Soomlastel on tähtsamates baasides kõik kriitilised mahutid ja laod ning juhtimiskeskused kalju sisse kaevatud. Olenevalt vastase eesmärgiks võib rakett tõesti olla parem kui diversioonigirupp, raketirünnakut saab vajadusel mängida ka lihtsalt õnnetusena. Soomlased on väga mures selle üle, et Lääne ringkonnas on venelastel piisavalt üksuseid, millega rünnaku algfaasis toimetada ja palju paha teha.
15 min valmisolek tähendab, et üksus on kasarmus ja nii transpordivahendite kui inimestega minimaalselt 90% komplekteeritud. Praktiliselt tähendab see, et autode kütusepaakide osuti ei lange kunagi alla poole paagi ja on eraldi sõjatehnika alaliseks valmisolekuks ning jooksvaks väljaõppeks. Alalise valmisoleku tehnika peab olema komplekteeritud ka laskemoonaga ja üldse peaks seda olema ülekattega, et remondi korral antakse uus masin asemele. Ehk siis tankides on lahingmoon sees ja veokitel kogu varustus peale pandud. Väikeriikides pika aja jooksul ebareaalne, sest ei ole inimesi ja raha, heal juhul on pataljonis töövälisel ajal häirerühm. Isegi PPA suudab sellise kiirusega reageerida ainult nendega, kes parasjagu teenistuses, teistega läheb tund-paar aega, kuni üles leitakse ja kohale ilmuvad. Seda siis PPA töötajatel, kes teavad, et 24/7 võib käsk tulla ja on läbi harjutanud, kaua läheb kodust ja suvilast tööle, ülemuse seifis on tavaliselt nimekiri, kus need numbrid kirjas.
Reaalselt oli selliseid 15 minutiga väravast välja - üksuseid isegi kaugel Nõukogude ajal vähe, sest valmisoleku ülevalhoidmine nõudis suuri pingutusi ja maksis palju raha. Näiteks kaader vihkas selliseid üksuseid nagu katku, sest tavalisest koolituspolgust läks kaader õhtuti ja reedel koju viina jooma, v.a. sidekeskus ja korrapidajad, kuid kiirreageerival pidi alati märgatav osa palgalistest kohal olema ja päris rihma ei saanud lõdvaks lasta kunagi, sest alati võis tulla häire. Reaalne olukord oli ikka see, et enamikes üksuses suudeti polgust häire korral välja panna pataljon ja diviisist polk (kas Puna-armees üldse brigaade oligi?), seda siis tööpäevadel, öösiti ja nädalavahetustel läks kogunemisega kauem. Kui süsteem lagunema hakkas, räägiti isegi Tondi tankipolgu ja muude eliitüksuste kohta, et reaalselt häire korral läheb käima vähemus, sest enamus tehnikast oli varuosade varastamise ja kütusemüügi eesmärgil tühjaks tehtud.
Jutu mõte on selles, et kui Venemaa Baltikumis midagi üritab, siis oleks nende strateegiline valik ilmselt midagi sellist, mis viitaks ülestõusule või mingi piirkonna eraldumispürgimustele, et liitlastele abi andmine võimalikult keeruliseks teha, kui Narvas või Sillamäel toimuvat Vene kodanike meeleavaldused, millel nõutakse autonoomiat, samal ajal keegi ründab PPA ja KJ objekte ning paneb seisma elektrijaamad, mõned meeleavaldajad saavad ka muidugi pihta, siis on Tapal baseeruvatel liitlastel raske midagi teha peale oma baasi perimeetri valve tõhustamise. Mõne lao õhkulendamise saab ka vabalt õnnetuse kaela ajada, samas kaob sujuvalt vasakule mingi kogus relvi ja laskemoona ning vormiriietust, mis hiljem diverantide kätte jõuavad. Automaadi ja 1 DOSiga varustatud kaitseliitlased võivad sellisel hetkel olla kriitilise tähtsusega, sest laetud relva on võitlejalt raskem kätte saada ning sellist staapi või ladu, kus KL kohal, niisama 1 väikese diversantide grupiga üle ei jookse.
