Teritatud mõõk on loomulikult parem kuid arvan, et mõõga teritamata jätmine ei vähenda oluliselt selle kasutamist lähivõitluses. Kui antakse serviti (nagu siil soovitas

) piisavalt tugev hoop kas mööda pead, õlga, rangluid/ribisid või jäsemete pihta, siis vastasele tekitatud trauma ja valu on piisavad tema nullimiseks.
Kuskilt on meelde jäänud, et ka 2 MS rindele saadetud nõukogude poole ratsaväelastele (kasakatele?) anti kaasa vabrikust suure rutuga tehtud ratsaväemõõgad (nn šašhkad), mis jäid teritamata. Rindel vaatas igaüks ise: kes teritas kuskil kuuri all käiaga ära aga paljud jätsid ka teritamata, sest ei näinud selleks mõtet. Kui kellegile hobusesadulas olles täie vihaga ikka lajatati, siis oli löögi saaja nagunii surnud või nii tõsiste vigastustega, et (selleks lahinguks) temast enam võitlejat polnud.