Kuidas me tutvustame oma ajalugu muule maailmale ja kas me teeme seda piisavalt
Mõnele võib kindlasti tekkida küsimus, milleks seda üldse vaja on.
Nimelt palju kära tekitanud Lihula sammas võeti just maha välismaa survel, kardeti kriitikat. Jüri Luik oli pidanud vastama USA riigidepartemangu ja president Bushi nõunike häiritud toonil esitatud küsimustele. "Lahendame selle"; vastas ta.
Ameerika Ühendriigid on Lihula monumendi suhtes olnud selgel ja järjekindlal seisukohal: see mälestusmärk oli solvav, asjatut vaenu tekitav ja provokatiivne; teatas USA saatkonna pressi- ja kultuuriatašee Thomas Hodges.
Ka tollane peaminister J.Parts tunnistas, et Lihula sammas võeti maha välisriikide survel.
Hiljem valitsus otsis rahvaga lepitust ja võimalusi sammas kusagile mujale ülesse panna. Leiti Lagedi, pandi uuesti ülesse, hundid söönud, lambad terved ja lugu lõpenud.
Kuid minu teada mitte keegi ei analüüsinud, miks on lääne riigid samba vastu
Toonitan, et Lihulast on piisavalt juttu olnud siin foorumis ja tõin selle ainult näiteks. Ärge palun hakage siin teemas Partsi ja tollast valitsust siunama.
Toon ühe näite veel. Külastan päris tihti ka välismaiseid ajaloo foorumeid ja päris tihti võib lugeda sealt küsimusi. Kas Balti riigid astusid vabatahtlikult N-Liitu
Selliseid küsimusi ei väida ainult venelased, vaid ameeriklased, prantslased, sakslased jne... Samas ei ole ma mitte kunagi lugenud küsimust, kas Tsehhi, Taani või Norra astusid vabatahtlikult Saksamaa alla
Kõigile on selge, et need riigid olid okupeeritud Saksamaa poolt. See on täiesti iseenesestmõistetav, kõigele selge. Miks siis Eesti, Läti ja Leedu puhul päris tihti seda küsitakse.
Taani ja Tsehhi ei avaldanud erilist sõjalist vastupanu, nagu Eestigi. Taani on pindalalt veel väiksem, kui Eesti. Rahvaarvult pisut suurem, kuid suurrahvaste kõrval mitte oluliselt. Nii, et ei saa ka Eesti väiksuses asi olla.
Kui keegi välismaalt küsiks inglise keelset infot Eesti lähiajaloos toimunud okupatsioonide kohta, siis mina oskaks soovitada vaid Valget raamatut.
Minu arvates peaks Eesti ja teised Balti riigid palju rohkem vaeva nägema, et oma ajalugu tutvustada.
Kõige kallim, kuid lihtsam lollikindlam võimalus oleks teha üks korralik II maailmasõja teemaline film. Näitena võib tuua USA, kõik inimesed tunnevad USA kultuuri ja ajalugu just tänu nende filmidele.
Vähemalt kolm korda aastas võib näiteks Eesti telekanalitelt vaadata Reamees Ryani päästmist (ameeriklaste kangelasteod, D-day). Võis siis Me olime sõdurid, mis tutvustab Vietnami sõda, samas huvitav vaadata.
USA on vallutanud oma kultuuriga terve maailma, ning boonusena annab filmitööstus tööd tuhantetele ja toob sisse sadu miljoneid dollareid.
Selge see, et Eesti on liiga väike ja vaene, et ülesse töödata oma filmitööstus, kuid kas ühe korraliku II maailmasõjast filmi tegemine käib meile tõesti ülejõu
Muidugi see maksaks sadu miljoneid kroone, kuid tervel riigil ei tohiks olla probleem selle raha leidmisega ja õnnestumise korral, tooks ta kümneid miljoneid ka kasumit.
Kui otsida korralik režisöör ja palgata USA-st paar staari oleks suur huvi ja edu karanteeritud. Vana tehnikat (Saksa- Vene tankid, kahurid jne...) leiaks ehk Soomest. Kindlasti oleksid soomlased nõus aitama väikese tasu eest sellist ettevõtmist. Massitseenides saaks kasutada ajateenijaid jne...
Lühidalt arvan, et üks korralik film, tutvustaks kõige paremini Eesti ajalugu.
Mida arvate