Õhutõrje

Sõjaväelised erialad. Elutsükkel väljaõppest kuni reservist kustutamiseni. Nii nippidest kui ka relvadest/vahenditest.
Vasta
Kasutaja avatar
Kilo Tango
Liige
Postitusi: 10214
Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Kilo Tango »

No see lõik kinnitab täpselt seda, millest ma rääkisin:
Стрельба по загоризонтным целям за пределами радиовидимости наземных локаторов наведения потребовала установки на ракете принципиально новой головки самонаведения, способной работать как в полуактивном, так и в активном режиме. В последнем случае ракета после набора высоты по команде с земли переводится в режим поиска и, обнаружив цель, наводится на нее самостоятельно.
Ehk siis radar ise horisondi taha ei näe, aga suudab raketti sinna juhtida, kui teab sihtmärgi asukohta. Lennul võtab raketi aktiivne juhtpea raketi juhtimise üle (eeldusel, et leiab sihtmärgi). Teisisõnu peab info madalast ja kaugest sihtmärgist tulema muudest allikatest.
Muud antud parameetrid radari kohta on ilmselt tõesed, aga ei saa füüsiliselt kehtida kõik korraga.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

Ja seda ma ka ütlesin, et see on üks suure küsimärgiga reklaam, küll aga tuleb tõsiselt võtta sihitamisvõimet nende uuemate rakettidega.

Aga lisan veel ühe lõigu: Однако не следует думать, что при помощи ЗУР 40Н6Е можно сбить крылатую ракету на предельной дистанции стрельбы. Реальная дальность поражения такой сложной цели будет многократно меньше, что в первую очередь связано со сложностью обнаружения КР с малой ЭПР, летящих на низкой высоте. ЗРС С-400 неспособна поражать низколетящие цели за пределами радиогоризонта, который составляет десятки километров. Даже с учётом применения вышек для РЛС имеется возможность обнаружить низколетящие самолёт на дистанциях менее 100 км и крылатую ракету на расстоянии 50-60 км. Кроме того, зенитные системы большой дальности сами нуждаются в прикрытии от маловысотных средств воздушного нападения. Но далеко не всем нашим зенитным ракетным полкам С-400 приданы ракетно-пушечные комплексы «Панцирь».
Ja siia veel ääremärkusi, et nagu juba varasemast on PVO-asjadel järjepidev areng, nii ka S-300 arenes S-400-ks. Kõigepealt loodi S-300-le juurde see justkui kahe süsteemi arengu ühenduses vahepeal olev see 96Л6. See loodi just selle pärast, et vaja oli madalalt lendavate objektide jaoks lahendust saada. Sest senised ringvaatlusradarid jäid hätta. Siis katsetati erinevate mastidega. Noidki tehti mitu erinevat. Kui ka senine mastiotsa sokutatud "madalalt-nägija" 76H6 ei osutunud õnnestunuks, siis loodi uuesti maa peal baseeruv aga ometi kaks korda kaugemale ja ka ei-tea-mitu-korda efektiivsemalt ka madalale alla nägev see 96Л6. See asi kanti üle ka S-400 koosseisu. Lisaks tehti veel talle juurde ka mastide otsas istuvad eelnihutatavad passiivsed vastuvõtjad.
Eraldi märgin veel ära, et seoses nende suurte "baasraamide" (Maz-543 jne) puudusega on päris paljud S-400 stardiseadmed tegelikult vanade aga väikese läbisõiduga 80-ndatel toodetud S-300-de stardiseadmete laialilammutatud ja kapitaalselt ära remonditud šassiide peal. St sellele faktile tuginendes saab ehk väita, et neid S-300-de (ja ka 400-de allüksustena töötada suutvaid) stardiseadmeid NZ-des ei pruugi palju ollagi... nad on lihtsalt demonteeritud ja S-400-deks ümber ehitatud.
Viimati muutis Peeter, 23 Dets, 2024 17:17, muudetud 1 kord kokku.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

Tegin uueks postituseks, muidu jääb veel kellelgi "need muudkui täiustatud postituse lisamaterialid" läbi lugemata.

Kokku peaks olema üldse venemaal (st venearmee käsutuses) ca 60 divisioni S-400. See division on siis see allüksus koodiga 98Ж6Е, mida ma ka pitidele olen siia pannud ja mis juhtimise mõttes suutlikuselt kuni 10 stardiseadet võib omada, aga milles tavaliselt olevat neid ainult 8. Nüüd võtame igatsugu litakad järjest maha ja hakkame tagurpidi 0-i lugema seda kogust. Kindlasti jääb mitu neist Moskva alla, edasi Piiterisse, siis Valdai oma, siis jne jne. Vabasid (st rinde jaoks) eriti palju üle ei jäägi...
Enne sõja algust oli näiteks Moskva ümber neid 12, Piiteris samamoodi 10, mujal muidu kahekaupa, aga Kaliningradis 4 ja Krimmis koguni 6.

Peale nende on kaustuselevõtu katsetused läbinud ka S-350. See süsteem on oma olemuselt justkui S-300, S-400 ja Buk M3-e ristaretuste tulem. Tal on lisaks 9M96-le veel eraldi iseenese kaitseks aretatud rakett 9M100, mis mõeldud just lähikaitseks, 15 kilomeetri ulatuses 5 meetri kõrguselt. Muidu on antud tabamisdistantsiks kaugusega 1,5-60 km ja kõrgusega 10-30 000 meetrit. Omab üheaegset tulejõudu kuni 96 raketti korraga, mis on kolm korda rohkem, kui S-400, aga distants jääb lühemaks. On justkui võrdväärne Buk M3-ga, st justkui konkurendid. Buk on lintidel ja PVO SV jaoks pigem, samas S-350 siis rohkem üld-PVO jaoks. Brjanski BAZ-ratasšassi on küll väiksema läbivusega, aga oluliselt lihtsam ja odavam hooldada jne. Pidi see S-350 vägedes olema juba 2019, nagu ka Buk M3 (2016), mida alles nüüd on hakanud lahinguväljale jõudma. Stardiseadmel on eripäraks konteiner, millesse mahub 12 raketti. Ei pea vist järjekordselt märkima, et videotes pole ma sellist asja veel liikuma trehvanud.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

S-350-st panen veel ühe asjaolu siia juurde. Üks "huvitav" jutt:
"Братом" является южнокорейский ЗРК Cheolmae-2 (KM-SAM) имеющий много общего с С-350. Разработка ЗРК Cheolmae-2 началась в 2001 году, её совместно вели российский концерн ВКО «Алмаз-Антей» и машиностроительное конструкторское бюро «Факел» в сотрудничестве с южнокорейскими компаниями Samsung Techwin, LIG Nex1 и Doosan DST.
Согласно сведениям, опубликованным в открытых источниках, зенитная ракета для южнокорейского ЗРК Cheolmae-2 создана на основе ЗУР 9М96 разработки МКБ «Факел». ЗУР корейского производства оснащена комбинированной системой наведения: командно-инерциальной на начальном и среднем участках траектории полета и активной радиолокационной – на конечном.
Сейчас в Республике Корея развёрнуто примерно 15 комплексов Cheolmae-2.

Aga siin tuleb kohe aastaarvud ritta panna.
1999- algas töö S-400 väljaarendaiseks S-300st
2001- algas koostöö "Almaz-Antei" ja "Fakel"-i koostöö lõunakorealaste ettevõtetega Samsung Techwin (või Thales?), LIG Nex1 ja Doosan DST. Selle tulemusena valmis aastal 2011 Cheolmae-2 (KM-SAM) Block1
2007 S-400 võeti relvastusse esimene kompleks
2007 selgus, et selle Lõuna-Koreale tarnitava ja/või nendega koos tehtava KM-SAM baasil arendab Almaz-Antei vene kaitseministeeriumi tellimusel "sedasama" kompleksi.
2010 sõlmitakse Almz-Antei ja venekaitseministeeriumi vahel ametlik leping kompleksi rajamiseks ja 2013 peab asi olema valmis. Ja siis hakkas venimine pihta. 2013 näidati tellijale ja relvamessil siis oma S-350-t aga katsetusteni pidid jõutama 2014 ja seeriatoodanguni 2015. Tegelikult aga lõpetati katsetused alles 2019, 2020 anti üle esimene eksemplar ja praeguseks 2024 siis on kirjade järgi esimesed 6 stardiseadet valmis. See on siis pool ühest divisionist, aga aastaks 2027 peb olema lahingurivis 12 divisioni. Me oleme siin küllalt juttu lugenud tuhandest uuest lennukist ja ka muust kõigest Nii et see 12 divisioni 12 masinaga kokku 144 stardiseadet 2027 aastaks tundub järjekordselt ulmena...
Samal ajal Lõuna-Korea tegi:
2012-2017 oma KM-SAM-ist juba Block2-e ja
2024 algas Block3-e tegemine
Ja lõunakorealased on selle sama ajaga tootnud oma sõjaväe jaoks Block1-te 76 stardiseadet ja Block2-te 4 stardiseadet, ehk siis 18+1 patareid. Ja tellimuses on veel 6 patareid. Välistellimusi on ca 30 Block2-e patareid.

see kõik ka selgitab, miks see S-350 tundub justkui kõigelt midagi saanud olema. Ja nii ongi on küll Almaz-Antei käekiri, aga see on lihtsalt kontseptsioon, mis Lõuna-Koreaga koos loodi, edasi on juba kõik erinev ja lõpuks on sellest venearmee omakorda endale "analooge-mitte-omava" variandi kujundada lasknud. Ja kõik kompleksi osad on spetsiifilised ja ei kattu ei Buk-i ei S-300, ei S-400-ga, valmistoodangul on hoopis teine käekiri, kuigi šnitti ja ideid on võetud nii Buk-M3-lt kui S-300-lt-400-lt. Aga tootma pole veel siiamaani suudetud jõuda, kuigi olevat üks punane promo/reklaamvideo, et 2024 juulis lõunarindel kuskil Ukrainas olevat suutnud see katsenäidis oma kahe kasseti samaaegse lasuga maha võtta ühe Himarsi kogupaugu. Video on loomulikult lihtsalt mingi anonüümse põllu peal tehtud kui raketid stardivad.

Video ja artikleid KM-SAM-ist ja S-350-st: https://www.youtube.com/watch?v=QsYh7APjy54
https://en.defence-ua.com/news/km_sam_o ... 10722.html
https://defense-update.com/20111217_che ... mrsam.html
https://defense-update.com/20130827_vityaz.html
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

Kõrval areneb selline teema, milles on üheks peategelaseks ZRK Pantsir.
viewtopic.php?t=56606&start=15
Siin oleme seda masinat juba käsitlenud, aga eks siis lisame juurde uuemaid ja ka üllatavamaid materiale:
https://bulgarianmilitary.com/2021/03/2 ... americans/ märts 2021
The second Pantsir-S1 is a problem
The second captured anti-aircraft missile system is a problem for the Russians. While in the first most of the functions were “cut” because it is an export version, the second has its complete equipment, gear, and technology. This fact will reveal to the Americans and their allies the total capacity and potential of the Russian Pantsir-S1 anti-aircraft missile system.
“This news is a terrible and negative fact for Russia, but it is not a tragedy,” Russian Academy of Military Sciences Deputy Chairman Sergei Modestov said in January of the seized first system. “War is war. There are trophies. It happens that we also get something,” philosophically said at the time Aiteh Bijev, a retired Russian lieutenant general.

https://bulgarianmilitary.com/2023/08/1 ... -missiles/ august 2023
https://bulgarianmilitary.com/2023/09/2 ... 8um-radar/ september 2023
https://bulgarianmilitary.com/2020/07/2 ... -operator/
https://mil.in.ua/en/news/in-russia-the ... -advanced/ (nb! ua link!)

ja veel ka selline artikkel, millest on mõista senine ÕT-arenduskoostöö ulatus

https://bulgarianmilitary.com/2023/09/2 ... 8um-radar/
Kasutaja avatar
speedsta
Liige
Postitusi: 2179
Liitunud: 22 Veebr, 2005 12:20
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas speedsta »

Tehniline küsimus. Kogu sihtmärkide tuvastamine, jälgimine ja liikumise prognoosimine jms nõuab tõenäoliselt päris palju arvutusvõimekust. Kas ÕT masinates on selleks tarbeks spetsiaalne arvuti või kuidas kuidas on süsteem ülesse ehitatud?
Kui on probleem, tõmba lõuga
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42790
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Kriku »

speedsta kirjutas: 27 Dets, 2024 12:39Kogu sihtmärkide tuvastamine, jälgimine ja liikumise prognoosimine jms nõuab tõenäoliselt päris palju arvutusvõimekust.
Ei usu. Need ju töötasid juba sügaval CCCP ajal.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

ÕT-s veel 70-ndate asjadeni toimis asi ilma "arvestamisete", reaalajas. Tuvastati seda mida nähti ja sihitati sinna, kus midagi oli. ÕT-s alles 80ndail relvastusse jõudnud Buk-i ja seejärel Tor-i põlvkonnal oli "arvestusvõimekus". Olen ise laua peal vaadanud ja tutkinud Tor-i "analoog-digitaal" ja "digitaal-analoog" muundureid. Nägin ise Tor-i peal neid stoikas 4 komplekti paralleelselt. 4 kanalit, sihitamiseks. Mälu oli ferriitrõngastel. Stoika mäluplokis mitmekordselt varjestatud. Laua peale tõstetuna võeti omakorda metallkarbist välja ja siis lehtede kaupa sai lehitseda. Koosnes umbes 5-7mm rõngastest, no nii 20-30 tükki reas ja siis omaorda mingi 20-30 rida lehel. Ja selliseid lehti oli selles plokis paarkümmend. Ja plokke oli mitu. Dubleeritud. Ja kõik peenikesi "vasktraate" sigri-migrina täis punutud. Mingisugust korrapära oli selles punutises suht keeruline tuvastada. Seda enam, kui puudus igasugune info, kuskohast miskitsorti juhe tuleb või kuhu ta peale neid mähisetiire läheb. Ja siis oli see kõik lakitud, nii nagu sõjatehasele kohane. No vat ja siis on meeles olukord (tänu millele mul õnnestuski seda plokki seest näha), kus see plokk võeti Tor-ist stoikast maha, toodi meile "radiokomnatasse" laua peale, harutati laiali, ja see plokk pandi naismontažistidele-jootjatele laua peale. Anti kätte kuskil erikonstrueerimisbüroos, või krst kuskohas koostatud töökäsk-kirjeldus ja kästi punuda juurde (selliselt tervikuks lakitud lehtedele) mingi täiendav punutis. See tööjuhend oli nii kaootiline nagu olla sai, jooksis samamoodi täiesti loogikavabalt kuskilt kuhugile, käis mööda ferriitrõngaid sinna ja tänna ja siis jooksis eraldi kuskile minema. Naised harutasid laiali, lahustati lakki, jännati ja punuti, seejärel kontrolliti, katsetati ja lakiti uuesti. Samal ajal tegeleti ka plokis samasuguste täiendavate ei-tea-kuskohast ei-tea-kuhukohta täiendavate sildade ja juhtmete paigaldamisega. Kontrolliti üle süsteem tervikuna ja seejärel dokumenteeriti tehtud täiendused koos tegijate allkirjadega. Nii paberil, kui ka plokil endal koos töökäsu jne. Samamoodi nagu siin kuskil oli näha mingi raketi seest leitud trükiplaadi koostamise käekirja standardki.
Ka need muundurid käisid reas meil laua pealt läbi, sest ka neile oli mingi tehase "dorabotka" ette nähtud ja seda siis naised minu ruumis tegidki. Kõik omad vahendid ja materialid ja tööriistad olid neil kaasas, näitasid mulle oma joote-tehnoloogiaid ja sellele esitatud nõudeid ja osad instrumendid jätsid pärast nad mulle kingituseks. Jootsid muideks piirituseseguga.
Viimati muutis Peeter, 29 Dets, 2024 0:37, muudetud 1 kord kokku.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

Lisan veel, et see tehnika ei olnud veel eel-arvestav ja eel-lähetav. Just selles iseseisva kohtumispunkti väljaarvestamise ja raketi kohtumispaika lähetamise võimekuse vaatest. See võimekus tuli näiteks Tor-il alles uuest põlvkonnast, sellest 91 vägedesse jõudnud võrguvõimekusega süsteemidest Tor-M1 (9A331-1).
Siia peaks tegema veel selgitava märkuse, et kogu selle arvutusvõimekuse ja selle arengu alguseks sai esialgse "Poljana-D1" 9C468 (Kub-i põlvkonna juhtimiskeskus) arendamine"Poljana-D4"-ks, 9C52-ks. Esimene versioon komandopunkti tehti koos või käsikäes S-300 ja Buki loomisega ja hakkas küpsema juba 1977-dast. Ja selle loomisel oli esimeses etapis arvestatud ka raadioteel Osade kamandamisega, aga juba siis nähti ette ka tulevase, alles ideetasandil oleva Tor-i kamandamise võime. 1986-ks läbis katsetuse ja võeti "D4" kasutusele aga juba samal ajal tehti uut, "D4M"-i, mis siis oli läbinud täieliku andmevahetusvõimekuse ja uue taseme andmesideprotokolli arengu 1987-90 ja astus siis 1991 "D4"-a kohale oluliselt laiema arvutusvõimekuse ja suutlikusega. Märgitud on, et siis tuli ka täiesti uus tase telekodeeringutes koos esimese põlve "Redut"-sidepikenduse linkidega. Ja siis juba seal all võrguvõimekusega Buk-M1 ja Tor-M1 ja S300. "Osa" ja ülejäänud, võrreldes "Osast" juba madalamad ÕT instrumendid jäid ka edaspidi üle ПУ-12М lihtsalt raadio-"hääl"-sidesse.
Viimati muutis Peeter, 29 Dets, 2024 0:41, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Basilio
Liige
Postitusi: 701
Liitunud: 08 Veebr, 2008 13:36
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Basilio »

Peeter kirjutas: 28 Dets, 2024 10:30 Mälu oli ferriitrõngastel. Stoika mäluplokis mitmekordselt varjestatud. Laua peale tõstetuna võeti omakorda metallkarbist välja ja siis lehtede kaupa sai lehitseda. Koosnes umbes 5-7mm rõngastest, no nii 20-30 tükki reas ja siis omaorda mingi 20-30 rida lehel. Ja selliseid lehti oli selles plokis paarkümmend. Ja plokke oli mitu. Dubleeritud. Ja kõik peenikesi "vasktraate" sigri-migrina täis punutud.
Olen 90-ndate algul koolituse käigus taolist ferriitmälu "jalamatti" käes hoidnud. Õppejõud tõi näha kui eelajaloolist imelooma.
Targemad võivad parandada kui midagi valesti mäletan:
Mati serva toodud traadiotsad olid aadressiotsad. Iga kombinatsiooni puhul läbis vooluring mõned ferriitrõngad, mille ümber oli keeratud üks (või rohkem, ei mäleta) tiir sellesama traadiga. Salvestamine käis rõngaste magneetimisega - s.o. anti rõngastele eri polaarsusega impulss, mis selle siis ühte või teistpidi magneetis. Lugemine käis samuti impulsi andmisega, aga see oli ühe kindla polaarsusega ja samal ajal hävitas info. Tuvastati, kas rõngas hakkas ümbermagneetimisel vastu või ei, nii saadi teada kas oli 1 või 0. Siis tuli info jälle tagasi salvestada ehk üle magneetida...
Tänapäeva mõistes nagu vändaga grammofon või pihukirves.
Loomulikult varjestati seda nagu pühadust. Iga tugevam magnetvälja luksatus kusagil lähedal võis kõik pekki keerata, sest traatvõrk toimis ka antennina väga hästi.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

Jah täpselt. See sama asi. Olen seda siin ka kuskil varem juba kirjeldanud.
Mitu kihti varjestust. Ja rägastik traadikiude. Pidasingi silmas, et mis kuhu ja mida salvestab ja/või mis mida kustutab ja/või üle kirjutab, ehk kuskohast tuleb mingi info, mida töödeldakse, või millist infot peale salvestamist millekski kasutatakse- mitte midagi polnud aru saada võimalik. Et kui nägin kõigepealt mähkimise juhendit, siis juba vaatasin, et ahah, mingi arusaamatu edasi-tagasi ja siis suvalisse ritta ja sealt tagasi vmt jne stiilis siksakitamine rõngaste vahel, et päris pull töö jootja-näidsikutele, aga siis toodi moodul, millest võtsime välja mälumooduli, ja vat siis vaatasin seda asja ja mõtlesin, et isegi kui oleks skeemid selle ploki enda kohta , siis ikkagi ei saaks sellest rägastikust "mittesittagi" aru. Ja me keegi ei saanud. Ei mina, ei tehaseinsener, ei ammugi jootja-naised. Oli SKB või instituud vmt töökäsk koos sooritatud tööde järgse kontrollprotseduuridega ZRK töörežiimides ja kogu moos. Keegi kuskil, kes oli selle (ZRK Tor arvutus)massina konstrueerimisega lähedalt seotud ja hingeelu ikka väga põhjalikult tundis, oli leidnud, et vaja on sellesse ferriitrõngastel mähistelehtedest koostatud mäluraamatus täiendavaid ridasid-mähiseid lisada. Tehase-dorabotšikutele anti tööjuhend ja nemad tegid. Ja seejärel koostasid akti ja raporteerisid, mis toimus. Ja see oli lakkiga üle valatud, vajalikud kohad puhastati (selleks olid omad lahustid kaasas), tehti ettenähtud töö ära, kontrolliti ja peale meie täiendusi pintseldati lakiga uuesti üle ja pandi plommid ja templid peale tagasi.
NB! Tegemist oli esimese kahe masinaga, mis üldse NSVL-i NA-le üle anti ja PVO SV õppekeskusesse väljaõppe teostamiseks saadeti. Üks oli tervik ja jäigi selleks, teine masin võeti meie kesuses kohe laiali (või tuli juba tehases eraldi laiali võetuna, seda ma ei tea, sest teise auto angaari mul sissepääsu ei olnud). ZRK-osa paigutati betoonalusele ja operaatorite töökohad seati sisse niimoodi, et väljaõppel said näha nn mis-mida-teeb. Järgi jäänud lintidel šassii-alus oli eraldi õppematerial.
NB! Olen ka kirjeldanud, et kohe selle esimese Tor-i vägedele üleandmise ajal käisid juba Tor-M1 arendustööd, ja ega me seal ümber keegi midagi kõrgemate sfääride mastaapset plaani midagi ei teadnud, aga tagantjärele vaadates pigem selle esimese tervikmasina peal mis nädala kaupa meie remrotas seisis ja siis teise nädala kaugemal välipositsioonil käis ja siis jälle meie juurde nädalaks töödele tuli, et selle peal toimusidki aktiivsed arendustööd. Terve selle esimese poolaasta, oktoobrist 88 kuni minu kojutulekuni 04. juunini 89, käis selle ZRK ümber pidev selline trall erinevate brigaadidega. Ühed tulid, teised läksid. Ja neid plokke, mis radiomasterskajast läbi käis, oli ikka paras ports. Ja seda sekretnaja bibliotekast pärit "soveršenno sekretno" kirjadega kirjandust-skeeme oli nende tüüpiliste veneaegsete sumadani-kohvritega ikka oma paarkümmend.Võeti plommid maha lahti ja siis olid meil kaustad laua peal lehitsemiseks laiali. Originaalskeem, ümbertegemise tööjuhend-käsk ja plokk ikka ise kah. Üldise arusaamisega oli loomulikult suuri probleeme (isegi kui olin operaatoriõppe läbinud ja oskasin arvestada, millist rolli see moodul täitma peab), aga enam-vähem said aru, mis milliste detailidega ja mida teeb. No näiteks kui TsAP-e ja DAP-e vaatasime. Sisendid-väljundid, signaali liikumis-töötlus-ahelad, toited jne. Aga vat sellest mälust ei saanud sittagi aru- ainult nii palju, et hästi palju infot lehtede kaupa kuhugile tuhandetele ferriitrõngastele salvestatakse ja siis sealt mingi hetk ka loetakse- sinna ja tänna ja seejärel siit ja sealt, aga mida ja kust ja miks, see jäi meie jaoks saladuseks. Ja see oli ainult ühe osa üks mälumoodul, neid oli mitu masinas.
OLAVI
Liige
Postitusi: 2774
Liitunud: 31 Juul, 2014 0:49
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas OLAVI »

Magnetmälu:
https://et.wikipedia.org/wiki/Magnets%C ... km%C3%A4lu
Teatud rakendustes kasutati magnetsüdamikmälu edasi ka pärast 1970. aastaid. Seda peamiselt valdkondades, kus mälu puutus kokku ekstreemsete tingimustega, kuna magnetsüdamikmälu on oluliselt vähem tundlik välistele tingimustele kui moodsamat tüüpi mälud.
Näiteks avakosmoses on vajalik, et mälul oleks tavapärasest suurem vastupidavus kiirgusele.

Pilt

4 kilobaidi suurune mälu 70'datest aastatest (TPI muuseum).
Pilt
Kes küsib, on loll üks kord, aga kes ei küsi on loll surmani.
olevtoom
Liige
Postitusi: 365
Liitunud: 06 Dets, 2023 9:52
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas olevtoom »

Akf OLAVI esitatud esimesel pildil on muutmälu ehk RAM, akf Peeter aga ilmselt räägib püsimälust (ROM). Esimene on korrapärase ehitusega, teisel aga jookseb aadressijuhe läbi neist bitirõngastest, kus peab olema "1", ning mööda neist bitirõngastest, kus peab olema "0". Mina nägin sihukest asja esimest (ja loodetavasti viimast) korda 1978. aastal Nõo kooli arvutuskeskuse arvutis "Nairi 3-1". Nägin ka seda, kuidas arvutuskeskuse insenerid püsimällu uut programmi "õmblesid". Mind nad pidasid vedelate näppudega programmeerijaks ega lasknud selle tegevuse ligi.
Viimati muutis olevtoom, 29 Dets, 2024 12:32, muudetud 1 kord kokku.
Kremli troll.
Peeter
Liige
Postitusi: 3660
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Peeter »

OLAVI kirjutas: 29 Dets, 2024 2:54 Magnetmälu:
https://et.wikipedia.org/wiki/Magnets%C ... km%C3%A4lu
Teatud rakendustes kasutati magnetsüdamikmälu edasi ka pärast 1970. aastaid. Seda peamiselt valdkondades, kus mälu puutus kokku ekstreemsete tingimustega, kuna magnetsüdamikmälu on oluliselt vähem tundlik välistele tingimustele kui moodsamat tüüpi mälud.
Näiteks avakosmoses on vajalik, et mälul oleks tavapärasest suurem vastupidavus kiirgusele.
Jällegi, vat täpselt. Seda räägiti ka meile, mis on põhjuseks just sellise ferriitrõngastel põhineva mälu kasutamisel. Ja selle pärast ma selle OLAVI postituses ka alla joonisin ja rasvaseks tegin.

Aga nüüd neist OLAVI poolt pandud piltidest:
Esimene näidispilt on liiga korrapärane ja lihtne. Meenutan veelkord tsitaadiga: "Ei olnud sittagi võimalik aru saada" Tor-il olid 5-7mm diameetri ja ca 2-3mm paksusega ferriitrõngad mitte püsti, vaid lamedalt spetsiifilisel pikiväljalõigetega trükiplaadil pikali, noh nagu sõel. No vat, ja siis neid rõngaid mööda oli veetud mähiseid. Siit rõngast üks tiir, siit teine, seejärel kuskile rea lõppu, sealt tiir, siis lehe peal mõnda teise ritta kuskile ei-tea-millise rõnga juurde, seal keerd ja nii edasi. Mõni kiud tõesti näiteks läks kuskile kohta, käis seal ridapidi ühtejutti pooled rõngad tiiru kaupa läbi ja siis läks teisest otsast välja jne. Aga enamus mingit kandvat mustrit või ühetaolisust ei näidanud. Ja niimoodi lehtede kaupa, kinnitatuna üksteise peale. Ja ohtralt varjestatud. Tegemist ikkagi sõjatehnikaga, mis nagu öeldi, peaks kiirguslitaka üle elama. Aga selle "mäluraamatu" üldpildi ilmestamiseks sobiks ikkagi lause: kaootiline ülesehitus mingi tundmatu ja teadmatu käekirjaga korrapära alusel.
Teine pilt näeb liiga arhailine ja asjaarmastajalik ja/või eksperimentaalne välja. Tor-i oma oli ikka palju "kaasaegsem" ja "professionaalsem".
olevtoom:
Nägin ka seda, kuidas arvutuskeskuse insenerid püsimällu uut programmi "õmblesid".
No mina osalesin selles vahetus "õmblemise"-protsessis. Koos brigaadis tehase dorabotšikutega. Aga me keegi ei saanud üldsegi aru selle õmbluse toimimisest terviku suhtes. Vahetuks õmblejaks oli töökäsu alusel kogenud "nais-pajalnitsa", kes punus siis uue niidi mällu sisse juurde. Siis toimus mitmekordne kontroll, seejärel montaaž, seejärel katsetused töötavas masinas. Siis tööde fikseerimine, aktid, protokollid, allkirjad. Rõhutan, kõik toimus rangelt töökäsu alusel, improviseerimine ei olnud lubatud ega ka mitte võimalik. Kui selgus mingi "kala" siis võidi ka töö peatada, kuniks "keegi kuskilt" kinnitas uue lahenduse või muudatuse. P.S. Mainin veelkord, et vastavalt reglemendile tööde olulised elemendid sooritasid ja kontrollisid ja aktid allkirjastasid ikka tehase töötajad. Mina selles protsessis just selles allkirjaõiguslikus aspektis ei osalenud, küll aga sain ikka käe valgeks tehase-inimese-allkirja mittevajavate tööde puhul, (no näiteks üld-demontaaž-montaaž) ja võimaluse jälgida tööde läbiviimist, koos selgitamisega millistele nõuetele peab vastama sõjatehases mingi ploki või sõlme montaaž, lehitseda ploki skeeme ja vaadelda ploki ülesehitust jne. Ja osaleda muidu selle ZRK Tor toimimise ja tema tehases tootmise keskustelus. "Radiopajalnitsad" olid Iževski tüdrukud.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Õhutõrje

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kilo Tango kirjutas: 23 Dets, 2024 12:04 No see lõik kinnitab täpselt seda, millest ma rääkisin:
Стрельба по загоризонтным целям за пределами радиовидимости наземных локаторов наведения потребовала установки на ракете принципиально новой головки самонаведения, способной работать как в полуактивном, так и в активном режиме. В последнем случае ракета после набора высоты по команде с земли переводится в режим поиска и, обнаружив цель, наводится на нее самостоятельно.
Ehk siis radar ise horisondi taha ei näe, aga suudab raketti sinna juhtida, kui teab sihtmärgi asukohta. Lennul võtab raketi aktiivne juhtpea raketi juhtimise üle (eeldusel, et leiab sihtmärgi). Teisisõnu peab info madalast ja kaugest sihtmärgist tulema muudest allikatest.
Muud antud parameetrid radari kohta on ilmselt tõesed, aga ei saa füüsiliselt kehtida kõik korraga.
See "sihtmärgi asukoha teadmine" eeldab mingit sensorit, mis ka sihtmärki näeb. Kust teab Pihkva lähedal asuva S-400 operaator õhupilti Ämari lähedal madalal kõrgusel? Kui selleks pole raketidivisjoni enda radarid, siis peavad olema mingid muud, A-50, Hiiumaale üles pandu (enne vaja osa saarest vallutada jne). Lihtsalt küsimus on selles, et kui F-16 läheneb Ämari maandumisrajale 300 m kõrgusel ja parasjagu on ainsad radarid need, mis asuvad Pihkva ruumis ja asuvad põhimõtteliselt maapinnal, siis "ei tea" üksus mingit moodi, et seal Ämarile miski lennuk läheneb. Tähendab, ei saa seda ka lasta. Ämari lähedal metsas asuv Spetsnazi vaatluspost ka ei aita, sest selleks ajaks, kui rakett Ämarini jõuab, on see F-16 ammuilma maandunud (250 km pikkune lend 1 km/sek võtab ka 250 sekundit ehk ligi 4 minutit).

Kahtlustan, et just järgmiste probleemide tõttu pole ka valges ilmas suurt üle 100 km kaugusele laskvaid raketisüsteeme eriti arendatud - lihtsalt raketi õigesse kohta saamisega on probleem ja vastane, saades aru, et sa lukustud Pihkva oblastis tema peale, teeb kiired manipulatsioonid juhtkangiga, laskudes madalale, lastes välja peibutushelbeid või pannes ECM tööle - kaob nii kaugelt tuleva raketi eest kerge vaevaga, sest tal on hoiatuse saamisest 4+ minutit ju aega.

See, et ÕT raketiohu korral hakkavad asjasse puutuvad lennukid lendama väga madalal, tegema "lahingmaandumisi" jne, peaks olema ju üsna elementaarne.

Aktiivse juhtimispea osas ei maksaks väga suuri lootusi seada, lihtsalt kiiratav võimsus on piiratud, rakett ise küllalt väike ja taolise suurusega radar, mis mahub selle raketi ninasse, ei suuda hävituslennuki suurust sihtmärki näha kaugemalt kui 50 km ja sedagi taeva, mitte maapinna taustal (kus lähtuvad peegeldused protsessi segavad).

F-16 peal on päris tegus RWR, mis suudab ka kiirguse allikad klassifitseerida, kui Pihkvast lukustada nt 7 km kõrgusel lendava F-16 külge, siis 99% kindlusega piloot märkab seda, saab aru, et teda sihib S-400 ja küllap on teda ka õpetatud, mida siis teha. Mina "sukelduks" esimese asjana alla, jättes enda asemele fooliumipilve hõljuma ja ülimadalal kõrgusel, vahelduvate kurssidega eemalduks ohtlikust kohast. Oluline on "sukelduda" rangelt vertikaalselt, niiet kaugus fooliumipilvest ei muutu, on lootust, et vastane jääb lukustatuks selle pilve, mitte sinu peale (vene hävitajatega kohtumisel pidi olema see elus kontrollitud trikk - ei suuda eristada samadal koordinaatidel kiiresti kõrgust muutvat sihtmärki). Juhis külge peale, keerame lennuki selil (180 kraadi ümber pikitelje), seejärel juhis vastu istet ja pikeerime vertikaalselt alla.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline