Ei nõustuks soesilmaga, kes nimetas käitumist reegleid mitte austavaks. Mulle meeldis see suntzulik "tunne iseennast" käitumine. Taheti karjusele omas ajas kaasagset "õige" mehe sõjarüüd selga ajama hakata, kuid kuna ta polnud sellega kunagi treeninud ning vastaspoole bõkiga lähivõitlusesse minek tundus rumal mõte, siis võttis oma lingu, millega oli kiskjaid eemale peletades vilumuse saavutanud ning lajatas sellega otsaette.
Mina olen ikka soesilma poolt
Kuidas saab öelda, et reegleid pole? Kas ilma reegliteta on üleüldse võimalik sellist kahevõitlust korraldada? Mõtle nüüd ise - kaks sõjaväge tuleb teineteise vastu ja siis peetakse kahevõitlus, kus mõlemad pooled nõustuvad, et just see võitlus otsustab terve lahingu käigu. Lahing ilma lahinguta. Aga laiendades Sinu mõtet, siis tuleb välja, et peame küll kahevõitlust, aga selle tulemust kasutame ainult siis, kui see meile sobib. Ülimuslik Sun-Tzu nii-öelda. Mina oleks Koljati sõprade asemel küll ikka endast selgelt väljas olnud, räägiti ju kahevõitlusest, kuid tuli mingi argpüks ja saatis kivi eemalt teele. See on ju selge reeglite rikkumine ja mina sellist kahevõitluse tulemust küll ei aksepteeriks.
Pane asja natuke meie tänapäeva konteksti. Tuntuim "ilma reegliteta" asi on vabavõitlus, ehk MMA. Kas aga saab väita, et reegleid pole? Loomulikult mitte. Alates juba keelatud löökidest/võtetest. Aga mis siis, kui keegi toob lingu sinna ringi kaasa ja saadab kivi teele? Või paneb selle kivi hoopis kindasse? Või hoopis lajatab smithist ja wessonist silmade vahele, või vaheda teraga susib ribidesse? On ju ka kõva mees? Või hoopis mõtleb laiemalt ja sõidab vastasele eelmisel õhtul tänaval autoga otsa.
Nii et Taavet eksis minu arust selgelt reeglite vastu. Kui neid reegleid ei olnud ka kirjutatud, siis vähemalt oli tegu kirjutamata, kuid kõigi poolt arusaadavate reeglitega.