Ukraina võimud blokeerisid täna Poola lõunaosas Przemyslis rongi, millega Gruusia ekspresident ja Odessa endine kuberner Mihheil Saakašvili kavatses Ukrainasse naasta.
Ukraina politsei: ,,Rong ei lahku jaamast seni, kuni selles viibivad inimesed, kellel ei ole õigust naasta Ukrainasse."
Saakašvili: ,,Keeldun rongist lahkumast. Kogu rongi pantvangi võtmine on naeruväärne. Ukraina president Petro Porošenko on muutnud Ukraina kogu maailma naerualuseks. Ma ei soovi Porošenkot kukutada, vaid lihtsalt kaitsta oma õigusi."
Ukraina ekspeaminister Julia Tõmošenko kohtus täna Saakašviliga Poolas Rzeszowis, kui too sõitis bussiga Korczowa-Krakovetsi piiripunkti. Saakašvili otsustas aga hiljem rongiga reisimise kasuks.
Ukraina piirivalveteenistus: ,,Saakašvilit ei lubata riiki, kuna ta on kodakondsuseta isik ja tal puuduvad vajalikud dokumendid."
Ülemraada saadik Juri Derevjanko: ,,Saakašvili toetajad murdsid Ukraina-Poola piiril asuvas Šegini piiripunktis Ukraina jõustruktuuride ahelikust läbi ning toimetasid poliitiku Ukraina poolele. Saakašvili saabumise järel astusid jõustruktuuride esindajad kõrvale ning ei sekkunud toimuvasse."
Toimunut kinnitas ka Ukraina piirivalve ameti ülema abi Oleg Slobodjan.
- Šaakašvili koos pojaga.
http://maailm.postimees.ee/4239031/foto ... ery=108229
Ukraina hooldekodu elanik Tamara Makarovna veedab oma pärastlõunaid lagunenud tugitoolis teleseriaale vaadates ja naabritega juttu ajades. Kui esmapilgul tundub 81-aastase Makarovna elu täitsa rahumeelne, siis tegelikkuses asub tema koduks olev riiklik hooldekodu sõjast räsitud Ida-Ukrainas, vaid mõne kilomeetri kaugusel rindejoonest Ukraina ja venemeelsete separatistide kontrollitavate territooriumite vahel. Makarovna on aga üks tuhandetest hooldekodudes elavatest eakatest ja puuetega inimestest, kes tahtmatult on sattunud lahingutegevuse keskele. Värvilist kitlit kandev hallipäine naine, kes soovis, et artiklis kasutataks vaid tema ees- ja isanime, sattus väikeses Novomihhailivka külas asuvasse hooldekodusse lähedalasuvast linnast 2011. aastal, kui ta pärast jalaoperatsiooni enam üksi kodus hakkama ei saanud. Enne sõjategevuse algust Ida-Ukrainas 2014. aasta aprillis, mis on praeguseks nõudnud ligikaudu 10 000 inimelu, oli see vaikne paigake. Mürsutabamuse on saanud ka hooldekodu ise. «2014. aasta 7. detsembril kuulsin ma mingit müra, siis kukkusid kõik aknaklaasid sisse,» meenutas naine. Pärast seda kulus üle aasta, enne kui maja katus ja seinad täielikult parandatud said. Ringiliikumiseks kepi najale toetuv Makarovna ja teised hooldekodu elanikud aeti siis kiiruga maja keldrisse käepäraste vahenditega rajatud varjendisse. Ukraina ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise amet (NPM), mis aeg-ajalt sellistesse asutustesse kontrollkäike teeb, külastas hiljuti ka Novomihhailivkat. Vaatlejaid saatsid ka mõned ajakirjanikud, sealhulgas uudisteagentuurist AFP.
NPMi vaatleja Tetjana Petšontšik: ,,Sõda on selliseid asutusi väga lähedalt puudutanud. Rindejoone mõlemal poolel asub ligikaudu 50 sarnast hooldekodu. Siinsed inimesed on kahekordselt pantvangistatud: esiteks ei suuda nad omal jalal siit lahkuda ja lisaks on nad lõksus kohas, kus on käimas sõjaline konflikt. Kui nn separatistide kontrollitavatele aladele jäänutel on puudu nii toiduainetest kui ravimitest, siis Kiievi kontrollitavates piirkondades on peamine probleem rindejoone lähedus ja seega reaalne oht surma saada."
Hoolimata pidevast pommitamisohust on Makarovna otsustanud siia jääda. Ta ei ole olnud kordagi abielus ja tal ei ole lähedasi, seega on see hooldekodu ainus koht, kus ta saab loota, et keegi tal silma peal hoiab.
Makarovna: ,,Mul ei ole kuhugi mujale minna. Iga päev palun Jumalat, et ta sunniks neid (sõdimist ja pommitamist) lõpetama. Ma olen kõigega nõus, ainult kui nad lõpetaksid selle tulistamise."
Kahekorruselises hallis paneelmajas asuvas Novomihhailivka hooldekodus elab praegu 31 inimest, kes maksavad selle eest iga kuu oma 1300-grivnasest (44-eurosest) pensionist umbes 75 protsenti.
Makarovna: ,,Meie kokad teevad meile suppi ja putru. Ja neljapäeviti me laulame ja tantsime. Pensionist jätkub ka väikesteks lisakulutusteks."
Nõukogude ajast veteranidemajaks kutsutava hooldekodu direktor Ivan Svistelnik: ,,Enam kui pooltel siinsetel elanikel on lähisugulased olemas, aga koju neid ei taheta."
Ukraina ametivõimud on enim kannatada saanud hooldekodud ka kolinud. Aga enamik on sunnitud jätkama praeguses asukohas, olgu siis põhjuseks hooldekodukohtade vähesus või sealsete elanike ja töötajate keeldumine kodulinnast liiga kaugele kolida. NPMi vaatlejad külastasid ka rindejoonest kümne kilomeetri kaugusel Gostre külas asuvat tuberkuloosihaigete sanatooriumi. Seal on tulnud ette ka juhtumeid, kus ametlikult on patsiendi raviaeg läbi saanud, aga konfliktiolukorra tõttu nad asutusest lahkuda ei saa. Tuberkuloosihaigete ravimine kinnistes asutustes on mitmes endises Nõukogude liiduvabariigis siiani laialt levinud. Kiievi kontrolli all oleval terroritooriumil asuvas raviasutuses veedab enamik patsiente kaks-kolm kuud.
Tuberkuloosihaigete sanatooriumi peaarst Valentina Koževnik: ,,Umbes kümme praegu sanatooriumis viibivast sajast haigest on sunnitud jääma sinna pikemaks ajaks, sest nende ID-kaart, mida on konfliktitsooni läbimiseks vaja, on vahepeal aegunud. Me ei sunni kedagi siia jääma, meil lihtsalt ei ole neid kuhugi saata."
Üks neist on Makijivka linnast pärit 47-aastane Valeri Koltunovski, tema naine ja kaks last elavad mõlemad nüüd isehakanud Donetski rahvavabariigi alal. Koltunovski ID-kaart on aga aegunud ja tuberkuloosi kõrvalnähuna tekkis tal raskekujuline bronhiit, nii et kurnava teekonna koju läbi lõputu arvu kontrollpunktide peab temaga läbima ka arst."
Kõhetu ja vuntsidega Koltunovski istudes raviasutuse pisikeses söögitoas: ,,Ma tahan oma kodulinna tagasi, aga vaevalt see varsti võimalikuks osutub."
http://maailm.postimees.ee/4219171/ida- ... nel-loksus
- Tuberkuloosihaigete sanatooriumi patsiendid, 52-aastane Volodõmõr Pridvod (vasakul) ja 47-aastane Valeri Koltunovski.
.
). Tõlkisin nii, nagu oskasin, vene keele valdajad võivad ise lugeda siit: 
