Metallide kuumtöötlemine

[Kapten Trumm]

Aga mis siis pärast välise surve tekitamisega detaili vormimist tehakse? Kas näiteks see palju mainitud sepistatud kolb, mille kristallstrutkuur on välise surve tulemusel "tihendatud" läheb otse mootorisse või lõikusesse või tuleks seda ikka veel termiliselt töödelda ka? Ja miks?

Sepistamine pole täppistöötlus, seega minimaalselt tuleb toorik peale sepistamist õigesse mõõtu treida/freesida. Mõni kolb kaetakse nt grafiidikihiga. Jne jne. Sõltub ilmselt juhtumist.

Kes mootoreid nokitseb, sellele on oluline teada, et tehes kiirepöördelist või soliidse ülelaadimisega mootorit, tuleb kasutada sepistatud kolbe, kuna valatud kolvid kipuvad puruks minema. Olen olnud ühe põlve otsas üle laaditud BMW mootori lahkamise juures, kus kasutati tehase "sisu" (ainult terasest kaanetihend oli). Kolbidel läksid puruks need rõngaste vahekohad, mille tagajärjel muutus mootor kompressioonita õlipumbaks, mis tootis palju sinist suitsu. Muu juuksekarva peenestamine siin enam tähtsust ei oma, tootja ise teab, kuidas tema asjad vastu peavad. Ja valatud väntvõlliga ei maksaks seda teha (kipub pooleks minema). Valatud kepsusi õnneks pole juba ammu näha olnud, kuid aastate eest olen selliseid käes hoidnud.

Siit saab lihtsalt järeldada (sama räägib ka see tark TTÜ raamat), et sepistatud mootoriosa on tugevam kui valatud.

[ivo86]

Mis te nüüd? Nuge ja kirveid ju valatakse..

või oli teistpidi..

[ribikardin]

Ka kvaliteetsemat(vähem poore) malmi annab sepistada(Just kristallse struktuuri kokkusurumiseks), aga on terasest keerulisem protsess.

Isa vanad töökaasalsed rääkisid, et uuel MAZ'il oli õlileke. Vahetati kõik tihendid, mida vahetada andis. Tuli välja, et mootoriplokk ise lekkis läbi pooride.

Ja mis on järeldus? Et oleks pidanud mootoriploki sepistama?

Trollimine?

Ei, et metalli sulamil ja sulamil on vahe, st et malmil ja malmil on vahe, samamoodi nagu terasel ja terasel on vahe. Mida kokk kokku keedab, sellest sõltub lõpptulemus. Kas karastub üldse nt, kui poorne jne

Ei ole trollimine. Hoopis maieutika üritus. Peaasi, et need, kes selle teema lugemisel sõjanduslaevanduslennundusraudbetoonterasedmalmidtootmistehnoloogiaetc spetsialistide juhtimisel sepistamist übertehnoloogiaks pidama hakkavad, ei hakkaks mootoriplokkide valajaid kuidagi vaenama, või siis väntvõllide täieliku lõikamise või tooriku sepistamise asemel valada otsustajaid Iga tehnoloogia on õige, kui see vajadused (hind, tootmistempo, koormustaluvus jne) rahuldab.

See õlileke, kuigi teoreetiliselt võib olla pooridest, siis praktikas oli see suurema tõenäosusega ekspluatatsioonil tekkinud mikropragu. Ma olen kuulnud täpselt sama valudefektide teooriat D-50 mootorile turbo aretanud pealehakkajate(väga positiivses mõttes) härrade suust, mis veelgi täpsemal vaatlusel ikkagi pragu oli.

[ribikardin]

Aga mis siis pärast välise surve tekitamisega detaili vormimist tehakse? Kas näiteks see palju mainitud sepistatud kolb, mille kristallstrutkuur on välise surve tulemusel "tihendatud" läheb otse mootorisse või lõikusesse või tuleks seda ikka veel termiliselt töödelda ka? Ja miks?

Sepistamine pole täppistöötlus, seega minimaalselt tuleb toorik peale sepistamist õigesse mõõtu treida/freesida. Mõni kolb kaetakse nt grafiidikihiga. Jne jne. Sõltub ilmselt juhtumist.

Kes mootoreid nokitseb, sellele on oluline teada, et tehes kiirepöördelist või soliidse ülelaadimisega mootorit, tuleb kasutada sepistatud kolbe, kuna valatud kolvid kipuvad puruks minema. Olen olnud ühe põlve otsas üle laaditud BMW mootori lahkamise juures, kus kasutati tehase "sisu" (ainult terasest kaanetihend oli). Kolbidel läksid puruks need rõngaste vahekohad, mille tagajärjel muutus mootor kompressioonita õlipumbaks, mis tootis palju sinist suitsu. Muu juuksekarva peenestamine siin enam tähtsust ei oma, tootja ise teab, kuidas tema asjad vastu peavad. Ja valatud väntvõlliga ei maksaks seda teha (kipub pooleks minema). Valatud kepsusi õnneks pole juba ammu näha olnud, kuid aastate eest olen selliseid käes hoidnud.

Siit saab lihtsalt järeldada (sama räägib ka see tark TTÜ raamat), et sepistatud mootoriosa on tugevam kui valatud.

Tegelikult oleks ma pidanud selle vastatud küsimuse küsimisel viitama ka Kriku esialgset küsimust:

Minu arusaama järgi eksisteerivad valumetallis mõlemad probleemid - nii "nõrgem" kristallvõre kui ka valus endas sisalduvad erinevad defektid.

Siit teema alguse juurde tagasi tulles, oled sa jätkuvalt kindel, et sepistamisel aitab kristallstruktuuri parandada pigem sepistamise protsess kui termiline töötlus?

Reaalne elu on selline, et peale näiteks kolvi sepistamist, mis näiteks kolvi tegemisel alumiiniumist puhul pole üldse sepistamisel harjuma nähtud tampimine vaid pressiga tooriku vormi surumine, (sellest ka siis tõenäoliselt Davidsoniharaldi teema alguse ekslik väide, et dropforging pole sepitamine), läheb see kolvi toorik enne täpseks lõikamist ikkagi lõõmutusse. Selle eesmärgiks on just selle sepistamise käigus tekkinud kristallvõre muudatuste vähendamine ja selle läbi selle kolvi (hetkel veel tooriku) materjali struktuuri ühtlustamine ja sisepingete vähendamine.
Kui lõigata toorikut, millel on sisepinged, siis hakkab see detail materjali eemaldamisel väga etteennustamatult oma mõõte muutma(eriti hea äärmusnäide on polümeeride freesimine, kellel on võimalust see proovigu näiteks POMi polokist midagi freesida) ja lisaks kui saadki omale tolerantside piirides oleva detaili, siis pole väsimustugevust silmas pidades ebaühtlane struktuur sugugi soovitud asi.

[Kriku]

Mina muidugi küsisin terase kontekstis.

[Kapten Trumm]

Mis te nüüd? Nuge ja kirveid ju valatakse..
või oli teistpidi..

https://www.hultafors.com/products/axes
Parimad kirved on ikka sepistatud. Valatud on Hiina odavad kirved (millel oksa raiumisel terale sälk sisse tuleb).
Minu vanaisa tegi kodus kunagi käsitööndluslikult pussnuge. Mäletan siiani, et ääsil aeti see noatoorik kollaseks ja siis taoti seda alasil päris pikalt - see alasi kõlin on siiani meeles kui lapsena näpp suus seda vahtisin. Mingist hästi tumedast leht-terasest lõigati kettaga selline jäme toorik välja ja see sai siis kõvasti haamrit.

[Kriku]

Minu vanaisa tegi kodus kunagi käsitööndluslikult pussnuge. Mäletan siiani, et ääsil aeti see noatoorik kollaseks ja siis taoti seda alasil päris pikalt - see alasi kõlin on siiani meeles kui lapsena näpp suus seda vahtisin. Mingist hästi tumedast leht-terasest lõigati kettaga selline jäme toorik välja ja see sai siis kõvasti haamrit.

Jajah, mida kauem alasil noa toorikut taguda, seda parema noa saab

[isakene]

... kindel, et sepistamisel aitab kristallstruktuuri parandada pigem sepistamise protsess kui termiline töötlus?

Küsimus on natuke mittetäpselt püstitatud. Väga lihtsustatult, sepistamine ja termika on omavahel tihedalt seotud, sest metalli struktuuri muutmisel on väga oluline, mis temperatuuril seda tehakse. Vale temperatuuri juures sepistamisel võib kogu protsessi täiesti peeti keerata.

[Kapten Trumm]

Jajah, mida kauem alasil noa toorikut taguda, seda parema noa saab

Aga nii ilmselt ongi. Lihtsalt sepahaamri jõud on väga pisike võrreldes mingi "miljonitonnise" tööstusliku pressiga ja sama efekti saamiseks tuleb kolkida lihtsalt kauem. Suure pressi ja vastavate rakiste abil on sellest hõõguvast toorikust noataolise asja saamine ühe liigutuse küsimus.

[ribikardin]

Mina muidugi küsisin terase kontekstis.

Sama jutt. Kui miski objekt on ära vägistatud ja seesmiselt sassis ja ebastabiilne, siis pole see sugugi paremaks tegemine. Et objekt oleks stabiilne ja ja oma käitumises etteennustatav on vaja saavutada sisemine tasakaal ja harmoonia (õigemini selle võimalikult lähedane seisund), ehk siis läbida kontrollitud treatment - heat treatment antud juhul .

[Madis Reivik]

No ei ole päris nii. Sepisel tekivad justnimelt anisotroopsed domeenid (see on vist korrektsem nimetus kui kristallid) mis teevad detaili soovitud suunas tugevamaks.

Ja peale korralikku lõõmutamist.. võib see struktuur jälle kaduda.

EI ole mingeid võlunippe, iga detail on kompromiss töötluse, hinna ja kasutusea vahel..

Ning, KT - sepahaamri "hetkejõud" võib olla isegi kõrgem kui suurel pressil. Lihtsalt selle jõu rakendumisulatus on kole väike.

[Kapten Trumm]

Seda performance-juppide tootjad armastavad kinnitada, et sepistamisel pidi toimuma selline (kristallvõrede ringipaiknemine?) soovitud suunas, mis annab tugevuse vajalikus suunas, selleks detaili mitte liiga raskeks tegemata.

[ahto42]

Mis te nüüd? Nuge ja kirveid ju valatakse..

või oli teistpidi..

Mingi algne kuju vbl annab ka valada, aga kui siis terasvalu, mitte malm.
Lisaks on tema järeltöötlemine keerulisem.

Kõige lihtsam variant oleks vedruteras kollakaspunaseks ja stantsi, siis õlisse. Edasi juba lihvimine ja teritamine jne.

[Kriku]

Kõige lihtsam variant on relakas käima...

[isakene]

Jajah, mida kauem alasil noa toorikut taguda, seda parema noa saab

Võta või jäta, aga näiteks iidse jaapani mõõgavalmistamise tehnoloogia kohaselt taotakse mõõgatera alasil lapikuks ja volditakse kokku 10-15 korda.

Erineva süsinikusisaldusega terasetükid, kuumutatakse ahjus puusöe ja riisikõrte tuha abil. Seejärel taob sepp tamahagane lamedaks ning purustab plaadi tükkideks, asetab tamahagane tükid käepidemega plaadile, katab need spetsiaalse riisipõhku ning savi sisaldavas vees immutatud jaapani paberiga (et vältida pindmise terase oksüdeerumist). Siis algab sepistusprotsess. Metall taotakse lamedaks ning murtakse kokku kordamööda üht- ning teistpidi (risti ja paralleelselt käepidemega) umbes 10-15 korda, saavutades nii vastavalt 1000 kuni 30 000 kihti. Antud protsess, mida kutsutakse orikaeshi’ks, on vajalik nii kõiksugu ebapuhtuste eemaldamiseks, süsinikusisalduse tõstmiseks, kui ka terase struktuuri ühtlaseks muutmiseks. Teisisõnu muudab see metalli äärmiselt tugevaks, mistõttu mõõga saab teritada väga teravaks ning mõõk ka püsib teravana. See voltimisprotsess annab jaapani mõõgale ka spetsiifilise mustri, hada. Tugev teras on aga habras ning kipub tugevama löögi puhul purunema. Seetõttu kasutatakse mõõga südamikuna madala süsinikusisaldusega pehmet metalli shingane’t, mille ümber mähitakse kawagane või hagane, kõrge süsinikusisaldusega teras, mis on valmistatud tamahaganest (ülalkirjeldatud meetodil), ning surutakse need kihid kokku. Liitmisprotsessi kutsutakse tsukurikomi’ks. Peale kokkusurumist ning enne karastamist kaetakse tera spetsiaalse saviga, yakiba-tsuchi’ga. Lõiketera lähedale pannakse vähem savi ning mõõga külgedele ja taha rohkem savi. Nii karastub lõiketera kiiremini, muutes terase pindmise kihi ülitugevaks martensiidiks, mis on veelgi tugevam kui pindmine sepistatud metall, paksu ja õhukese savikihi üleminekupiir ongi karastuspiir, ehk hamon.

https://nihonto.pri.ee/valmistamine.html