Jalaväevastane õudus
Black Widow –“Must lesk”- sellise nimetuse sai nõukogude miin, mis on kogu maailmas tuntud mitte vähem kui kuulus Kalašnikovi automaat ning vähemalt sama laialdaselt levinud. Esmakordselt hakati sellest miinist rääkima aastatel 1964-1975 toimunud Vietnami sõja ajal. Koos džunglites toimunud lahingutegevusega roomasid laiali ka “Mustad lesed”- Vietnam, Kambodža, Laos, ja Tai. 1967 aastaks jõudsid lesed Lähis-Itta, kus neid kasutasid aktiivselt Egiptuse ja Süüria väed. Tuhandete kaupa paigaldati neid 1979-1989 toimunud Nõukogude-Afganistaani sõja päevil. Seda miini võis kohata kõigis riikides, mis osalesid möödunud sajandi teise poole sõjalistes konfliktides. Just see miin jättis jalast ilma Šamil Bassajevi, kui see 2000 aasta jaanuaris oma sõdalastega Groznõist välja murdis. Ja täiesti võimalik, et just seda miini hoidis käes ajakirjanik Dimitri Holodov, kui kõlas plahvatus.
Nagu Kalašnikovi automaat, ilmus ka miin PMN ilma Nõukogude Liidus 1949 aastal ning nagu automaatigi, toodeti ja toodetakse seda nii litsentsi alusel kui ka ilma paljudes riikides. Hiinas näiteks nimetuse all Type 58, Ungaris Gyata 64, Argentiinas FMK-1, Bulgaarias PMN, aga samuti ka Iraagis, Iraanis, Pakistanis, Indias, Kuubal jne. Täpsed andmed selle kohta, miks ristiti miin “Mustaks leseks”, puuduvad. Võibolla musta värvi kummikorgi pärast või siis selleks, et miinile astunud inimesel on vähe šansse ellu jääda. Kuid kõige tõenäolisemalt irratsionaalse hirmu pärast miinide ees, mis haarab isegi püssirohtu nuusutanud ning kogenud sõdureid, paralüseerib nende tahet, jätab nad ilma julgusest ning võimest edasiliikumiseks.

Jalaväe needus
Tegelikult on kõigis sõdades miinidest hukkunud ja vigastada saanud palju vähem inimesi kui kuulidest, mürskudest ja pommidest. Nii imelik kui see ka ei tundu, ei ole jalaväemiini põhiliseks toimefaktoriks mitte plahvatusjõud ega killud. Miin ei vigasta mitte niivõrd sõduri keha, kuivõrd vaimu. Miinihirm (teise nimetusega miiniõud)- vaat mis peatab pealetungivat jalaväge, sunnib sõdureid kartma teha kasvõi üksainus samm. Kusjuures- mida kogenum sõdur, mida kauem on ta sõdinud, seda suurem on miinihirm.
Tegelikult on ju tõenäolsus astuda miinile standartsel nõukogude miiniväljal kõigest 0,07, see tähendab sajast sõdurist, kes miiniäljale on sattunud, lendab õhku vaid seitse. Sellele vaatamata keelduvad sõdurid, teades, et ees ootab miiniväli, rünnakule minemast, või siis avastades, et nad on sellele väljale sattunud, heidavad maha ja eelistavad saada liikumatuteks märklaudadeks vaenlase kuulipildujatele, selmet söösta edasi või taganeda.
Lahingus kardab sõdur loomulikult ka kuuli ja mürsku. Kuid ta mõistab, et ka teisel pool on samasugune sõdur, keda samuti tulistatakse automaatidest ja suurtükkidest- toimub vastastikune võitlemine. Kes on osavam, kogenum, julgem, kiirem, sellel on rohkem šansse võita ja ellu jääda. Miiniga on kõik hoopis teisiti. Ja selle tunnetamine, et sa ise rakendad oma tapja tööle, jätab inimese vaprusest ilma ja paralüseerib tema tahet.
Ligidalt…
Vaatleme siis PMN tüüpi miini lähemalt. Tegu on nõukogude päritolu survele reageeriva jalaväevastase fugassmiiniga. Jalaväevastane- see tähendab ette nähtud spetsiaalselt inimese hävitamiseks või haavamiseks. Fugass- plahvatusjõul põhinev. Survele reageeriv- lõhkeb ainult siis, kui talle avaldatakse survet mitte väiksema jõuga kui 8-25 kilo. Miini töölerakendamiseks piisab sellele astumisest.
Miini sisemuses paikneb trotüülilaeng kaaluga 200 grammi. Miiniplahvatuse korral rebitakse harilikult sellele astunud jalg põlvest saati ära. Mis toimub teise jalaga, sõltub sellest, kas inimene käis või jooksis. Esimesel juhul kaotab ta suure tõenäolsusega ka teise jala, teisel juhul võib jalg terveks jääda. Peale selle kaotab inimene võimsast lööklainest teadvuse, plahvatus surub kehasse jalanõude ja riietuse tükke, omaenda luude jäänused, hõõguvad plahvatusgaasid põhjustavad tugevaid põletusi. Kui miinile sattunud inimesele ei osutata õigeaegselt esmaabi, võib saabuda surm valušoki või suure verekaotuse tõttu.
Külmakindel variant
Kõrvuti kõigi oma väärtustega oli PMN-l ka väga oluline puudus- miini lahinguvalmidusse viimine sõltus suuresti temperatuurist. Kui temperatuuril +40 kraadi jõudis miin töökorda 2-3 minutiga, siis –40 kraadi juures võttis see aega kaks ja pool päeva- külm suurendab järsult kaitseriivi plaadi metalli vastupidavust. Seepärast võeti kuuekümnendate teisel poolel nõukogude armee relvastusse miin PMN-2. Miin erines eelmisest mudelist selle poolest, et metallelement oli asendatud kummilõõtsaga- silfoniga. Lühidalt, tegu oli lühikese kummist gofreeritud toruga, mis kaitseriivis olles oli kokkusurutud seisundis. Kaitseriiviks oleva haagi väljatõmbamisel vabastab minöör silfoni, mis hakkab läbi kalibreeritud avade õhuga täituma ning ajab end sirgeks. Õhuga täitudes sirgeneb gofreeritud plastiktoru, vabastades liuguri detonaatoriga, mis asetub vedru mõjul löökuriga kohakuti.
PMN-2 omas peale selle, et tema lahinguvalmis seadmine sõltus palju vähem temperatuurist (kõikides ilmastikuoludes 2-10 minutit) veel ühte hinnalist omadust- ta oli alati valmis tööks. Ainus operatsioon, mida minöör pidi tegema, oli pöörata ja välja tõmmata kaitseriivi haak. PMN seevastu nõudis ettevalmistusi töökorda seadmiseks- kork maha keerata, asetada detonaator, kork kinni keerata, keerata maha kork miini vastasküljel ning kontrollida metallelemendi korrasolekut.
Miini laengut vähendati kaks korda, sest oli ilmne- 200 grammi trotüüli on ilmne ülepingutus, inimese jaoks jätkub ka kaks korda vähemast. Tõsi küll, trotüül asendati võimsama lõhkeainega TG-40, (trotüüli segu heksogeeniga). Miini töölerakendamiseks vajalikku survet tõsteti 8-25 kilolt 15-25 kiloni, et tõsta miini vastupidavust plahvatuse abil demineerimisele. Samas osutus PMN-2 märksa keerukamaks toota, järelikult ka märksa kallimaks. Ning populaarseks see ei saanudki. Kui PMN on tuntud kogu maailmas, siis PMN-2 rakendati piiratult, põhiliselt SNG territooriumil, Afganistanis ja veel mõnes riigis. Ja ka toodeti teda eranditult vaid Nõukogude Liidus.
Lese järeltulijad
Seismekümnendate lõpul ei rahuldanud sõjaväelasi ka PMN-2. Kaasaegsete sõdade manööveriseloom ning nende lühiajalisus tingisid selle, et miiniväljad hakkasid tihti häirima neid paigaldanud vägede endi tegevust. Pealegi tuli peale sõjategevuse lõppu miiniväljad demineerida, mis samuti nõudis palju aega ning ressurssi.
Nõuti, et teatud aja möödudes jalaväemiinid demineeruksid või likvideeruksid iseenesest. Seepärast töötati välja miin PMN-3, mis väliselt ei erinenud PMN-2st, kuid oli varustatud elektroonilise sütikuga, tagamaks miini kindla rakendumise sõduri jala all, välistas miini lõhkemise demineerimiskatsetel lööklaine abil (seda siis surve ajalise erinevuse järgi lööklaine ja pealeastumise puhul) ning õhkis miini automaatselt etteantud aja möödumisel. Võimalik oli loendur häälestada 0,5 kuni 8 ööpäevani, peale mida miin lõhkes iseenesest, põhjustamata kellelegi kahju. Teades miinide tööaega, võis väeüksuse komandör olla kindel, et vajalikul hetkel seda miinivälja enam ei eksisteeri.
Saabusid kaheksakümnendad, armee finantseerimine vähenes ja tekkis nõudlus tunduvalt odavama miini järele. Kallite PMN-3 tootmisest otsustati loobuda odavama nõukogudeaegse survele reageeriva jalaväevastase miini viimase versiooni- PMN-4- kasuks. Miin on diameetrilt väiksem (9,5 cm), madalam (4,2 cm) ja väiksema lõhkelaenguga (50 grammi TG-40) Vinnastamismehanism oli hüdrauliline, peale kaitse eemaldamist hakkas kautšukgeel tungima läbi kalibreeritud avade, milleks kulus 1-40 minutit sõltuvalt ümbruskonna temperatuurist. . Peale seda oli miin lahinguvalmis. Eneselikvideerimisest loobuti majanduslikel kaalutlustel.
Автор Юрий Веремеев
http://topwar.ru/2917-protivopexotnyj-uzhas.html