Kas Sa nummerdasid need alapunktid tähtsuse järjekorras.
Mina ütleks, et nr 1 oli 1941-1943a kättemaks.
Nugiseks, Rebane, Ruus jne... on seda oma memuaarides väitnud.
Teineasi, et kas ainult kättemaks.
Arvestades seda, kui palju kommunistid siin kurja tegid, paljud kaotasid absoluutselt kõik. Oma riigi, perekonna, kodu, töö - kõik!
Oht, et punased tagasi tulevad oli olemas. Mis siis saab

Ei tohiks minu arvates tõmmata joont selle nende vahel, kes sõdisid punaste vastu 1941 - 1943 (idas) ja 1944a (kodumaal).
Paljud väidavad, et mis Eesti eest võitlus see Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal oli, kaugel oma kodumaast. Kuid kas oma vaenlasega tohib võidelda ainult kodus

Vaenlane kelle vastu need mehed läksid oli ju seesama, kes 1939a siia sisse marssis ja kes 1941a küüditas ja tappis.
Mina olen enda jaoks asja umbes nii lahti seletanud.
Sõda algas eestlaste jaoks 1939a, meie riik anti ära ilma vastupanuta ja mida rahvas arvab, seda ei küsinud keegi. Päts oli ikkagi diktaator, kuigi paljud eestlased teda armastasid.
1940 - 1941a toimusid pani N-Liit korda suuri kuritegusid siin Eestis.
1941 - 1943a tuli sakslased ja eestlastel avanes lõpuks ometi võimalus relvaga oma vaenlasele vastu hakkata. Paljud seda ka kasutasid.
Asi ei olnud ainult kättemaksus, sõda ju ei lõpenud meie jaoks, kui sakslane sisse tuli, vaenlane nr. 1 oli alles ja oht, et ta tagasi tuleb oli olemas. Parem hävitada vaenlane ta omal maal, kui lasta sõda tagasi oma õuele.
1944a oli selge, et vaenlane tuleb tagasi ja siis hakkas viimane lootusetu vastuhakk, vabadusvõitlus, mis kahjuks ebaõnnestus.
Seda, et Balti rahvad läksid sõtta Eesti, mitte Hitleri eest näitab ju isegi näiteks tolleaegne propaganda.
99% Saksa propagandast oli sini - must- valge ja stiilis, eestlased võidelge bolševismi vastu.
Ma pole näinud ühtegi, plakatit, mis kutsub võitlema III Reichi ja Hitleri eest. Sakslased teatsid, et eestlane ei lähe sõtta Hitleri eest.