omal veel lapsepõlvest meeles, kuidas teismelisena igasugused tegelased, kes optimismist pakatavad, teemast hoolimata ebamugavust põhjustasid. samuti ei läinud ma ajateenistusse vaimustusest värisedes, vaid kuna lihtsalt peab. kohustus selline, nagu kohustuslik kooliskäimine (millesse kah ausalt öelda vaimustusega ei suhtunud) või maksude maksmine. samamoodi nendest, kellega ajateenistuses olin, siis meie 60-sest lennust ei läinud vist keegi vaimustusest värisedes. üksikud olid kaitseliidust, need siis vast rohkem motiveeritud (s.h. ka üks praegu vägagi omas ringkonnas tuntud hip-hopi artist), kuid enamus lihtsalt sest et pidi minema.
Nõus. Kuigi olen juba varases eas olnud huvitatud militaarvaldkonnast jms, siis ka endal olid teatud vastakad arvamused enne ajateenistusse minekut. Pooldasin ajateenistust, kuid samas eksisteerisid teatud "hirmud", mis muidugi tundusid esialgu suuremad kui asi väärt. Nt. oli esialgu mõttes, et mis saab suhtest (ütlen siiani, et üksikutel meestel on sõjaväes palju lihtsam), kuidas teine pool seni jõuab kanda rahalised kohustused jne. Hiljem sellele mõeldes võib loomulikult tõdeda, et kõik läks sujuvalt ja need "raskused" olid üsna kenasti ületatavad.
Kas sa alban seda uuringut ka ise lugesid või piirdusid pressiteatega (kust see 85% tulnud on)?
Kui see asi nagu kontekstis läbi lugeda, siis ma arvan, et see mutionu pakutud 50/50 on üsna reaalsuslähedane.
Sellist fenomeni nimetas Leo Kunnas mingis kirjutises "illusoorne memomaailm".
Alban, üldiselt kaldun ka pigem KT arvamuse poole (tõenäoliselt jääb see kahe vahele). Antud uuringutulemused tunduvad Eestis "hägused", nii viidatud kui varasemad. Kui kogu tekst läbi lugeda, võib seda mitmeti mõista. Reitingud näitavad küll väga head tulemust, kuid siiski on meil (k.a. viidatud uuringus vähemalt 25%) palju "nahapäästjaid", kes soovivad minna üle nn. kutselise kaitsemudelile. Võime tõenäoliselt lugeda välja, kes need 25% antud juhul on, mitte isegi muukeelsed, vaid need meie omad "poputatud" pojakesed, kellel teenistuskutse eesseismas. Olulist rolli mängib omakorda see, et aastaid on kestnud olukord, kus tegeliku teenistuse läbib kõigest 1/3 kutsealuste nimekirjas olevaist.
Kuna viidatud uuringus on valimiks olnud nii mehed kui naised, siis samuti mõttekoht. Meedias kajastatud tänavaküsitluste puhul on meelde jäänud, et noored tütarlapsed (antud uuringu kontekstis 15-29a) üsna sageli on olnud ajateenistuse pooldajad.
Minu uskumine on see, et mida suurem protsent kutsutud meestest reaalselt ajateenistuse läbib, seda kindlamaks asi muutub, seega on väga tervitatav viimase arengukava kohane ajateenijate arvu kasvatamine. Sõjaajaloos on nähtud selliseid "võnkeid" mitmetel kordadel, st kutselisele armeele üleminek tähendab elanikkonnast kaugenemist ja tsiviil-militaarsuhete teravnemist.
Mida solidaarsem see süsteem on, seda vähem vastu ollakse. Kui meil 10a pärast on reaalne läbinute arv nt 2/3 senise 1/3 või kasvõi 1/2 asemel, on see juba märkimisväärne samm riigikaitses edasi. See peaks Eestiski sellisel juhul kaasa tooma nähtuse, kus "nahahoidjatesse" hakatakse praeguse asemel suhtuma kui hädapätakasse. Kui ei ole ajateenistust väga mõjuva põhjuseta läbinud, siis järelikult näitab ka suur osa tööandjaid sellistele isikutele punast kaarti jne jne.
Kui nt 70% oleksid läbinud ajateenistust, siis usun, et ülejäänud 30% st vähemalt 20% annaksid endast maksimumi, et mitte selle 30% "pussukottide" hulka sattuda, seljad ja põlved jms "jamad" oleksid ravitavad nädalatega
