Ahhaa kirjutas: ↑18 Aug, 2023 13:40
A4 kirjutas: ↑18 Aug, 2023 13:00
Sest ei ole minu teada midagi hullu juhtunud ei 60+ aastat tegutsenud Klooga harjutusvälja ümber, 20+ aastat tegutsenud keskpolügooni ümber, 100 aastat tegutsenud Männiku harjutusvälja ümber, ega tegelikult ka 1990. aastatest alates faktiliselt eksisteerinud Nursipalu ümber. Männiku ümbrus on uuselamurajoone paksult täis ja keegi ei kurda. Klooga elanikkond minu teada kasvab vaikselt ja pidevalt tallinlaste arvelt ja keegi ei kurda.
Kas see päris kohane argument on, kümnendite jooksul võib nende harjutusväljade rahvas olla teadlikult sinna oma elukoha ostnud - ehk on vaks vahet, ka sa ise elukoha valid prügila, harjutusvälja, tuulepargi, narko-kriminaalide rehalibilitatsioonikeskuse kõrvale või surub mõni neist ise su naabriks. Samuti paljud polügonid on nõuka aja pärand, kus inimestelt ei küsitud, kas tahvad või ei taha - Eesti omariikluse eelist on reklaamitud, et meie riik küsib, aga kas sel küsimisel on vahet, kui lõpuks ikka riigi teerull teeb oma tahtmist ja kodaniku talumise vaatest EV-s sama seis kui ENSV-s.
Sellest minu arvates just point ongi, et näiteks Männiku harjutusvälja lähiümbrusesse on viimase paarikümne aasta jooksul harjutusvälja eksistentsist täiesti teadlikult endale kodus soetanud-ehitanud tuhanded inimesed ja Klooga kandis ilmsed sajad inimesed. Kui harjutusväljaga kaasneksid sellised katastroofilised mõjud millega Nursipalu aktivistid inimesi hirmutavad, siis inimesed mitte ei koliks harjutusväljade ümbrusesse, vaid hoopis lahkuksid sealt kõvahäälse ja pideva kisa saatel, et kui talumatu on elu ikka tegutseva polügooni naabruses. Mina ise elan ühest igapäevaselt paukuvast harjutusväljast u 1,5 kilomeetri kaugusel ning pole tuvastanud ühtegi nendest jubedatest asjadest, millest vestavad Nursipalu tuleviku pärast muretsejad.
Põhimõtteliselt on kohatu omavahel võrrelda Eesti NSV-d ja Eesti Vabariigi harjutusväljade loomise kontekstis. Nõukogude ajal käis asi väga lihtsalt – armee valis vastavalt enda soovidele ja vajadustele välja piirkonnad, kuhu taheti rajada väeosa/ladu/lennuväli/raketibaas/tankodroom/polügoon ilma, et oleks isegi pidanud mõtlema selle, kui palju kohalikke elanikke peab seetõttu kodunt lahkuma, mis mõju see avaldab kohalikule elukeskkonnale, majandusele või loodusele (no olgu, keskkonnakaitse oli toona ka täiesti lapsekingades). Seejärel piisas vastava nõudmise esitamisest kas otse või läbi üleliidulise valitsuse Eesti NSV Ministrite Nõukogule, kes varmalt need nõudmised ka rahuldas, otsides lahkuma pidavatele inimestele asenduspinnad ja makstes välja mingi rahalise kompensatsiooni rublades, mille eest pideva defitsiidi tingimustes niikuinii suurt midagi osta ei saanud. Ei tehtud mingeid pikaajalisi planeeringuid ega uuringuid, ei tutvustatud-arutatud midagi läbi ei kohalike elanike ega rajooni täitevkomiteede (=KOV-idega), veel vähem arutati või avalikustati midagi kohalikus või üleriigilises ajakirjanduses – kui toonast meediat lugeda, siis nagu ei saanudki aru, et Eesti NSV-s viibis pidevalt u 100 000 okupatsiooniarmee sõdurit ja ohvitseri koos vastava hulga sõjatehnikaga. Keegi – ei üksikisik, omavalitsus või keskkonnasõbrad – kuskile midagi kaebama või vaidlustama ei läinud, sest seda lihtsalt polnud võimalik teha. Mingeid talumis- või häiringutasusid ei olnud; naljaga pooleks võib muidugi öelda, et kohalikud kolhoosid või asutused siiski niipalju mõne väeosa kohalolekust „võitsid“, et vajadusel oli sealt võimalik tasuta tööjõudu saagikoristustöödele, kütust või piiritust võimalik sahkerdada.
Eesti Vabariigis ei asuta ega arenda sa enam mitte midagi ilma, et selleks poleks vaja kohalikele elanikele ja omavalitsustele midagi esmalt tutvustada, põhjendada, läbi rääkida, kompromisse otsida, igasuguseid keskkonna- jm mõjude uuringuid teha ja negatiivsete mõjude maandamisega arvestada, kohalikelt või keskvalitsuselt planeeringuid ja nõusolekuid saada jne. Igat tehtavat otsust saavad nii üksikisikud, omavalitsused kui huvigrupid vaidlustada kõikides kohtuastmetetes. Meedia kajastab kogu seda janti aktiivselt, pidevalt ja piiranguteta. Maaomanike suhtes riiklikku sundi praktiliselt ei rakendata, vaid üritatakse kõigiga vabatahtlikult kaubale saada. Sundvõõrandamine on viimane variant, mida seni pole praktiliselt üldse (riigikaitseliste objektide puhul rakendatud) – aga kuna riigikaitse on siiski kõigi kodanike huvides ja nende kodanike endi kaitseks ettenähtud asi, siis näeb Eesti rahva poolt 1992. aasta referendumil ülekaalukate jah-häältega vastu võetud Põhiseadus (ehk ühiskondlik lepe) oma paragrahvis 32 ette võimaluse omandit ilma omaniku nõusolekuta võõrandada, kui see peaks olema üldistes huvides ja kui selle eest makstakse „kohest hüvitust“ – aga ka seda kõike lubab seesama Põhiseadus veel kohtus soovi korral vaidlustada.
Sellest ma ei hakka isegi rääkima, et Eesti Vabariik ja Eesti Kaitsevägi on loodud Eesti enda inimeste kaitseks, samal ajal kui Nõukogude Armee laiutas siin meie enda okupeerimiseks ja rõhumiseks, või siis tuumalöökide andmiseks Lääne-Euroopa pihta (raketibaasid ja strateegiliste pommitajate lennuväli Tartus) koos sellest tulenevate tagajärgedega.
Seleta nüüd palun uuesti, kuidas teerull ja „kodanike talumine“ on EV-s sama mis ENSV-s.
