Miks peab "650 tegevväelast" palgal hoidma?Võtame kasvõi sinu väite (üks vähestest, kus ka mingid numbrid taga on), et normaalseks KV meditsiiniteenistuse suuruseks peaks Eesti tingimustes ja välismaa analoogide alusel olema 800-1400 inimest. Täna on meil KV meditsiinisüsteemis minu mälu järgi rahuaegses tegevteenistuses või palgalise tsivilistina u 150 inimest. Püüa nüüd kasvõi teoreetiliselt kokku arvutada, kui palju maksaks aastas minimaalselt 650 täiendava tegevväelaste palgal hoidmine? Kas see lisaraha tuleb Haigekassa eelarvest? Või kui tuleb 2% seest, siis millised muud võimearendused ära jätame ja/või millised 600 senist tegevväelast ära koondame?
Kas selline väide pole mitte katse ideed naeruvääristada?
Eesti teoreetiline meditsiinipataljon/sõjaväehaigla peab rahuajal niiehknaa osutama 99% raviteenuseid tsiviilelanikele. Nii käib asi ka Saksamaal muide. Pole lihtsalt neid kümneid haavatuid, kellega praktiseerida. Neid raviteenuseid finantseeritakse tavalises korras Haigekassa hinnakirja alusel. Kaitseväelaste raviteenused maksab kaitseministeerium nagu ta maksab neid ka täna tsviilhaiglale.
Lihtsalt vahe on selles, et personal on
1. sõjaväeliselt koolitatud ja sõjaliseks tegevuseks oma üksuses kokku harjutatud
2. seal makstakse kõrgemat palka (mis motiveerib sinna kogunema paremaid meedikuid ja kannatama seda "sõjalist jama".
3. tema varustus, taristu, tehnikapark jne on loodud/kohandatud sõjalistele vajadustele. Näiteks meditsiiniline transport on maastikuvõimeline.
Tänase tsviilmeditsiini võime tulla toime suurema jamaga on minu silmis kahtlane. Mitte ainult meil, vaid igal pool läänes, kuna süsteem on optimeeritud rahuaja vajadustele ja sellele kopikale, mis peaks kuluma SA ettevalmistuseks, on sada tahtjat alates õdede palgatõusust kuni haigla remondini. Lisaks on asutused pandud omavahel konkureerima - rahuaja konkurentsis on aga IGA sõjaline kulutus raisatud raha, mis vähendab konkurentsivõimet. Võib-olla on see kahtlane ka meie vastase juures. Selles olukorras, kus instituudi kui sellise funkamine tõsises kriisis on kahtlane, ei oma ka enam suuremat tähtsust, kas peaarstile on omistatud leitnandi või koloneli pagunid. Alates sellest, et haigla ei suuda pikemat aega töötada kütusepuuduse tingimustes (kui pole elektrit) kuni sinnani, et puudub tõsiseltvõetav meditsiiniline transport keerulistes oludes toime tulekuks (koosneb maastikuvõimetutest kaubikutest ja kiirabiautodest).
Mina saan küll suurepäraselt aru hillarti idee sisust - tõsi, küsimus lihtsalt on nagu ikka, finantsides.
Põhiline päästeventiil on mõistagi raviteenused tsviiilelanikele, kuid mingi raha tuleb 2% seest ikka alla panna. Kasvõi sõjavämeedikute 30% suurem palk võrreldes tsviilmeedikutega (sinna me ju tahame parimat seltskonda), kasvõi normaalne sanitaarautode park, kolm korrust maa all või mis iganes, mida tsiviiltegevusega on raske seostada.