Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[Manurhin]

Jätkan pitsateemaga:

[Lemet]

Aga ei, nälg olevat olnud ka peale seda, 1950-60-ndatel ja siis ei saanud ma jah aru, et mismoodi on võimalik Ukrainas nälga surra. 

Pisut OT, aga 50ndate näljaaegu Ukrainas tõdes isegi Nikita kõnetoolis. Kuidagi nii, et "...nesladkie j tjažolõje vremena...".

[Kapten Trumm]

No mis Kirovist rääkida, Kuuli Oskar oli ju vana kagebeshnik ja Moskva käsi kattis teda vägagi laialt.
Miskis hiljutises ilukirjandusteoses Lembit Uustulnd pajatas sest...
https://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Kuul

Kolhoosi majandusliku järje pani ikkagi paika töö, mis ära tehti - ei see KGB karvane käsi ei muutnud teravilja hektarisaake ega lehma piima-ande kuidagi paremaks, see tuli ikkagi kvalitatiivselt parema töötegemise, juhtkonna ettevõtlikkuse ja muu taolise arvelt. Ka kalurikolhoosides, mida ju Kirov oli. Selleks, et püüda rohkem kala, ei aidanud ju KGB-ga hirmutamine, oli vaja hoida laevad paremini korras, püüda rohkem jne. Kui plaanikomitees tekkis küse, et kellele eraldada vahendid uue konservitsehhi tarbeks, siis eks nad vaatasid, kes oli varem silma paistnud.

Minu tutvusringkonnas oli üks mehhanisaator, kes figureeris tollases ajalehtedes edetabelite eesotsas. "Organid" ei omanud seal mingit rolli, tegu oli korraliku, viinavaba ja väga tööka inimesega, kes talvekuudel roomas teistest rohkem oma Belarussi ja kombaini all ja kuna need suvel lagunesid vähem kui lohakatel, siis polnud küsimust künda või koristada poole rohkem. Kui kolhoos suutis ehitada töölistele mõned ridamaja boksid või sai mõned Ziguli ostuload - polnud ka kaua vaja mõelda, kes need endale said, on selge, et eduraporteerimisest huvitatud kolhoosiesimees andis neid inimestele, kes tema edulugu oma tegudega toetaksid, mitte neile, kes tööpäeval kell 14 külapoes viinasabas juba seisid.

Mis puudutab mehhaniseeritud tegemisi (põllumajandus, kalapüük), siis vene tehnika tingimustes maksiski tihtipeale just masinameeste korralikkus ja hoolikus - see oli ainus maksev valuuta, mis võimadas sita kvaliteediga vene tehnika enam-vähem hinges hoida. Kui kolhoosi tuli 3 uut traktorit, siis loomulikult ei läinud need joodikutele, vaid korralikele. Kui see eeldus oli täidetud, siis normaalne mees võiski eriliselt higistamata edukas olla, sest üldine töökultuuri tase oli kehvavõitu ja seal hiilata polnud raske. Samal põhjusel voolas Pribaltikasse heldemalt tsentraalseid ressursse (nt saksa põllumasinad), sest Moskvas osati ka tabeleid lugeda ja vagunid uute masinatega jõudsid Hiiule, mitte Krasnojarskisse.

[AMvA]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 79#p488279

Jäin sellelt lehelt imetlema neid õlle- ja veinisilte ning hakkas silma, et jube kanged vikatid olid kõik õlled. Kuna ma ise sel ajal veel vägijooke oma vanuse tõttu ei tarvitanud, tekkis küsimus, et kas see oli teadlik plaanimajanduslik strateegia (noh, et teeme kangema õlle, saab väiksema koguse tarnida - mehed peavad vähem tarbima, kõik kasumis või oli tänapäeva mõistes normaalseid, noh nii 4-5% õllesid ka saadaval? Kummaline praktika on muidugi ka mõnel õllesildil kanguse määramine kraadides

See ei ole alkoholi protsent, vaid virde kraad. Seda tähist kasutavad tänini näiteks Tshehhi tootjad sisetarbimisse mineval õllel.
Veidi selgitust ka: https://beerandbrewing.com/dictionary/NpUFIRRVLp/

[Fucs]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 79#p488279

Jäin sellelt lehelt imetlema neid õlle- ja veinisilte ning hakkas silma, et jube kanged vikatid olid kõik õlled. Kuna ma ise sel ajal veel vägijooke oma vanuse tõttu ei tarvitanud, tekkis küsimus, et kas see oli teadlik plaanimajanduslik strateegia (noh, et teeme kangema õlle, saab väiksema koguse tarnida - mehed peavad vähem tarbima, kõik kasumis või oli tänapäeva mõistes normaalseid, noh nii 4-5% õllesid ka saadaval? Kummaline praktika on muidugi ka mõnel õllesildil kanguse määramine kraadides

See ei ole alkoholi protsent, vaid virde kraad. Seda tähist kasutavad tänini näiteks Tshehhi tootjad sisetarbimisse mineval õllel.
Veidi selgitust ka: https://beerandbrewing.com/dictionary/NpUFIRRVLp/

Just. Algvirde tihedusprotsent.
Mida rohkem linnaseid ja suhkrut, seda suurem peaks olema algvirde tihedus ja seda paksem/tummisem õlu.

Algvirde tihedus - õllevirdes olevate ekstraktiivainete kontsentratsioon massiprotsentides enne kääritamise algust.

http://www.beerguide.ee/sonastik.html

Otsest seost alkoholi protsendi ja kraadidega ei ole ja sõltub kääritamisest ning suhkru kogusest algvirdes, aga kirvemeetodil umbestäpselt:

Algvirde tihedusega 9% saavutab normaalsel tavapärasel naturaalsel ja traditsioonilisel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 3,8 - 4,2%
Algvirde tihedusega 10% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 4,0 - 4,4%
Algvirde tihedusega 11% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 4,2 - 4,6%
Algvirde tihedusega 12% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 4,4 – 4,8%
Algvirde tihedusega 13% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 4,6 - 5,0%
Algvirde tihedusega 14% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 4,8 - 5,2%
Algvirde tihedusega 15% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 5,0 - 5,4%
Algvirde tihedusega 16% saavutab naturaalsel kääritamisel õlle alkoholisisalduse ca 5,2 - 5,6%

Enimmüüdud alkohoolne jook läbi 1980. aastate oli õlu (teisel kohal oli aastail 1980–1982 viinamarjavein, järgnesid viin ja viinatooted). Toonane õlu oli üsna lahja, keskmise kangusega 4%. Tänapäeval levinud kangestatud õlut ei tuntud, tegemist oli ainult naturaalsel kääritamisel saadud joogiga.

https://www.folklore.ee/tagused/nr36/arusaar.pdf

Osadel õlle siltidel on ekslikult toodud kraadid algvirde tihedusprotsendi asemel... kellegi näpukas... nt trükikoja laduja, kes pidas algvirde protsente kraadideks

Siin näha olev "Saaremaa õlu" ei olnud mitte 16 kraadi kange, vaid ca 5,4 kraadi ja teised "11 kraadised" olid tegelikult ca 4,4 kraadi.

https://www.pruulikeskus.ee/hudromeetri-naidu-lugemine/

1935
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d= ... 350903.2.7

[Fuchs]

Osadel õlle siltidel on ekslikult toodud kraadid algvirde tihedusprotsendi asemel... kellegi näpukas... nt trükikoja laduja, kes pidas algvirde protsente kraadideks

Tänan põhjaliku ja hariva postituse eest.

Kokkuvõtvalt siis täpset alkoholi sisalduse protsenti paika tollal ei aetud (või ei suudetudki ajada?) ja õlle kangus kõikus mingil määral ning pigem olid nõukaaegsed õlled tänapäevaga võrreldes lahjemad.

Kohati muigama paneb see siltide disain, huvitav mis seose kunstnik leidis saaremaa õllel päkapikkudega?

[Kapten Trumm]

Meil maal pruuliti ise - esiisade meetodil ja saadud kraam mekkis palju paremini kui tollane pudelisolk - ja hakkas latva kah kõvasti. Roostevabad ankrud siiani alles, peaks äkki taaselustama. Tegemisest palju ei mäleta, joonud olen küll, mäletan vaid, et vanaisa keetis suures pajas kadakaoksi.

Koduse kesvamärja kõrval oli nt Ziguli õlu (vanaisa vahest poest tõi) küll üks ebameeldiv kibe vedelik

[Walter2]

Meil maal pruuliti ise - esiisade meetodil ja saadud kraam mekkis palju paremini kui tollane pudelisolk - ja hakkas latva kah kõvasti. Roostevabad ankrud siiani alles, peaks äkki taaselustama. Tegemisest palju ei mäleta, joonud olen küll, mäletan vaid, et vanaisa keetis suures pajas kadakaoksi.

õllede stardikomplekte pakuvad mitmed müüjad (handymannis oli ka muu pruulimisvarustus müügis, sama käis ka veinivalmistamise kohta) -olen teinud ja päris vahelduv juua ka midagi endavalmistatut ((niivõrd kui seda saab endatehtud õlleks nimetada...).

[Jaanus2]

See tegelane seal Saaremaa õlle sildil on pigem jõuluvana (näärivana) ja õlle kangus näitab ka, et tegu peaks olema millegi paremaga. Kas keegi mäletab seda sorti ja teab sest midagi rääkida?

[Fucs]

Kohati muigama paneb see siltide disain, huvitav mis seose kunstnik leidis saaremaa õllel päkapikkudega?

IRW
See on ilmselt "Nääriõlu"... aastavahetuseks vorbitud kangem eripruul
Kangemat ja kvaliteetsemat "Porterit" tehti Sakus ka. Tavaliselt tähtpäevade puhul.
Algvirde tihedusega 20% (alkoholisisaldusega ca 5,8 - 6,4%)

80-ndate lõpus jugeti juba ka jõuludest rääkida ja...

Saku jõuluporter.jpg (52.28 KiB) Vaadatud 2915 korda

Meil maal pruuliti ise

Ma viimati tegin ise koduõlut (maltoosast) 2015 (naise juubeliks) ja 2017 (jaanipäevaks).
2015 õnnestus väga hästi. 2017 õlu ei saanud nii hea.
Kangust oli mõlemal korral rohkem kui piisavalt

Enne seda sai viimati tehtud siis kui kroonu läksin 1986 kevadel.
40 liitrisest alumiiniumist piimaplännergust tehtud õllenõusse.
See on üks äraütlemata lõbus lugu, mida kõik asjaosalised meenutavad siiani heldinult.
Noored ja uljad.... esimene õlletegu.... kõike sai pandud mõnuga ikka rohkem... et saaks ikka pädevalt kange ja tummine.... maltoosat ja suhkrut ja...
Lõpuks oli see nõu nagu pomm. Plännerg läks rõhu all ümmarguseks.

Kui piimanõu ühel päeval hakkas oma mõõte muutma (ikka kõvasti enne tähtsat pidu juba), siis tuli meil hirm peale ja lasime poole käimise peal korduvalt muudkui sisu natukene välja.... ainult totaalset vahtu tuli....
...oli hirmus magus veel, aga kraade juba nii, et plännergu omanik magas kahel korral pärast degusteerimisi plännergu kõrval vaatamata ohule, et see vasta taevast võib lennata

Lõppkokkuvõtteks ei aidanud see pidev välja siristamine midagi. Plännerg läks ikka ümmarguseks nagu pall.
Minu kroonu ärasaatmise pidu toimus aga plännergu asukohast (plännergu omaniku garaaž) ca 2+ km eemal, linna teises servas.
Keegi ei julgenud seda plännergut aga liigutada ja sihtkohta viia. Seega lasime mingid nõud täis, niipalju kui neid mingeid nõusid oli ja viisime osa joogikest eraldi peopaika.
Peo käigus, nagu ikka, tuli aga heast märjukesest puudus ja üks juba korralikus vines peoline nõustus minema keset pidu taksoga plännergu järgi.

Taksojuht kui punnis plännergut nägi keeldus seda masinasse panemast ja saatis meie kulleri kuu peale.
Nii siis tuli see mees kohusetundlikult selle pooltäis suure ümmarguse plännerguga mööda linna äärseid vaiksemaid rajoone ja parke üksinda tagasi, tassides-lohistades plännergut käe otsas.
Kuigi ta oli tollal kõva maadlejana tugev, sportlik ja musklites mees, siis väsis pidevalt ära ja puhkas.
Puhkamise ajal tinistas otse kraanist omale märjukest suhu... "et oleks kergem tassida", nagu ta ise ütles....
Kuna aga kraan oli plännergul päris põhja lähedal all otsas, siis selleks et sealt midagi suhu otse lasta, pidi selle plännergu kusagile kõrgemale toetama.

Nii ta siis otsis iga paarisaja meetri tagant mõnda piirdeaeda või pinki, kuhu seda plännergut toetada ja siis võimles sellega seal.
Kuna mehe õllevinku järele käimine oli veninud juba mitme-mitme tunni pikkuseks ja meil tekkis tõsine hirm, et õllekuller on koos vinkuga vasta taevast äkki lennanud, siis läks järgmine julge meie seast kadunud meest lõpuks taga otsima. Jala loomulikult. Ega ta kaugele ei jõudnudki, sest vinkutarija oli juba jõudnud paarisaja meetri kaugusele meie peopaigast.

See julge mees siis, kes õllekullerit otsima läks pärast rääkis, et vaatab kaugelt, pargipingi ees nagu keegi lamab selili ja keegi istub pingil.
Lähemale jõudes selgus, et pingi peal seisis õlleplännerg ja õllekuller oli selili maas pingi ees, pea plännergu kraani all ja magas õndsat und

Lõppkokkuvõttes lõppes kõik hästi.
Õllekuller aeti üles, plännerg tariti peopaika ja pidu jätkus täie hooga....

[AMvA]

Osadel õlle siltidel on ekslikult toodud kraadid algvirde tihedusprotsendi asemel... kellegi näpukas... nt trükikoja laduja, kes pidas algvirde protsente kraadideks

Pagan seda teab, kuidas õige on.
Tshehhid näiteks panevad kraadimärgi sinna järgi

[paadikapten]

Kui peale "viimsepäeva" oleks kogu vesi reostatud ja ainus janukustutus oleks alkohoolne värk, siis ma sureks janusse või teeks enesetapu mürgitatud veega.
Juhtus kuidagi nii, et jätsin siia sündides "ukse taha" maitsemeele vastava sättungi ja kujunes nii, et peaaegu ükski alkohoolne jook ei lähe mul alla. Lihtsalt nii rõvedad on nad kõik, viinast ja õllest kuni veinide, likside ja veel kurat teab milleni. Olen elu jooksul igasuguseid asju mekkinud. Isegi kääritatud kaljadel on tänapäeval mu jaoks liiga õllene maitse ja pooleliitrist kogust ma korraga sisse juua ei suuda, hakkab väga vastu
Kaljad, Limoncello ja Salmiakki on sellised joogid, mida ma tassikaupa saaks juua. Muu tekitab ropsivajaduse juba esimese lonksu järel ja viin lihtsalt kõrvetab liiga jubedalt.
Üks kali on siiski päris joodav - Butautu mõisa kali.

[Leo]

Ajalugu pidi ikka mälestusi üle kuldama, kuid mina pigem mäletan, et 80ndate lõpu ja 90ndate alguse Eesti õlu oli ikka suhteliselt jubeda maitsega solk, eriti õudne oli Pärnu õlletehase toodang, kuid olid ka joodavamad, näiteks Saaremaa, kui õigesti mäletan. Sellepärast paljud maitsemeelega inimesed villisidki kodus õlut ja veini. Kusagilt liikus ka importõlu, kuid see oli nii haruldane, et kui keegi pudeli või paar suutis tekitada, kutsuti sõbrad külla ja kallati igale viinapits või paar maitsmiseks. Joodamatust õllest rääkides oli kuulda, et Haljalas Pulssi villiv Viru Õlu lõpetab tegevuse, tuttavad teavad rääkida, et pidi ka halva maitsega olema, ise ei mäleta, et seda oleks proovinud viimaste aastate jooksul. Kommentaare?

[Leo]

Kaljad, Limoncello ja Salmiakki on sellised joogid, mida ma tassikaupa saaks juua. Muu tekitab ropsivajaduse juba esimese lonksu järel ja viin lihtsalt kõrvetab liiga jubedalt.

Kui akf viitab Soomes müüdavale Salmiakkikossule? Ehk siis soolase lakritsaga maitsestatud viinale? Kas te olete seda proovinud taskusoojana?

[Lobo]

Joodamatust õllest rääkides oli kuulda, et Haljalas Pulssi villiv Viru Õlu lõpetab tegevuse, tuttavad teavad rääkida, et pidi ka halva maitsega olema, ise ei mäleta, et seda oleks proovinud viimaste aastate jooksul. Kommentaare?

Jah, oli spetsiifilise maitsega, mis ei läinud suuga kokku.
Kunagi kui olid "Toolse" ja "Palmse", siis sai neid eelistada teistele. Noh, virulase värk ja kolkapatriotism. Karu õlu oli ka veel joodav. Kuid siis läks asi kuidagi käest ära. Tekkis see spetsiifiline maitse. Kui Pulssi hakkasid nad tootma, siis mõtlesin, et Vau, päris kena välimus ja hea alternatiiv teistele ja võiks ikka kodukandi tootjat ja inimesi toetada ja ostsin ... Ning pidin pettuma. Sest see maitse oli nagu varasemast mäletasin suht jube.