
Lahkaks suure tegija eneseimetlust siis kah veidi, kui juba sellisel tasemel killurebimine käimas on

V.Dreving: „Kusagilt lugesin ka üsna negatiivseid arvamusi klubi Otsing kohta. Võin öelda niipalju, et kõik nende poolt leitud sakslased on kokku korjatud lubadega s.t. alati on olnud juures meie inimesed, kellel on ka vastav luba. Leitud sõdurid on isikuliselt zetoonide põhjal kindlaks tehtud ja maetud Narva Saksa Sõjaväekalmistule. Kuna sellest kirjutatud ei ole, siis on loomulik, et sellest ei teata.”
Kommentaar: Klubi „Otsing“ siis piirivalve vanemveebli Sedunovi ja tema käealuste seltskond.
Nad ei ole saanud kaevelube vene poolel sõdinute ekshumeerimiseks, ammugi mitte saksa poolel sõdinutega tegelemiseks. Drevingule antavad kaeveload kehtivad eelnevalt kokkulepitud kohtade puhul ja Sedunovi seltskonnale „katusepakkumine“ seega seaduse järgi
lubamatu. Sellest ei ole kirjutatud ja veel enam – me ka ei tea midagi „Otsingu“ poolt leitud saksa sõduritest, nende leidmiskohtadest, žetoonidest ja edasisest saatusest. Kuna Venemaaga leping puudub, siis venelaste väljakaevamist ei suudeta eriti kuidagi reguleerida – ühelt poolt Vene konsulaadi ja otsinguliste võrdlemisi ülbe tegutsemine, teiselt poolt Muinsuskaitseameti mõnetine hambutus. Läbi häda on Sedunovi seltskond esitanud meile mõningaid andmeid ümbermaetud vene sõdurite kohta, aga see ei ole süsteemne töö.
Drevingu poolt pakutav „teenus“ ei ole mulle uudiseks, sest sama skeemiga on ta päästnud kriminaaluurimisest Kavastus tegutsenud hauarüüstajad, väites need olevat tema kaevajad. Luba seal töötamiseks ei olnud muidugi ka temal.
V.Dreving: „Nagu aru saan on üsna suur hulk inimesi, kes tahaksid käia lahingupaikades, kuid puudub seaduslik alus. Seda kõike on võimalik väga lihtsalt luua ja juba mitmed aastad see süsteem ka toimib.”
Kommentaar: Süsteemi all tuleb siis vist mõista esimeses kommentaaris kirjeldatut.
V.Dreving: “Kui tahate asja ajada seaduslikult, tuleksime ehk kokku ja arutaksime seda teemat. Kuulaksime ära ettepanekud ja otsustaksime koos, mida ja kuidas teha. Vastavalt kokkutuleku tulemustele võiksime kevadel teha ühe praktilise välilaagri, kus me annaksime huvilistele väljaõppe, kuidas tuleb üldse leitud säilmetega ümber käia, kuidas vormistada vajalik dokumentatsioon jne.”
Kommentaar: Leitud säilmed tuleb jätta leiukohta (kui see ei ole nende otsese hävimisohu tõttu võimatu) ja teatada sellest Muinsuskaitseameti lähimale töötajale. Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit ei ole taotlenud ametilt Ville Drevingule volitusi sõjahaudade väljakaevamisalase koolituse läbiviimiseks. Vastavat oskusteavet võib mitteametlikult eravestlustes jagada vastavalt oma sisetundele ja südametunnistusele, aga seda ei saa reklaamida koolitusena. Eriti kui ollakse riikidevahelise lepingu täitmise üks osalistest.
Üleskutse sellises vormis esitamine on otseselt oma volituste ja pädevuse ületamine.
V.Dreving: “Kuna igasuguste otsingutega kaasnevad ka kulutused, siis iga leitud sakslase kohta on olemas teatav summa. See on ka igale leidjale vähemalt meie poolt välja makstud ( see summa on kehtestatud sakslaste endi poolt ).”
Kommentaar: Eelmise aasta seisuga siis loodetavalt 10 X 29 EUR kuni kümne mehe eest ja üle kümnemehelise haua eest 24 EUR iga sõduri eest? Kui Dreving maksab leidjale saksa poole poolt pakutava summa, siis küsiks, et milleks Drevingule säärane altruism ja mis vahenditest ta leiukoha kirjelduse, fotod ja kaardimaterjali koostab? Kuidagi umbes, leidja jutu järgi?
V.Dreving: “Elame, näeme. Igaleühele oma. Katset võib ikka teha. Püüangi just asja kaevamiste osas tsiviliseeritumaks teha.”
Kommentaar: Pidevalt maaomanikega tülli pööranud, neid lausa ähvardanud (Kutsume teile siia kandid ja venelased peale! Sikapalus mõne aasta eest), hauarüüstajate puhtaks pesemine, mis viimastele ehk päris “heast südamest” ei toimunud jne. Tsiviliseeritusest on meil vist väga erinevad arusaamised.
V.Dreving: “Kes siis peaks tegelema? On ju küll eestis olemas üks kõlava nimega liit, kellele riik igal aastal keskmiselt 1,5 miljonit sisse topib ja kes peaks nagu huvilisi koondama, kuid ümbermatmistöödel neid näha pole olnud.”
Kommentaar: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit on olnud juhtimisprobleemide küüsis. ESHL tegevuse pearõhk ei ole olnud IIMS haudade väljakaevamine. Toodud rahasumma on sihilikult kordades üle paisutatud. Kui sihtrahastamine (Kaitseväe kalmistu näiteks) juurde lisada, siis ehk saaks mõne üksiku ajaetapi, kus summad mõnesaja tuhandega kirjutatakse. Ei ole kuludokumente käepärast, aga Drevingul pole neid kindlasti, seega ei maksaks pliiatsist, või kusagilt mujalt imetud numbreid nii julgelt viimase tõena pakkuda!
V.Dreving: “Sõjas kadunute kohta on kõige lihtsam teha päring Eesti Punase Risti kaudu. Nende käes on ka meie kartoteek langenute nimedega. Nii saate vastuse kõige kiiremini.”
Kommentaar: Eesti Punase Risti otsimisteenistuse teatel on Drevingu poolt edastatud dokumendid kirjelduse järgi Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu andmebaasi väljatrükkide koopiad sõjaväekalmistutele maetute ja arvatavalt maetute osaliste andmetega. Puuduvad ümbermatmiste puhul uute hauakohtade andmed jne. Ilma saksapoolse lisateabeta poolik ja vähese kasutusväärtusega material. Viimased loendid saadud 2002.
Esimene tõsisem katse sellel tööpõllul realiseerub ehk tänavu, sest peaks saama valmis esimene täpsustatud loend eestlastest, kes on langenud nõukogude vastu võideldes ja maetud taastatud kalmistutele Eestis. Nimekirjad kavatsetakse avaldada ajakirjanduses. See peaks sündima siis Kultuuriministeeriumi ja Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu koostöös.
V.Dreving: “Nagu näete astusin mõnele tugevalt varba peale.”
Kommentaar: Ei näinud! Küll näen kaasfoorumlase isikuandmetega liputamist ja siltidekleepimist. Litsid mehed need Meleski omad!