Kapten Trumm kirjutas:Siin sõltub jälle mitmetest asjaoludest. Mida me tegelikult ei tea.Selles pole midagi ainulaadset. Lugesin hiljuti Lõuna-Aafrika ja Angola piirisõja kohta 1987 aasta sügisel - eks nende lahingute kirjeldused mind ka praegu päris palju mõjutavad - ja seal hävitas Lõuna-Aafrika suurtükivägi palju Grade, samas kui vastaste Gradid tulistasid küll palju aga ei suutnud vist ainsatki lõunaafriklast isegi haavata
Lõuna-Vietnami armee ei saanud ameerika relvadega NVA vastu, kuigi samade relvadega ameeriklased võitsid kõik lahingud.
Ise ma arvan, et Grad pole õieti kasutatuna sugugi mitte kasutu relv, miks muidu teda nii palju kasutatakse üle ilma.
Puht tehniliselt, kujutades ette vastutegevuse protsesse ja selleks kuluvat aega, ei kujuta ette ühtegi reaalselt land-based lahendust, millega on võimalik tabada 20ks sekundiks radari eetrisse ilmuvat tegevust, sellise asja tabamine on täpselt sama keerukas kui PzH-2000 tabamine. Kui me rivistame oma relvad üles "näidisrivisse" või kuskile fikseeritud positsioonidele, kus tunde üritatakse samast kohast tuld anda, siis sellises olukorras hävitatase suvaline relv, milleni vastase tuli küünib (ka PzH-2000).
Muidugi on erandolukorrad, nt lahingu ajal, kus meeskonnad on mürsud rauda lükanud, kõik juhtimiskeskused ja staabid töötavad täie auruga.
Kuid on ka kellaajad 03.00-05.00, kus inimese reaktsioon on kõige kehvem, inimesed magavad või võitlevad unega.
Kui ma lugesin neid Lõuna-Aafriklaste lahingukirjeldusi, siis see oli hea meeldetuletus, et päris lahingus juhtub kogu aeg midagi sellist, mida ei ole võimalik prognoosida. Vahel on info hästi käes, aga vahel pole infot üldse, vahel on info puudulik ja vahel ka lihtsalt vale. Konkreetsed näited. Raadioraginas läks üks number kaotsi ja tuli avati tühja kohta. Gradide puhul tähendas see seda, et 20 sekundiga olid sa oma torud inimtühja võssa tühjaks lasknud, suurtükkidega said pärast mõnda valet lasku tuld korrigeerida. Ühes kohas sattus soomuki juht paanikasse ja keeras oma masina kraavi. Masinat enam kätte ei saanud. Ühes kohas hakkab mingil masinal õli lekkima või ütleb mingi jupp üles ja blokeerib-aeglustab terve kolonni liikumist. Kuigi Lõuna-Aafriklastel oli väga hea luure, siis juhtus ka neil, et vaenlane ei ilmunudki välja seal kus arvasid, vaid 10 kilomeetrit paremal või vasakul. Või järsku kihutas võsast ootamatult välja Angola tank otse Lõuna-Aafriklaste laagri keskele. Muuseas, see piirkond kus need võitlused toimusid olid hästi võsased ja halva nähtavusega - nad isegi kaustasidki nimetust "Bush wars" ehk võsasõjad. See polnud Ukraina lage stepp või Iraagi kõrb, kus kõik kaugele paistab. Pidevalt olid olukorrad, kus luure või ka suuremad üksused liikusid halva nähtavusega võsas ja tuld juhiti (ning üllatavalt täpselt) lihtsalt kuulmise järgi. Pidev liikumine, info puudus, kogu aeg muutuv olukord tähendas ka seda pidid olema väga paindlik ka masinate tankimise, laskemoona järeleveo ja laadimise osas. Kui olukord pidevalt muutub, kus infoga on nii nagu on (vahel paremini ja varem halvemini), kus pidevalt juhtub midagi sellist, et pead oma plaane ja tegutsemist käigult muutma, siis selliseid olukordi, et sõidan kohale ja lasen 20 sekundiga oma raketid täpselt vastaste pihta välja ning siis sõidan minema - neid olukordi ei kipu lihtsalt tekkima.
Aafriklased kasutasid ka Grade (koos tavalise suurtükiväega), aga kirjelduste järgi pigem just staatilistemates ja aeglasemates situatsioonides.