„Nüüd on siis kriis käes,” nendib Eesti õdede liidu juht Anneli Kannus pisut nõutult. Meditsiinitöötajate tööjõupuudusest on räägitud juba kümnend, kui mitte kauem. „Reservi pole. Kui on mingigi, siis on need meditsiiniõed oma vanuse poolest juba ise riskirühmas,” sõnab ta.
Eestis on ligi 8500 meditsiiniõde. Kannuse sõnutsi peaks neid ideaalis olema 12 000. „Kahju, et läbi sellise kriisi peame jõudma tõdemuseni, et õdesid on päriselt vaja. Viis aastat tagasi vaidlesime, et isegi kui on õdesid, siis tervishoius pole raha neid palgata,” nendib ta. Eesti tervishoid on küll efektiivne, kuid tervishoiutöötajatest on juba kriisitagi maksimum välja pigistatud. Terviseameti andmeil töötab eriarstiabi osutajatena praegu 4178 arsti, 8455 õde ja 588 ämmaemandat (ei sisalda hambaarste; mitmes eri asutuses töötavad inimesed võivad kirjas olla topelt). Üldarstiabi osutajatena (s.o perearstikeskustes) töötab praeguse seisuga 788 perearsti, 383 abiarsti, 40 asendusarsti ja 1604 õde.
Eesti arstide liidu tegevjuht Katrin Rehemaa tõdeb niisamuti, et kui tavaolukorraski on tohtritest pigem puudus, siis praegu on lisatööjõudu leida keeruline. „Kindlasti püüavad arstid kolleege aidata nii palju kui võimalik. Enamik arste peaks tavapalatis koroonapatsientidega hakkama saama, kuid neid intensiivraviarstideks ümber õpetada ei ole lühikese ajaga reaalne,” ütleb ta.
Mõni koroona küüsis olev riik on hakanud tervishoiutöötajaid pensionilt tööle tagasi kutsuma, kuid seda Rehemaa suure nakatumisriski tõttu ei soovita. Ka töötavate arstide seas on palju vanemaealisi: ligi kolmandik on üle 60-aastased, keda peaks koroonaviirusega kokkupuutumise eest hoidma. „Samas on meil ka rohkem kui 500 noort arst-residenti,” lohutab Rehemaa. Ta lisab, et paljudel välismaal töötavatel arstidel on töökoht ka Eestis.
„Isegi kui ta koroonaga ei nakatu, on väga suur probleem tervishoiutöötaja läbipõlemine. Kui nad töö lõpetavad, on nagu laibad,” sõnab Eesti tervishoiutöötajate liidu juht Iivi Luik. Temagi on aastaid rääkinud, et tervishoiutöötajaid – mitte ainult õdesid-arstet, vaid ka kogu tugipersonali – on puudu. Ent on vaja ka reservi, sest tavaolukorraski on põhibrigaadi töökoormus metsik. „Emotsionaalselt ja psüühiliselt pingeline töö, praegu eriti raske. Patsiendi eest vastutada ja ka ise kaitstud olla. Selle mõttega veel, et õhtul lähed pere juurde,” kirjeldab Luik tervishoiutöötaja praeguse aja igapäeva. „Väga raske aeg on ja suure tõenäosusega aprillis kergemaks ei lähe,” sõnab ta. „Jaks hakkab neil juba paari nädala pärast otsa saama, aga meil pole tagavara, et eesliinil olijaid saaks välja vahetada.”
Kui valitsus paar nädalat tagasi eriolukorra välja kuulutas, hakkas õdede liit kohe otsima, kust reservi leida. „Esiteks,” märgib õdede liidu juht Kannus, „koolides töötavad õed.” Koolid on kinni ja nemad sai kohe perearstikeskustele appi saata. Teiseks räägib Kannus ühest oma üle 60-aastasest kolleegist, õdede liidu juhatuse liikmest, kes naasis tööle koduõena. „Talle ka helistati, et kas oleks nõus tagasi tulema, oma kolm endist patsienti hoole alla võtma, et teistel oleks koormust vähem. Kodustel on ju ka keeruline. Lapsed hoiavad ka eemale, ei taha nakkust viia,” kommenteerib Kannus.
Kolmas võimalus lisajõudu saada oli haiglate plaanilise töö lõpetamine. Õed saavad hakkama ka muudes valdkondades kui ainult oma erialal, usub Kannus. Ent neile oleks vaja enne väikest lisakoolitust. Mõni tunneks end mugavamalt, kui näiteks õpetataks korra üle, kuidas kaitseriietust õigesti selga panna ja ära võtta. „Mõnel alal pole ju seda kunagi vaja läinud,” põhjendab Kannus.
Lisaressursina käsitletakse ka eratervishoius töötavaid arste-õdesid. Selleks et kõigile jaguks isikukaitsevahendeid, peatati eelmisel nädalal plaaniline ravi eratervishoiu- ja hambaraviasutustes. Terviseamet on erasektorist vabanevaid tervishoiutöötajaid juba appi palunud. „Esialgu eelkõige Saaremaale,” ütleb Jürilo ja lisab, et esimene abi on juba saadud. Ka üks erakliinik pakkus oma ruume, et saaks vajadusel haiged sinna viia.
https://epl.delfi.ee/uudised/koroonakri ... d=89407295Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivraviarst dr Hans-Erik Ehrlich tõdeb, et praegu pole olukord veel kurnav. Ühtlasi viitab ta oma Itaalia kolleegidele, kes on öelnud, et enne tormi oligi vaikus.
Kui tihti käib teie peast läbi hirm, et võite tööl saada COVID-19 nakkuse?
Võimalusega, et võin töölt nakkuse saada, peab arvestama. Ka kõige parema varustusega ei ole nakkus välistatud, näiteks pääseb läbi FFP3 maski 1% õhus lendlevaid osakesi. Oleme haigete käsitluse juures võtnud kasutusele lisaabinõud, et vähendada nakkuse saamise riski. Õnneks jätkub veel ka kaitsevahendeid.
[...]
Milles mõõta seda, kui pingeline aeg on praegu koroonaviirusega eesliinil võideldes? Kohvitassides? Patsientides? Kui tihti te jõuate hinge tõmmata?
Viimased valved on tõesti olnud keskmisest raskemad.
COVID-19 haigetega on palju rohkem tööd. Esmalt on vaja planeerida tegevus ette, et vältida lisavahendite isolatsioonipalatisse toomist ja kaitsevahendite kulutamist. Tavaliselt saabuvad haiged intensiivraviosakonda juba üliraskes seisundis ning nad on vaja kohe viia narkoosi ja kunstlikule hingamisele. Seejärel asetame veresoontesse kanüülid, alustame ja jälgime ravi, kõik toimub isolatsioonipalatis ja kaitseriietuses, millega mõne tunni jooksul hakkab päris palav. Lõppu jääb paberitöö puhastes tingimustes ja ravi korrigeerimine vastavalt tulemusele.
Eelmises valves pidin vastu võtma neli üliraskes seisundis haiget, kellest kahe haiguse põhjustas COVID-19. Lõunapausi tegin õhtul kella 18 ajal, kuid tassi kohvi sain siiski enne paberitöö kõrvalt juua. Intensiivraviarstid joovad üldiselt palju kohvi. Koormuse tõusu tõttu on pigem kohvitasse vähem.
[...]
Kujutan ette, et praegune aeg on tervishoiutöötajale nagu must auk: igasugune energia kaob, koju jõutakse rampväsinuna. Kas on nii? Kas teie elus on olnud mõni muu kogemus, millega võiks praegust aega võrrelda?
Praegu veel, kus saame tavapäraste ressurssidega hakkama, ei ole olukord väga kurnav. Seda on ka Itaalia kolleegid kirjutanud: enne tormi oli tähenduslik vaikus. Oleme praegu võitluseks motiveeritud, energiat on isegi rohkem. Tutvume kirjandusega ja valmistume haigete tulvaga hakkama saama, kirjandusse tuleb iga päev haiguse ja selle ravi kohta palju uusi teadmisi.