vasakul, Master Club paremal)

Ja veel üks võrdlus, kus pildi peale on saadud ka Dragoni DS-kummipael:

Kokkupandult on nad sellised: ühe poole lülid on märgatavalt tumedamad, et asjad segi ei läheks. Liimita sissetorgatud tiftid üldiselt välja kukkuma ei kipu.

Panin kokku ka ühe Tiigri veoratastest, et kontrollida roomiku sobivust:


Tiiger ise tuleb taktikalise numbriga "100". See oli üks esimestest Tiigritest, mis 1942. aasta augustis rinnet nägi. Kuna sellel masinal on olulisi erinevusi isegi võrreldes teiste väga varajaste masinatega, siis (ja see on minu isiklik äärmiselt meelevaldne järeldus) võib olla tegu tankiga, mis toodeti juba 1942. aasta juunis proovieksemplarina. "100" langes tervena venelaste kätte 1943 aasta veebruaris ning sama aasta suvel näidati seda ilmarahvale Gorki pargi trofeenäitusel. Hiljem katsetati masinat Kubinka lähedal, alguses sõidutestidel, pärast lasti aga polügoonil auklikuks.
Kristjan