Poolitatud teema

[Sollmann]

Üritan seda küsimust püstitada rohkem nii ilukirjanduslikult või nii.
Et millised reaalsed väljavaated võisid saksa mundris eesti soost vabatahtlikul sisimas olla?
Inimene ei ole ju vihmauss, et ei mõtle hetkel toimuvast sekunditki ette?

Teed praegu veltut, Karuke, võta v jäta ....

Tsiteerin iseennast:
'Aga lihtne loogika ütles juba 41.-l maarahvale, et igavesti ei saa ju sõdida.
Et kui fritz võidab, läheb ehk koju ( ja saabub oodatud vabadus), kui aga vasja peale jääb .... .'

Ühes-ga, niikaua kuni idanaaber oli punane, püsis oht saada/jääda vallutatuks.
Ainus reaalne füüsiline jõud astumaks vastu punakarule oli pruun kotkas ja seetõttu liitutigi temaga.
44.ndal loodeti, et tõstetakse niipaljukest oma aktsiaid, et britid ja mikid märkavad meie vabaduspüüdlusi ja kostavad me hääks sõnakese sm S-ile.
Ning mine tea, ehk läevad liitlasedki omavahel kord riidu....

[Karuke]

OK !

Ma proovin võimalikke saksa väkke astumise põhjuseid ise kirja panna:

1. Nooruslik uljus

Seiklused, relvad, munder - militaarhuvilised teavad ise kui suurt mõju see noorele mehele avaldab.

2. Propaganda
nõrgema isiksuse väärtushinnangud võisid kergesti saada ümber tehtud - ja olgem ausad - natslusel oli ka näiliselt positiivseid külgi (kord, distsipliin, oma peaga mõtlemise vajaduse puudumine jne)

3. Soov kariääri teha

1941-42 võis see tunduda meelitav. Sõjakäik itta tundus kerge ja muretu jalutuskäiguna - sakslane oli sõda kohe-kohe võitmas. Samas aga võis "veterani" staatus võitja poolel anda mitmeidki hüvesid - kui mitte haljale oksale upitada.

4. Kättemaks

Noh arusaadav omamoodi


5. Vabadusvõitlus


Võimalik - kuid peale venemaa üle võidu saavutamist - kui Hitleri kätte oleks langenud kogu vene tooraine ja tööjõud...
Ausaltöelda arvan, et siis poleks sakslast enam keegi võitnud.

Samas sai vabadusvõitlusest täiesti inimlikult ja arusaadavalt inimestele õigustus tehtud jõupingutuste kohta.
(Pealesõjajärgses maailmas ei sobinud enam uhkelt kuulutada - "et teenisin SS-is)

[hugo1]

Kas Sa nummerdasid need alapunktid tähtsuse järjekorras.

Mina ütleks, et nr 1 oli 1941-1943a kättemaks.
Nugiseks, Rebane, Ruus jne... on seda oma memuaarides väitnud.
Teineasi, et kas ainult kättemaks.
Arvestades seda, kui palju kommunistid siin kurja tegid, paljud kaotasid absoluutselt kõik. Oma riigi, perekonna, kodu, töö - kõik!
Oht, et punased tagasi tulevad oli olemas. Mis siis saab Ei tohiks minu arvates tõmmata joont selle nende vahel, kes sõdisid punaste vastu 1941 - 1943 (idas) ja 1944a (kodumaal).
Paljud väidavad, et mis Eesti eest võitlus see Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal oli, kaugel oma kodumaast. Kuid kas oma vaenlasega tohib võidelda ainult kodus Vaenlane kelle vastu need mehed läksid oli ju seesama, kes 1939a siia sisse marssis ja kes 1941a küüditas ja tappis.
Mina olen enda jaoks asja umbes nii lahti seletanud.
Sõda algas eestlaste jaoks 1939a, meie riik anti ära ilma vastupanuta ja mida rahvas arvab, seda ei küsinud keegi. Päts oli ikkagi diktaator, kuigi paljud eestlased teda armastasid.
1940 - 1941a toimusid pani N-Liit korda suuri kuritegusid siin Eestis.
1941 - 1943a tuli sakslased ja eestlastel avanes lõpuks ometi võimalus relvaga oma vaenlasele vastu hakkata. Paljud seda ka kasutasid.
Asi ei olnud ainult kättemaksus, sõda ju ei lõpenud meie jaoks, kui sakslane sisse tuli, vaenlane nr. 1 oli alles ja oht, et ta tagasi tuleb oli olemas. Parem hävitada vaenlane ta omal maal, kui lasta sõda tagasi oma õuele.
1944a oli selge, et vaenlane tuleb tagasi ja siis hakkas viimane lootusetu vastuhakk, vabadusvõitlus, mis kahjuks ebaõnnestus.
Seda, et Balti rahvad läksid sõtta Eesti, mitte Hitleri eest näitab ju isegi näiteks tolleaegne propaganda.
99% Saksa propagandast oli sini - must- valge ja stiilis, eestlased võidelge bolševismi vastu.
Ma pole näinud ühtegi, plakatit, mis kutsub võitlema III Reichi ja Hitleri eest. Sakslased teatsid, et eestlane ei lähe sõtta Hitleri eest.

[Karuke]

Jah - ma nummerdasin enda arvates tähtsuse järjekorras.(subjektiivne muidugi)


hugo 1 kirjutas:

Oht, et punased tagasi tulevad oli olemas. Mis siis saab Ei tohiks minu arvates tõmmata joont selle nende vahel, kes sõdisid punaste vastu 1941 - 1943 (idas) ja 1944a (kodumaal).

Mõttelise joone tõmbasin vabatahtlike ja sundmobiliseeritute vahele - kuna vägisi sõtta sunnitutest pole nagu mõtet siinkohal rääkida.

Ja loomulikult on kõige "huvitavamad" esimesed värvatud - ehk siis kõige ideelisemad või nii. (milles see idee ka poleks seisnenud)

Loomulikult ka A.Rebane.
Tema pidi elukutselise sõjaväelasena ju ometi aru saama mis väljavaated meil on?
Ma võin ülekohtune olla aga tundub, et see mees soovis kutselise sõjaväelasena oma ametiredelit jätkata ning otsustas õigel ajal "rongi peale hüpata".
Niipalju kui ma tean puudusid tal isikliku kättemaksu motiivid?


Aga siiski mitte härra Rebasest pole jutt...

[OveT.]

Ja loomulikult on kõige "huvitavamad" esimesed värvatud - ehk siis kõige ideelisemad või nii. (milles see idee ka poleks seisnenud)

...

Milleks leiutada jalgratast? Tänaseks on võimalik lugeda sadade Saksa armees teeninute mälestusi, mis kõik algavad selgitusega, miks mindi sõdima. Olen ka ise siia foorumisse tippinud ümber lõike minu valduses olevast sõduri päevaraamatust.

[OveT.]

(Pealesõjajärgses maailmas ei sobinud enam uhkelt kuulutada - "et teenisin SS-is)

Sellest lausest võib aru saada, nagu sõjaaegses maailmas oleks eestlastel olnud komme uhkustada SS-is teenimisega.

Ka see väide, nagu ka mitmedki teised, annavad põhjust soovitada väite autorile lugeda, lugeda ja veelkord lugeda. Siis mõtelda, mõtelda ja veelkord mõtelda.

[Karuke]

raudrist kirjutas:

Sellest lausest võib aru saada, nagu sõjaaegses maailmas oleks eestlastel olnud komme uhkustada SS-is teenimisega.

Ka see väide, nagu ka mitmedki teised, annavad põhjust soovitada väite autorile lugeda, lugeda ja veelkord lugeda. Siis mõtelda, mõtelda ja veelkord mõtelda.

Vaata - ei saanud olla sellist kommet kuna nendesse vaevalt - eriti pagulastesse oleks väga hästi suhtutud. Tahes tahtmata nõudis see millegi alateadlikku ümberhindamist ja võis leida väljundi ja õigustuse vabadusvõitluse näol.

Mis lugemisse puutub - siis on siin lugu üsna sama.
Raamatuid kirjutavad inimesed ja inimestel on komme, eriti kui sündmusest on möödunud pikki aastaid - juhtunut idealiseerida.
Või ka sihilikult moonutada kui tegu on ütleme natsimeelse autoriga.
Memuaarid on siiski valdavalt subjektiivsed ajaloosündmuse kirjeldused ja kes tahakski end halvas valguses näidata.

[Sollmann]

Loomulikult ka A.Rebane.
Tema pidi elukutselise sõjaväelasena ju ometi aru saama mis väljavaated meil on?
Ma võin ülekohtune olla aga tundub, et see mees soovis kutselise sõjaväelasena oma ametiredelit jätkata ning otsustas õigel ajal "rongi peale hüpata".
Niipalju kui ma tean puudusid tal isikliku kättemaksu motiivid?
Aga siiski mitte härra Rebasest pole jutt...

Kustkohast pidi Alfons R ometi aru saama millised on meie väljavaated v millised nad ei ole?
Kes üldse tollal õieti aru sai, millised nad sel hetkel täpselt olid v ei olnud, kui olukord oli alailma rohkem kui segane ning muutus iga hetkega.

Kas rongi pääle hüppamiseks võiks siis pidada ka metsavenna-operatsioone 41.-l?

Ja kas mitte kutselise sõjaväelase kohus ei ole mitte sõdida oma kodumaa nimel, mis sest et võõras mundris....?

[Karuke]

Hr Sollmann kirjutas:

Kustkohast pidi Alfons R ometi aru saama millised on meie väljavaated v millised nad ei ole?

Vaat see mees pidi. Ta oli proffessionaal ja ei võinud mitte taibata mida tähendab Eestile ja Kogu maailmale sakslaste võit Venemaa üle.
Aga tähendanuks see - piiramatuid ressursse Hitleri käes - nii, et mingist relvade pööramisest sakslaste vastu - andke andeks ei oleks saanud juttugi olla.

1941?

Hr Rebane jõudis vahepeal olla punaarmee ohvitser - mis polnud just parim soovitus sakslaste jaoks.
Võibolla oli kasulik "teeneid" koguda?

[Sollmann]

Lp Karuke, ütle mulle pln, mismoodi oleks too kavalpea Hitler neid nn piiramatuid ressursse hallanud?
Kes oleks valvanud-kontrollinud neid tohutuid territooriume, lugematuid ladusid-silde-kommunikatsioonikeskusi jpmt?
Isegi kui Hitler oleks selle neetud sõja võitnud, ütleb lihtne loogika, et ilma liitlasteta poleks ta kuidagi suutnud lõpmata suurt Vasjastani hallata....

[Sollmann]

Hr Rebane jõudis vahepeal olla punaarmee ohvitser - mis polnud just parim soovitus sakslaste jaoks.
Võibolla oli kasulik "teeneid" koguda?

Oot-oot, millal A.Rebane veel Punaarmeed jõudis teenida....?

[Karuke]

Hr. Sollmann kirjutas:

Isegi kui Hitler oleks selle neetud sõja võitnud, ütleb lihtne loogika, et ilma liitlasteta poleks ta kuidagi suutnud lõpmata suurt Vasjastani hallata....

See on hea küsimus ja tegelt olen isegi seda nimelt kasutanud põhiargumendina kui on läinud vaidlusteks teemal "kui Hitler oleks võitnud" ( ka siin Oleksoloogias ).
Ja kontraargument mulle on olnud ka alati sama - kuna Hitler vaatamata kõigile natsionalistlikele punnitamistele poleks puht füüsiliselt olnud võimeline okupeeritud territooriume kontrollima - siis oleks tal tulnud kasutada tõenäoliselt nendesamade venelaste abi. "Vlassovlaste" näol selline asjake hiljem tekkiski.
Ka venemaal leidus väga palju neid kes vihkasid Bolševismi.

Kuid neid kes võõra mundri selga panid vihati veel rohkem.

[Karuke]

Hr. Sollmann kirjutas:

Kood: Vali kõik

Oot-oot, millal A.Rebane veel Punaarmeed jõudis teenida....? 

Jõudis. Koos muude eesti sõjaväelastega arvati puna-armeesse kuid saadeti sealt peatselt reservi - kuuldavasti poliitilise ebakindluse tõttu.

[Sollmann]

Vaat, minuteada arvati 40.-nda a.juunis kõik eesti kaitseväleased punaarmee ridadesse, sh ka AR, aga tema 'teenistus' Punaarmees jäi min-ks kuna ühtedel andmetel lahkus ta koheselt ise sealt ( põhjuseid, mida AR lahkumiseks esitas, on välja toodud erinevaid), teistel andmetel arvati ta välja kui ebausaldatav.

Kui nt sina oleksid olnud EV KV kaadriohvitser, andnud vande ja puha, mida sina teinuks AR asemel?
Läinuks nagu lembetu paindumatu esiisa metsa ja tulistanuks säält nii skslasi kui Omakaitses teenivaid eestlasi - oma küla poisse....?

[Sollmann]

Karuke, luba küsida, kas Delfis tegutsev karuke on mingi teine karuke v ikka sina ise....?