Noorest andekast poisist on saanud töövõimetuspensionär, kes endal mingit tulevikku ei näe. Esmasest psühhoosi tõttu haiglasse sattumisest üle kümne aasta tagasi on ta siiani olnud surnud ringis. Ta pannakse aeg-ajalt 40 päevaks vastu tahtmist psühhiaatriakliinikusse, kus ta viibib rahustite mõju all. Pärast sealt väljumist peab ta endaga ise toime tulema ja on leevendust saanud kanepist, millest on aga sõltuvus tekkinud.
Esimene psühhootiline seisund tekkis aga ootamatult. Lõpuks läks olukord nii hulluks, et tuli kutsuda kiirabi. Noormees viidi psühhiaatriakliiniku kinnisesse osakonda. Sealse kinnisidumise ja talle manustatud ravimitega seotud kogemuste tõttu ei usalda ta enam arste.
Arstid ütlevad, et kurja juur on kanepisõltuvus, millest tuleb vabaneda. Seda kindlasti, aga kuidas? Arstid ise selgitavad, et ägedale psühhoosiseisundile järgneb passiivne faas ja patsiendil ongi siis tahtetuse periood. Kuidas ta suudaks siis sellest iseseisvalt üle saada?
Kanepisõltuvusega eraldiseisvalt kui haigusega Eestis ei tegeleta. Mingeid eraldi programme, nagu näiteks opioidide sõltuvusest vabanemiseks, pole. Siiski üritab noormees ise teha, mis suudab. Tal on olnud ka pooleaastaseid ja pikemaidki kanepivabu ajavahemikke. Aga meeleolu langus on suur, ravimid muudavad ta uimaseks ja viimaks taandub kõik sellele, et kanep toob korraks leevendust. Sellise seisundi tekkes on oma roll ka olukorra teadvustamisest tekkinud alaväärsuskompleksil ja üksindusel.
Viimastel kordadel on tunda andnud ka üldine psühhiaatrilise abi kriis. Kohale tulnud kiirabi on helistanud psühhiaatriakliinikusse, kust aga öeldakse, et noormeest vastu ei võeta, ning ta on jäetud koju, kus pere on pidanud tema süveneva psühhoosiga ise hakkama saama. Seega ongi läinud nii, et noore inimese elu on sellest esimesest psühhoosihoost alates ootele pandud. Ülikool jäi pooleli ja nüüdseks on saanud väga andekast õpilasest ja sportlasest töövõimetuspensionär, kes endal mingit tulevikku ei näe. Tema päästmine peab olema tema enda asi.
Tervise arengu instituudist (TAI) öeldakse, et Eestis praegu polegi selliseid teenuseid, mis spetsialiseeruvad psühhiaatrilistele kaksikdiagnoosidele, millest üks on sõltuvus. Varem tegutses Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) kaksikdiagnoosiga patsientide päevaravi osakond (VI osakond), kuid nüüdseks on see töö lõpetanud.
„Psühhoosi ja kanepisõltuvusega patsienti peavad olema võimelised abistama kõik psühhiaatrilist abi pakkuvad haiglad. Seda ka siis, kui asutuses ei ole eraldi kaksikdiagnoosiga patsientide osakonda,“ sõnab TAI tervise ja heaolu edendamise keskuse juht Aljona Kurbatova. „Samuti peaksid abi pakkuma kõik psühhiaatrilist abi osutavad asutused, kuid tegelikult annab sellist abi vaid osa asutusi, kus on vastava kogemusega spetsialiste,“ lisab ta. PERH-i psühhiaatriakliiniku juht Kaire Aadamsoo selgitab, et nende kaksikdiagnoosi osakond suleti koroonaajal. Seda pole uuesti avatud, sest osakonda eest vedanud psühhiaater läks tööle teise asutusse. „See on õige, et kaksikdiagnoosiga ehk muu psüühikahäire pluss sõltuvusega tegelevad kõik psühhiaatrid vähemalt mingil määral,“ vastab Aadamsoo lühidalt küsimusele, mis peaks olema nende inimeste mure lahendus.
Eelmisel aastal korraldas OÜ Haap Consulting TAI tellimusel mitmikdiagnoosiga inimestele toe pakkumise uuringu, milles leiti, et praegu antav abi ei ole terviklik. Hinnangu järgi kuni 75%-l raske psüühikahäirega isikutel esineb ka sõltuvushäire, tuuakse uuringus esile 2021. aasta rahvusvaheline statistika. Euroopa narkootikumide ja narkomaania seirekeskus (EMCDDA) on nimetanud Euroopas sagedamini uimastisõltuvusega koos esinevad psüühikahäired:
* alkoholi puhul ärevus või depressioon,
* opioidide puhul isiksus- või käitumishäired,
* kanepi puhul skisofreenia,
* amfetamiinide puhul psühhootilised häired.
Samal ajal ei lähtu sellest psühhiaatrilise abi korraldus.
„Mitmikdiagnoosiga patsientidel puudub ravi saamiseks üks süsteemne viis, kus tegeletaks mitme häirega korraga. Eestis osutatakse sõltuvus- ja psühhiaatrilist ravi üldiselt eraldi ning mõnes asutuses tegeletakse sõltuvusravi osana ka psühhiaatriliste probleemidega. Siiski on uuringu sihtgrupi, s.o samaaegselt esineva sõltuvushäire ja raske psüühikahäire või intellektipuudega inimeste terviklik abistamine Eestis puudulik, sest pole antud fookuse või pädevusega raviasutust ega spetsialiste,“ kirjutavad uuringu autorid. „Psühhiaatriahaiglates/-osakondades kiputakse probleemide juurpõhjusena nägema vaid sõltuvust, aga mitte teisi psüühikahäireid. [...] Sõltuvusraviasutustes ei ole tihti piisavalt psühhiaatrilist kompetentsi diagnostikaks ja (raske) psüühikahäire raviks. Psühhiaatriahaiglates/-osakondades kiputakse probleemide juurpõhjusena nägema vaid sõltuvust, aga mitte teisi psüühikahäireid, mis võivad samuti inimese käitumist mõjutada, sõltuvusele seal aga sageli ravi ei pakuta,“ kirjeldavad uurijad.
https://www.delfi.ee/artikkel/120327636 ... -ei-ravita