ma lah tegelesin ropult spordiga enne ajateenistust. 3a judot, 2a poksi, 7a karate'd - kõik alad (eriti karate) seotud ülitugevate koormustega primaarsetele liigestele (selgroog, küünarnukid, põlved) aga hädad hakkasid pihta alles ajateenistuses. küllap seetõttu, et kõikjal mujal tehti enne koormusi ja painutusi soojendust ja mindi tugevatele koormustele järk-järgult.Takishi kirjutas:Minu lähedane sõber on pool elu haigla vahet jooksnud, on tal ka põlvehädad. Spordiga ta tegeleb, kuid ajateenistuses saaks tallegi spetsiifilised harjutused saatuslikuks sest TEMAL on põlv vigastustele vastuvõtlik, nõrk, nimetage seda kuidas tahate.
tegelikult pean tunnistama, et militaarse enesehävitusega alustasin juba 14a, mil KL'iga liitusin ja järgnevad aastad kuni ajateenistuseni veetsin karatetrenni kõrvalt ka üleelusuuruses seljakoti ja ülipuuduliku varustusega talviti lumehangedes kooberdamisega (kuivõrd olin pikalt aktivist-jaoülem, sis pidin igast ajast osa võtma), mis ilmselt andsid liigestele eeltõuke.
seega minul polegi nagu eriti kedagi süüdistada. KL'i astusin teatavalt vabatahtlikult. trenne tegin sama vabatahtlikult. raske tagantjärele öelda, kas üks konkreetne "harjutus" KV's keeras põlved persse või toimis lihtsalt eelnevate vigastuste katalüsaatorina. muidugi võiksin öelda, et MA JU PÖÖRDUSIN ARSTI POOLE ENT MIND SAADETI SISULISELT PERSSE. miks ma edasi ei toginud? sest vaid sutsuke enne minu murede algust avaldus ühel vennal astma. tüüp lihstalt kustus rivis, joostes, trennides. kukkus maha ja jäigi kõõksuma.
vend käis samuti arsti juures ent ta saadeti samuti persse - SIMULANT. lõpuks sai vanemate sekkumisel vabastuse. ent see protsess võttis aega kõva kuu. terve selle aja serveeriti teda kaasajateenijatele kui simulanti, pidurit, kõigi maailma hädade põhjustajat, kitse ja kuidas iganes. IGA VEIDI LOLLIM kaasteenija suhtuski temasse sedamoodi nagu meie "suurepärane" rühmaülem srs Kaur Martin teda serveeris (kuna tema noortega kõige vahetumalt kokku puutus, siis tulid kõik kaebused-probleemid tema kraesse ja tema "kannatajana" korraldas oma "kannatuste" põhjustajatele üsna korralikke ühiskondlikke järeltöötlusi).
teadsin ette, et kui ma oleks samamoodi hakanud oma "õigust" (jah, tollases olukorras vaadelduna tõesti jutumärkides) taga ajama, oleks ma vähemalt paar kuud olnud "kits, pidur, simulant jpm" hoolimata sellest, et olin juba noorteajal noorte jaoülem ja niiöelda otlitshnik, kel kõik testid ja eksamid (füüsilised ja teoreetilised) eranditult "väga head" olid.
ja errugi oleks mind kompanii ees saadetud "haleda pidurina". KUIDAS oleks ma saanud seda sündida lasta???
ego, te ütlete?
aga kas ainult?
kas elementaarne uhkus ja eneseaustus on patt?