Mul üks tuttav siin kiitis kah, et "aprilli mäsu" ajal läksime ju ka ja olime valmis aga tegelikult midagi käegakatsutavat mida oleks saanud tänaval kasutada sai valmis alles siis kui see jama oli ammu lahenenud.
Aprillimäsu ajal oli meil omajagu õnne lihtsalt, kui vastane tahtnuks korraldada mingi tulistamise ja selle ettekäändel hakata relvi täristama, siis erilise kahtluseta oleks ta mõne sobiva koha/võimaluse selleks ka leidnud. Meie naha päästis see, et vastasel taolist kavatsust polnud (isegi mitte öise vahtkonna relvastamist mitte). Asi siis oli ikka väga rabe.
Paljud kohad olid mehitatud KL rahvaga, kel küll suur tahe ja mott, aga suhteliselt udune ettekujutus lahingureeglitest, distsipliinist ja veel udusem ülesandepüstitus. Minu nähes ütles üks KL kaadri leitnant, et "minge ja istuge lihtsalt seal". Meil polnud aga endal suuremat soovi sihtmärkideks olla ja siis ilmusid ka relvad, kellel isiklik ja nii edasi. Mismoodi käib objekti julgestamine/kaitse - kõike seda sai hiljem alles õpitud.
Kindlasti taolise "ettevalmistusega" pole mõtet spetsnazi kõrilõikajatega tüli norida, arvan. Veelvähem nendega aktiivset võitlust (nt neid ise otsida) pidada. Lõpeb lihtsalt täitmata ülesande ja suurte kaotustega meile. Kui me räägime toonasest SP-st, siis seal olid minu silmis võimalused märksa paremad, 11 kuud väljaõpet annab tunda.
Kindlasti vajab antud valdkond/nish paremat lahendust kui sinna täna pakkuda oleks. Täna lihtsalt pole PPA-l mingit erilist SA võimekust üldse. Sama jutt käib ka tegelikult Päästeameti kohta, kus ülesannete arv võib kergesti 10 või 71 korda suureneda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.